Kellavärgiga printsess. Põrgu sõdalased III raamat. Cassandra Clare. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Cassandra Clare
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Ужасы и Мистика
Год издания: 2014
isbn: 9789985331194
Скачать книгу
jõe poole alanes. Gideon oli välimuse poolest rohkem isa moodi, laiaõlgne ja tüüakas, silmad pigem hallid kui rohelised. Õigupoolest oli see irooniline, sest hoopis Gabriel oli pärinud isa meelelaadi: ta oli isemeelne ja äkiline ning pidas pikalt viha. Gideon ja Barbara olid loomult rahusobitajad. Nad olid märksa rohkem…

      Salongi avatud uksest astus sisse Charlotte Branwell, seljas avar kleit, silmad säravad nagu mõnel väikesel linnul. Teda nähes imestas Gabriel iga kord, kui väike ta on, kui pikk tundub selle naise kõrval tema ise. Mida oli konsul Wayland küll mõelnud, määrates selle tillukese olevuse Instituudi ja kõigi Londoni varjuküttide etteotsa?

      „Gabriel.” Charlotte vaatas teda, pea viltu. „Vend ütleb, et sa ei ole haavatud.”

      „Mul pole viga midagi,” vastas Gabriel lühidalt ja mõistis kohe, et see oli kõlanud ninakalt. Niiviisi polnud ta mõelnud. Aastate vältel oli isa talle pähe tagunud, kui rumal Charlotte on, kui saamatu ja kergeusklik, ning ehkki vend oli teisel arvamusel – koguni sel määral, et oli nõustunud jätma oma pere maha ja tulema siia elama –, oli isa õppetund talle meelde sööbinud. „Arvasin, et olete Carstairsi juures.”

      „Vend Enoch jõudis kohale ja temaga oli kaasas veel üks Vaikiv Vend. Nad käskisid kõigil teistel Jemi toast lahkuda. Will kõnnib tema ukse taga koridoris edasi-tagasi nagu puuri pandud panter. Vaene poiss.” Heitnud Gabrielile põgusa pilgu, kõndis Charlotte kamina juurde. Naise silmis, ehkki langetatud laud need kiiresti varjasid, välgatas terav mõistus. „Aga räägime muust. Nagu ma aru saan, on teie õde juba toimetatud Kensingtoni Blackthornide residentsi,” lausus naine. „Kas soovid, et saadaksin kellelegi sinu nimel teate?”

      „Mis… teate?”

      Charlotte peatus kamina juures ja põimis sõrmed selja taga vaheliti. „Sul peab olema koht, kuhu minna, kui sa just ei soovi, et tõstaksin su tänavale, ilma et sul oleks kusagil ulualust.”

      Mind tänavale tõsta? Kas see hirmus naine kavatseb ta tõepoolest Instituudist minema kihutada? Talle meenus, mida isa oli talle alati korranud: Fairchildid ei hooli kellestki peale iseendi ja Seaduse. „Ma… Pimlico maja…”

      „Me kanname konsulile õige pea ette kõigest, mida Lightwoodide majas avastasime. Mõlemad teie perekonna Londoni majad konfiskeeritakse Klaavi nimel vähemalt senikauaks, kui need on korralikult läbi otsitud, tuvastamaks, kas ei jätnud teie isa maha midagi niisugust, mis annaks nõukogule väärtuslikku informatsiooni.”

      „Mille kohta?”

      „Teie isa plaanide kohta,” vastas Charlotte kõigutamatult. „Tahame teada, kuidas oli ta seotud Mortmainiga ning kui täpselt kursis tema kavatsustega. Põrgu sõdalastega.”

      „Kurat, ma pole neist põrgu sõdalastest kuulnudki,” protestis Gabriel ja punastas. Ta oli vandunud, pealegi veel daami juuresolekul. Tõsi küll, Charlotte polnud nüüd just daam selle sõna otseses mõttes.

      „Ma usun sind,” ütles Charlotte. „Kas sind usub ka konsul Wayland, seda ma ei tea, aga küllap kuuled ise. Kui annad mulle aadressi…”

      „Mul pole mingit aadressi,” lausus Gabriel, hääles meeleheide. „Kuhu mul teie arvates minna on?”

      Charlotte vaatas teda vaikides, üks kulm kergitatud.

      „Ma tahan jääda oma venna juurde,” ütles Gabriel viimaks; noormees mõistis, et tema hääl kõlab kaeblikult ja vihaselt, kuid ei saanud sinna midagi parata.

      „Aga sinu vend elab siin,” vastas Charlotte. „Sa pole teinud mingit saladust, mida sa arvad Instituudist ja minust kui selle juhist. Jem rääkis mulle, mida sa arvad. Sinu meelest viis mu isa sinu onu niikaugele, et too sooritas enesetapu. Olgu öeldud, et see pole tõsi, aga ma ei saa loota, et sa mind usuksid. Ometi paneb see mind mõtlema, miks sa soovid ikkagi siia jääda.”

      „Instituut on varjupaik.”

