Gideon ajas end kohmakalt jalule; tema riided olid nüüd veel rohkem kortsus kui enne.
„Andke mulle andeks,” ütles ta. „Ma ei mõelnud sellele.”
„Ei,” lausus Sophie vihaselt, toppides juukseid tanu alla. „Teiesugused ei mõtle sellele kunagi.”
Nende sõnadega marssis ta uksest välja, jättes Gideoni endale lootusetu pilguga järele vaatama.
„Hästi tehtud, vennas,” sõnas Gabriel voodist, pilgutades uniselt rohelisi silmi.
Gideon viskas teda kukliga.
„Henry.” Charlotte astus krüpti. Nõiavalguslambid põlesid nii eredalt, nagu oleks päev, ehkki naine teadis, et kesköö ei ole enam kaugel. Ruumi keskel oli mitu puidust lauda ja Henry oli kummardunud kõige suurema kohale. Teisel laual olevas kolvis põles mingi vastik ollus, millest tõusis suurte pahvakutena lavendlikarva suitsu. Henry ees oli lauale laotatud suur paber, milletaolisesse lihunikud tavaliselt kaupa pakkisid, ning mees kattis seda kibekähku salapäraste arvude ja rehkendustega, pomisedes seejuures midagi vaikselt endale nina alla. „Henry, kullake, kas sa väsinud ei ole? Oled konutanud siin all juba mitu tundi.”
Henry tõstis võpatades pea ning lükkas prillid, mida ta töötades kandis, üles punastesse juustesse. „Charlotte!” Mees näis olevat teda nähes üllatunud – tõsi küll, rõõmsalt üllatunud; Charlotte mõtles kuiva huumoriga, et ainult Henry võib olla üllatunud, nähes nende ühises kodus omaenda naist. „Mu ingel. Mida sina siin all teed? Siin on külm nagu hundilaudas. See ei saa lapsele hea olla.”
Charlotte hakkas naerma, aga ei puigelnud vastu, kui Henry astus tema juurde ja embas teda õrnalt. Pärast seda kui Charlotte teatas talle, et nad saavad lapse, oli Henry käitunud, nagu oleks naine peenest portselanist. Suudelnud Charlotte’i pealaele, tõmbus ta pisut eemale ja uuris naise nägu. „Tõsi mis tõsi, näedki natuke närb välja. Selle asemel et minna õhtust sööma, peaksid ehk laskma Sophiel tuua endale tuppa natuke kosutavat lihaleent? Lähen kohe ja…”
„Henry. Me otsustasime juba mitu tundi tagasi, et õhtusööki täna ei ole ning kõigile viiakse tuppa võileibu. Jem on ikka veel liiga haige, et einestada; Lightwoodi poisid on üdini vapustatud ning sa ju tead, missugune on Will, kui Jemi tabab haigushoog. Tessaga on mõistagi sama lugu. Tõepoolest, kõik on lausa kokkuvarisemise äärel.”
„Võileibu?” sõnas Henry; ta näis olevat püüdnud Charlotte’i jutust kõige tähtsamana kinni just selle sõna ning tema näole oli tekkinud igatsev ilme.
Charlotte naeratas. „Võileivad ootavad sind üleval, Henry, kui raatsid siin pooleli jätta. Arvatavasti ei tohiks ma sinuga tõrelda – uurisin Benedicti päevaraamatuid ja leidsin sealt mõndagi põnevat –, aga millega sa siis õieti ametis oled?”
„Portaaliga,” vastas Henry innukalt. „See on isevärki liikumismoodus. Niisugune, mis võib arvatavasti toimetada varjuküti maakera ühest punktist mõne sekundiga teise. Sain selle mõtte, uurides Mortmaini ringe.”
Charlotte vaatas teda suuril silmil. „Aga Mortmaini ringid on kindlasti seotud musta maagiaga…”
„See leiutis ei ole. Oi, aga mul on siin veel midagi. Tule. See on Bufordile.”
Charlotte lubas mehel võtta endal randmest kinni ja viia endaga üle toa. „Olen sulle juba sada korda öelnud, Henry: ükski minu poeg ei hakka kunagi kandma Bufordi nime… Ingel hoidku, kas see on häll?”
Henry nägu lõi särama. „See on midagi paremat kui häll!” kuulutas ta, sirutades käe välja ning osutades toekale puidust titevoodile; et seda oleks võimalik ühelt küljelt teisele õõtsutada, oli mööblitükk riputatud kahe teiba vahele. Charlotte oli sunnitud endale tunnistama, et ese näeb päris kena välja. „See on isekiikuv häll.”
