Oh, mis ma saaksin sinna parata,
et deemonitaud võib külge karata.
Jah, õudne küll, kuid ilma aruta
deemonmadu siin ringi marutas.
Mind nüüdsest uskuge, teid palun ma.”
Jem puhkes naerma. „No see oli küll jube.”
„Kiiruga tehtud!”
„Will, eksisteerib niisugune asi nagu värsimõõt…” Üheainsa silmapilgu vältel läks Jemi naer üle köhahooks. Will sööstis tema poole; Jem tõmbus kägarasse, tema kõhnad õlad tõusid ja vajusid. Valgele voodikattele purskas verd.
„Jem…”
Kerge käeviipega osutas Jem öökapil olevale karbile. Will võttis selle enda kätte; karbi kaanel olev peenejooneline oli talle nii tuttav – naine, kes valas kannust vett. Will vihkas seda pilti.
Ta klõpsas karbi lahti… ja tardus. Tolmsuhkrut meenutava pulbri kerge hõbejas kirme kattis hädavaevu karbi põhja. Ehk oli rohtu olnud rohkem, enne kui Vaikivad Vennad Jemi tohterdama asusid; Will ei teadnud. Üht teadis ta ometi: pulbrit pidanuks olema järel palju rohkem. „Jem,” ütles ta lämbuval häälel, „kuidas seda nii vähe alles on?”
Jemi köhahoog oli üle läinud. Tema huultel oli verd, ning liiga rabatud, et end liigutada, vaatas Will, kuidas sõber tõstis käe ja pühkis varrukaga üle verise näo. Riie määrdus silmapilk punaseks. Tundus, nagu oleks Jemil palavik, tema kahvatu nägu läikis, kuid ta ei ilmutanud mingeid ärevuse märke.
„Will,” lausus ta vaikselt.
„Kaks kuud tagasi,” alustas Will, andis siis endale aru, et on kõrgendanud häält, ja alandas seda väevõimuga. „Kaks kuud tagasi ostsin nii palju yin fen’i, et sellest oleks pidanud jätkuma terveks aastaks.”
Jemi pilgus olid segunenud trots ja kurbus. „Ma olen ravimi võtmise protsessi kiirendanud.”
„Kiirendanud? Kui suurel määral?”
Nüüd ei vaadanud Jem talle enam otsa. „Olen võtnud endisest kaks, võib-olla ka kolm korda rohkem.”
„Aga sellest, kui palju sa rohtu võtad, sõltub see, kui kiiresti su tervis halveneb,” nentis Will ja nähes, et Jem ei vasta, lausus valjul katkeval häälel üheainsa sõna: „Miks?”
„Ma ei taha elada poolikut elu…”
„Kui nii jätkad, ei ela sa viiendikkugi!” karjus Will ja ahmis õhku. Jemi ilme oli muutunud ning Will viskas karbi, mida ta käes hoidis, kõigest jõust öökapile tagasi, surudes alla soovi virutada käega vastu seina.
Jem ajas selja sirgu; tema silmad leegitsesid. „Elu on midagi enamat kui surma edasilükkamine,” lausus ta. „Vaata kuidas sa ise elad, Will. Sa särad heledalt nagu täht. Mina olin seni võtnud rohtu piisavalt, et püsida elus, aga mitte nii palju, et olla terve. Enne lahingut ehk sutsuke rohkem, et mul oleks energiat, aga muidu – olesklemine, elu hall videvikupool…”
„Aga nüüd oled sa annust muutnud. Kas tegid seda pärast kihlumist?” nõudis Will. „Kas põhjus on Tessas?”
„Ära süüdista selles teda. See oli minu otsus. Tema ei tea sellest midagi.”
„Ta tahaks, et jääksid ellu, James…”
„Ma ei jää niikuinii ellu!” Lõkendavi põsi ajas Jem end jalule; Willile tundus, et nii vihasena pole ta sõpra veel kunagi näinud. „Ma ei jää ellu, seepärast soovin olla talle nii hea kaaslane kui suudan, põleda talle, olgu või lühemat aega, nii heledalt kui võimalik, selle asemel et olla talle pikemat aega pooleldi elusana koormaks. See on minu valik, William, ning sa ei saa teha seda minu eest.”
„Võib-olla saan. Eks ole ju mina alati olnud see, kes ostab sulle yin fen’i…”
Jemi näost kadus viimne värv. „Kui sa ei nõustu seda enam tegema, ostan rohtu ise. Olen selleks alati valmis olnud. Sina pakkusid ennast tegema seda minu asemel. Ning mis puutub sellesse…” Ta tõmbas sõrmest Carstairside sõrmuse ja ulatas Willile. „Võta.”
