Tessa tõstis pilgu. „Minu arvates olete väga omakasupüüdmatud.” Kui noormees näis tahtvat vastu vaielda, ütles ta: „Sa ju ometi tead, kui kiiduväärset tööd te teete. On tõsi, et Klaavist õhkub külmust. Oleme tuhk ja põrm. Aga teie olete muistsete aegade kangelased nagu Achilleus ja Iason.”
„Achilleus tapeti mürginoolega ja Iason suri üksinduses tapetuna omaenda mädanevast laevast. Niisugune ongi heeroste saatus; Ingel ise teab, miks peaks keegi tahtma olla kangelane.”
Tessa vaatas talle otsa. Poisi siniste silmade all olid varjud ning ta näperdas hajameelselt mansette, nagu poleks sellest ise teadlikki. Mitu kuud, mõtles tüdruk. Mitu kuud oli möödas sellest, kui nad viimati kauemaks kui üheksainsaks hetkeks omavahele olid jäänud. Üksnes juhuslikult olid nad kohtunud koridorides või hoovis ja vahetanud mõne viisaka lause. Tessa oli tundnud puudust Willi naljadest, raamatutest, mida poiss talle laenas, naerust, mis välgatas aeg-ajalt tema pilgus. Kunagise lahedama Willi mälestusest ajendatuna lausus ta, enne kui jõudis end takistada:
„Mõtlen tihti sellele, mida sa mulle ükskord ütlesid.”
Poiss vaatas talle üllatunult otsa. „Tõesti? Ja mis see siis oli?”
„Ütlesid, et kui ei jõua otsusele, mida teha, kujutled ennast mõnikord ühe või teise raamatu tegelasena, sest nende käitumist on kergem ära arvata.”
„Mina,” vastas Will, „ei ole ehk just see inimene, kelle nõuannet tasub kuulda võtta, kui soovid olla õnnelik.”
„Asi pole õnnes. Mitte päriselt. Tahan aidata… teha head…” Tessa jättis lause pooleli ja ohkas. „Olen otsinud mitmest raamatust, aga kui neis peakski leiduma nõuandeid, siis mina ei ole neid leidnud. Ütlesid, et oled Sydney Carton…”1
Willi huulilt pääses mingi heli ja ta vajus teisel pool lauda olevale toolile istuma. Poisi ripsmed olid langetatud ning looritasid tema silmi.
„Pole vist raske arvata, kes oleme sellisel juhul meie teised,” lausus Tessa. „Aga mina ei taha olla Lucie Manette, sest ta ei teinud midagi Charlesi päästmiseks, vaid jättis kõik Sydney hooleks. Ja ta oli mehe vastu julm.”
„Charlesi vastu?” küsis Will.
„Sydney vastu,” ütles Tessa. „Sydney tahtis saada paremaks inimeseks, aga Lucie ei aidanud teda.”
„Ta ei saanud. Ta oli kihlatud Charles Darneyga.”
„Aga siiski ei olnud see temast ilus,” ütles Tessa.
Will vibutas end toolilt üles niisama kiiresti, kui oli sinna viskunud. Toetanud käed lauale, kummardus ta ettepoole. Lambi sinakas valguses olid tema silmad väga sinised. „Mõnikord tuleb meil valida, kas olla lahke või käituda, nagu nõuab au. Juhtub, et mõlemat korraga ei saa.”
„Kumb on parem?” sosistas Tessa.
Willi huuled kõverdusid kibedas muiges. „Küllap sõltub see raamatust.”
Tessa ajas pea kuklasse, et vaadata poisile silma. „Sa ju tead seda tunnet,” lausus ta, „kui loed raaamatut ja tead, et tulemas on kohutav õnnetus; tunned külma, tajud saabuvat pimedust; näed, kuidas võrk tõmbub raamatu lehekülgedel elavate ja hingavate tegelaste ümber üha koomale. Aga sina oled seotud jutustuse külge, nagu lohistataks sind tõlla taga, ilma et saaksid lahti lasta, või kurssi muuta.” Willi sinised silmad olid mõistmisest tumenenud – muidugi sai poiss temast aru – ja Tessa jätkas kiirustades. „Mina tunnen, nagu hakkaks midagi niisugust juhtuma praegu, ainult et mitte raamatutegelastega, vaid mu enda armsate sõprade ja kaaslastega. Ma ei taha vaadata, käed rüpes, pealt, kuidas tragöödia meid tabab. Soovin selle meist kõrvale suunata, ainult et ei tea veel, kuidas seda teha.”