„Mis asi see on?” küsis Charlotte, nagu tükiks talle minestus peale.
„Vaata.” Henry astus lähemale ja vajutas mingit nähtamatut nuppu. Häll hakkas tasakesi kahele poole kiikuma.
Charlotte hingas sügavalt välja. „Kui ilus, kallim.”
„Eks ole ju?” Henry naeratas rõõmsalt. „Näe, nüüd õõtsub see pisut kiiremini.” Õõtsuski – õõtsus kergelt jõnksudes, tekitades Charlotte’is tunde, nagu triiviks ta paadiga üha paisuvatel lainetel.
„Hm,” sõnas ta. „Henry, õigupoolest tahan ma sinuga millestki rääkida. Millestki tähtsast.”
„Millestki veel tähtsamast kui meie laps, keda igal ööl õrnalt magama kiigutatakse?”
„Klaav on otsustanud Jessamine’i vabastada,” lausus Charlotte. „Ta pöördub tagasi Instituuti. Kahe päeva pärast.”
Henry pöördus tema poole, näol uskumatu ilme. Tema selja taga oli häll hakanud kiikuma veel kiiremas tempos nagu tõld, mis täie vaardiga edasi kihutab. „Ta tuleb siia tagasi?”
„Henry, tal ei ole kuhugi mujale minna.”
Henry avas suu, et midagi öelda, aga enne kui ta sõna üle huulte sai, kostis hirmuäratav ragin; kiskunud end kinnitustest lahti, tuhises häll läbi toa, raksatas taamal vastu seina ja paiskus pilbasteks.
Charlotte ahmis vaikselt õhku ja tõstis käe suu juurde. Henryl tõmbus kulm kipra. „Kui konstruktsiooni pisut parandada, saab sellest ehk…”
„Ei, Henry,” vastas Charlotte otsustavalt.
„Aga…”
„Mitte mingil tingimusel.” Charlotte’i häälest aimus terast.
Henry ohkas. „Kuidas soovid, kallis.”
Põrgu sõdalased ei tunne halastust. Põrgu sõdalased ei tunne kahetsust. Põrgu sõdalasi on mustmiljon. Põrgu sõdalastele ei tule iial lõppu.
Istudes Jemi voodiserval ja vaadates noormeest magamas, kuulis Tessa, kuidas tema peas kajavad Benedicti kabineti seinale kirjutatud laused. Tüdruk ei teadnud täpset kellaaega; Bridget oleks kindlasti öelnud selle kohta „enne kukke ja koitu”. Südaöö oli igatahes juba möödas. Kui Tessa Willi lahkumise järel tuppa tuli, oli Jem ärkvel; ta oli istukil, ning ehkki Tessa meelest murettegevalt hingeldav ja tavalisest kahvatum, suutis isegi natuke teed juua ja röstsaia süüa.
Hiljem oli tulnud Sophie, võtnud toidukandiku ja naeratanud Tessale. „Soputage tema padjad kohevaks,” oli ta sosinal soovitanud ning Tessa oli seda teinud, kuigi Jemile näis tema sekeldamine lõbu pakkuvat. Tessal polnud kuigi palju haigetoakogemusi. Põetajat oli tal tulnud mängida üksnes siis, kui vend oli nii purjus, et vajas hoolitsemist. Tal polnud midagi selle vastu, et istuda Jemi juures ja hoida noormehe kätt, kuulates tema vaikset hingamist ning vaadates poolsuletud silmi ja põsesarnadel võbelevaid ripsmeid.
„Ma ei pakkunud just heroilist vaatepilti,” lausus Jem korraga, avamata silmi, ehkki tema hääl kõlas kindlalt.
Võpatades kummardus Tessa tema poole. Ta oli ennist põiminud sõrmed Jemi omadega vaheliti ja nende ühendatud käed lebasid voodil noormehe kõrval. Jemi sõrmed olid jahedad ja pulss lõi aeglaselt. „Mida sa sellega öelda tahad?”
„Täna,” vastas noormees vaikselt ja hakkas köhima. „Kukkusin kokku ja köhisin kogu Lightwoodide maja verd täis…”
„See tuli majale ainult kasuks,” ütles Tessa.
„See kõlas otsekui Willi suust.” Jem naeratas uniselt. „Ja sa vahetad kõneainet – täpselt nagu temagi.”
„Muidugi vahetan. Just nagu võiksin ma heita sulle ette, et oled haige – tead ju küll, et ma ei tee seda. Pealegi käitusid