      „Kas see pidi varjupaigaks jääma ka sinu isa juhtimise all?”

      „Ma ei tea! Mul pole aimugi, mis plaanid tal on… mis plaanid tal olid!”

      „Miks sa siis nendega kaasa läksid?” Charlotte’i hääl oli vaikne, aga halastamatu.

      „Sellepärast et ta oli minu isa!” hüüatas Gabriel. Kähinal hingates pööras noormees Charlotte’ile selja. Otsekui ebateadlikult põimis ta käed ümber keha, nagu aitaks see hoida teda kokku varisemast.

      Gabriel oli viimastel nädalatel näinud vaeva, et suruda mälestusi alla sügavatesse teadvusesoppidesse; nüüd ähvardasid need päevavalgele purskuda: nädalad, kui teenijad olid ära saadetud, isa toast kostvad helid, öised kriisked, hommikuks treppidele ilmunud veri, kabineti lukustatud ukse taga mõttetusi karjuv isa, kes näis olevat kaotanud võime moodustada sõnu arusaadavas keeles…

      „Kui olete otsustanud mind tänavale visata,” lausus Gabriel viimaks, nagu oleks langetanud meeleheitliku otsuse, „siis tehke seda kohe. Ma ei taha jätta teile ekslikku muljet, et mul on koht, kuhu minna. Ma ei taha hellitada asjatut lootust, et näen veel kunagi oma venda.”

      „Kas arvad, et ta ei tuleks sind otsima? Et ta ei leiaks sind, kuhu sa ka ei läheks?”

      „Arvan, et ta on tõestanud, kellest ta kõige rohkem hoolib,” vastas Gabriel. „Mina see ei ole.” Noormees ajas end pikkamööda sirgu ning laskis kätel alla vajuda. „Otsustage, kas kihutate mind minema või lubate mul jääda. Paluma ma ei hakka.”

      Charlotte ohkas. „Sul pole tarvis paluda,” lausus ta. „Ma pole kunagi varem saatnud minema kedagi, kes ütleb, et tal pole kuhugi minna, ega tee seda ka nüüd. Palun sinult ainult ühte. Lubades kellelgi elada Instituudis, Enklaavi südames, usun, et tal ei ole halbu kavatsusi. Gabriel Lightwood, ära sunni mind kahetsema, et sind usaldasin.”

      Raamatukogus hakkasid varjud pikenema. Tessa istus ühest aknast langevas valguslaigus sinise varjuga lambi kõrval. Tema põlvedel oli juba mitu tundi lebanud avatud raamat, aga ta polnud suutnud sellele keskenduda. Tüdruku silmad libisesid üle lehekülgi katvate sõnade, aga ta ei mõistnud, mida need tähendavad, ning tabas end lugemist katkestamas, meenutamaks, kes üks või teine tegelane on ning miks too parasjagu niiviisi käitub.

      Ta oli juba otsustanud, et alustab viiendat peatükki uuesti, kui kuulis põrandalauda kriiksuvat; tõstnud pilgu, nägi ta enda ees seismas Willi, juuksed niisked ja kindad käes.

      „Will.” Tessa asetas raamatu enda kõrvale aknalauale. „Sa ehmatasid mind.”

      „Ma ei tahtnud sind segada,” ütles noormees vaikselt. „Kui tahad lugeda…” Ta asutas end minekule.

      „Ei taha,” vastas tüdruk ning poiss peatus ja vaatas üle õla tema poole. „Ma ei ole võimeline ennast praegu sõnadesse matma. Olen liiga hajevil ega suuda rahuneda.”

      „Mina ka mitte,” vastas Will ja pöördus nüüd uuesti tema poole. Poiss ei olnud enam verega koos. Tema rõivad olid puhtad ja nahk peaaegu terve; ainult kaelal nägi Tessa krae vahele ulatuvaid roosakasvalgeid marrastusi, mis olid hakanud iratzede toimel paranema.

*

      „Kas mu… kas Jemist on olnud midagi kuulda?”

      „Tema seisund pole muutunud,” vastas Will, nagu neiu oli arvanudki. Kui midagi oleks muutunud, ei viibiks Will praegu siin. „Vennad ei lase ikka veel kedagi tuppa – isegi mitte Charlotte’i.”

      „Aga miks sa siin oled?” jätkas poiss. „Mispärast sa pimedas istud?”

      „Benedict kirjutas oma kabineti seinale,” lausus tüdruk vaikselt. „Arvan, et see juhtus enne, kui ta koletiseks muundus. Või muundumise ajal – ma ei tea. „Põrgu sõdalased ei tunne halastust. Põrgu sõdalased ei tunne kahetsust. Põrgu sõdalasi on mustmiljon. Põrgu sõdalastele ei tule iial lõppu.””

      „Põrgu sõdalased? Oletatavasti pidas ta nende all silmas Mortmaini kellavärgiga koletisi. Neist pole juba mitu kuud jälgegi olnud.”

      „See ei tähenda veel, et nendega oleks lõpp,” vastas Tessa. Ta pööras pilgu raamatukogu lauale, vaatas