„Sa kardad Jemi pärast,” ütles Will.
„Jah,” vastas tüdruk. „Ning sinu pärast kardan ma samuti.”
„Ei,” lausus Will kähedalt. „Ära raiska oma jõudu minu peale, Tess.”
Enne kui tüdruk jõudis vastata, läks raamatukogu uks lahti. Sisse astus Charlotte; naine nägi välja nii väsinud, nagu oleks temast viimsed jõuvarud välja pigistatud. Will pöördus kiiresti tema poole.
„Kuidas Jemiga on?” küsis ta.
„Jem on meelemärkusel ja suudab rääkida,” ütles Charlotte. „Ta võttis natuke yin fen’i ning Vaikivatel Vendadel õnnestus tema seisund stabiliseerida ja sisemisele verejooksule piir panna.”
Kuuldes Charlotte’i mainimas sisemist verejooksu, oleks Will peaaegu oksele hakanud; Tessa kahtlustas, et tema ise ei näe sugugi parem välja.
„Tema juurde lubatakse külalisi,” jätkas Charlotte. „Õigupoolest palus ta seda.”
Will ja Tessa vahetasid kiire pilgu. Tessa teadis, mida nad mõlemad mõtlevad: kumb neist peaks see külaline olema? Tessa oli Jemi kihlatu, aga Will oli tema parabatai – neid sidus püha liit. Will tegi liigutuse, nagu tahaks tagasi astuda, aga Charlotte lausus surmani väsinult:
„Ta tahtis näha sind, Will.”
Will näis olevat ehmunud. Ta heitis Tessale kiire pilgu. „Mind…”
Tessa ei saanud salata, et Charlotte’i sõnad tulid talle üllatusena; ta tundis rinnakorvis armukadedusetaolist torget, aga surus selle tunde endas halastamatult alla. Ta armastas Jemi piisavalt palju, et tahta sedasama, mida tahtis tema, ja Jemi tahtmised olid alati põhjendatud. „Mine,” ütles ta leebelt. „Muidugi tahab ta näha sind.”
Will hakkas astuma ukse poole, et minna Charlotte’iga kaasa, aga pöördus poolel maal tagasi ja läks üle toa Tessa juurde. „Tessa,” lausus ta, „kas teeksid midagi minu heaks, kuni ma Jemi juures olen?”
Tessa tõstis pilgu ja neelatas. Will oli lähedal, liiga lähedal; tüdruku silmisse ei mahtunud midagi peale poisi joonte, pindade ja nurkade, nagu tema kõrvu ei mahtunud midagi peale Willi hääle. „Jah, muidugi,” vastas ta. „Mida ma pean tegema?”
Edmund ja Branwen Herondale’ile
Ravenscar Manor
West Riding, Yorkshire
Cecily kriipsutas kirjutatud read suleotsaga raevukalt läbi, kägardas paberi rusikas kokku ja laskis peal lauale vajuda.
Ükskõik kuidas ta seda kirja ka poleks alustanud, ikka polnud tulemus talle meele järele. Võib-olla polegi mõtet praegu pingutada: eks ole ta ju näinud Instituuti tagasijõudmisest peale vaeva, et rahustada oma närve. Kõik olid sekeldanud Jemi ümber; Will, olles vaadanud aias rohmakalt üle õe vigastused, polnud vahetanud temaga õieti enam sõnagi. Henry oli tormanud Charlotte’i otsima, Gideon oli tõmmanud kõrvale Gabrieli ning Cecily oli pidanud üksipäini Instituudi trepist üles ronima.
Ta oli lipsanud oma magamistuppa ning tõmmanud end pehmel baldahhiinvoodil kerra, ilma et oleks vaevunud võtma seljast lahingurõivaid. Lebades hämaruses ja kuulates akna tagant kostvaid nõrku helisid, mis rääkisid väljas kihavast Londoni elust, tundis tüdruk korraga, kuidas tema südant pitsitab valus koduigatsus.