Heitnud sellele üheainsa pilgu, vaatas Will Jemile otsa. Tema peas keerles tuhat inetust, mis ootasid väljaütlemist või tegemist. Ta oli avastanud, et sissejuurdunud käitumisviisist pole sugugi hõlpus vabaneda. Olles nii palju aastaid harjutanud end olema julm, reageeris ta kõigele loomusunniliselt teesklusega, just nagu inimene pöörab tõlla kõigepealt kauaaegse kodu poole, eirates tõsiasja, et ei ela enam seal. „Kas soovid nüüd minuga abielluda?” küsis ta viimaks.
„Müü sõrmus maha,” ütles Jem. „Selle eest saad raha. Olen öelnud, et sa ei pea minu rohtude eest maksma; mina olen ühe korra sinu omade eest maksnud, nagu tead, ning mäletan seda tunnet. See oli ebameeldiv.”
Will võpatas ja langetas pilgu Jemi kahvatule armidega kaetud peopesale, millel sädeles Carstairside perekonna sümbol. Ta võttis sõbral tasakesi käest kinni ja surus tema sõrmed sõrmuse ümber kokku. „Mis ajast oled sina tulipäine ja mina ettevaatlik? Millal tuli mul hakata sind su enda eest kaitsma? Ikka oled sina olnud see, kes minul silma peal hoiab.” Tema pilk püsis uurivalt Jemi näol. „Aita mul sind mõista.”
Jem seisis täiesti liikumatult. Siis vastas ta: „Kui mõistsin, et armastan Tessat, arvasin esialgu, et armastus teeb mu terveks. Pikka aega ei olnud mul ühtki haigushoogu. Teda endale naiseks paludes ütlesin seda. Ütlesin, et armastus tervendab mind. Ja kui ma pärast seda esimest korda… kui see üle hulga aja uuesti juhtus, ei suutnud ma sundida end sellest talle rääkima, kartes, et ta peab seda minu armastuse vähenemise märgiks. Võtsin rohkem rohtu, et järgmist hoogu edasi lükata. Varsti kulus mul juba ainuüksi jalul püsimiseks rohkem pulbrit kui varem terve nädala jooksul. Mulle ei ole enam jäänud aastaid, Will. Võib-olla pole mulle jäänud isegi kuid. Ja ma ei taha, et Tessa seda teaks. Palun ära ütle talle. Mitte üksnes tema, vaid ka minu pärast.”
Pooleldi vastu tahtmist tunnistas Will endale, et saab sõbrast aru; tema ise oleks teinud ei tea mida, mõtles ta, olnuks valmis valetama ja võtma kujuteldamatuid riske, kui ainult Tessa teda armastaks. Ta oleks teinud…
Peaaegu kõike. Ta ei reedaks selle nimel Jemi. See on üks ja ainus asi, mida ta ei teeks. Siin Jem nüüd seisab, käsi tema käes, pilgus palve, et Will ilmutaks poolehoidu ja mõistmist. Ning kuidas ei peaks Will teda mõistma? Ta nägi ennast seismas Magnuse salongis, anumas, et sorts saadaks teda maailmadesse, mida asustavad deemonid – suutmata taluda senist elu tundigi… hetkegi kauem.
„Niisiis oled valmis armastuse nimel surema,” lausus Will viimaks ning kuulis oma hääles pinget.
„Olen valmis surema armastuse nimel pisut varem. Leidub hullemaid põhjusi, mille nimel surra.”
Will laskis parabatai käest lahti; Jem vaatas sõrmust ja tõstis siis pilgu sõbrale, silmis küsimus. „Will…”
„Ma lähen Whitechapelisse,” lausus Will. „Täna öösel. Ostan kogu yin fen’i, mis seal pakkuda on; kõik, mida sul vaja võib minna.”
Jem raputas pead. „Ma ei saa paluda sul teha midagi niisugust, mis käib sinu südametunnistuse vastu. „
„Minu südametunnistuse,” sosistas Will. „Minu südametunnistus oled sina. Oled seda alati olnud, James Carstairs. Teen seda sinu heaks, aga enne pead mulle midagi lubama.”
„Mida?”
„Aastaid tagasi sundisid mind tõotama, et ei otsi enam sinu haigusele ravi,” ütles Will. „Tahan, et vabastaksid mu sellest tõotusest. Luba mul vähemalt uurida. Luba mul otsida.”
Jemi nägu väljendas kerget imestust. „Just nüüd, kui olen hakanud arvama, et tunnen sind läbi ja lõhki, suudad mind jälle üllatada. Jah, ma vabastan sind su tõotusest. Otsi. Tee, mida pead vajalikuks. Ma ei saa sinu parimaid kavatsusi kammitseda, see oleks julm; ma ise teeksin sinu heaks sedasama, kui olukord oleks vastupidine.