„Sa räägid, nagu ei kuulukski nende hulka.” Tessa sirutas käe ning pühkis noormehe laubale langenud juuksed tagasi. Otsekui tema puudutust oodates, kergitas noormees pisut pead. „Jem… kas sa pole kunagi mõelnud, et leidub võimalusi pikendada oma elu, sõltumata pulbrist?”
Jemi silmad avanesid. „Millest sa räägid?”
Tessa silme ette kerkis pööningu põrandal lamav Will, kes oli lämbumas pühitsetud veest. „Vampiiriks saamisest. Siis võiksid elada igavesti…”
Jem upitas end patjade najale istuma. „Tessa, ei. Sa ei… sa ei saa ometi niiviisi mõelda.”
Tessa pööras pilgu kõrvale. „Kas mõte, et sinust võiks saada allilmlane, tundub sulle tõesti nii tülgastav?”
„Tessa…” Poiss hingas sügavalt välja. „Ma olen varjukütt. Nefilim. Nagu olid enne mind mu vanemad. Pean seda oma pärisosaks nagu ema pärandust. See ei tähenda, nagu vihkaksin oma isa. Austan kingitust, mille nad mulle tegid – Ingli verd, usaldust, mida nad minu suhtes ilmutasid, vandetõotusi, mida olen andnud. Pealegi ei usu ma, et minust saaks eriti hea vampiir. Vampiirid enamasti põlgavad meid. Mõnikord pööravad nad naljaviluks endataoliseks ka mõne nefilimi, aga teised vampiirid ei võta toda omaks. Nad vihkavad meie soontes voolavat inglite tuld ja valgust. Nii nemad kui nefilimid tõukaksid mind endi seast välja. Ma ei oleks enam Willi parabatai ja Instituudis poleks ma enam teretulnud. Ei, Tessa. Parema meelega suren, et sündida uuesti ja näha päikest, kui elan aegade lõpuni päevavalguseta.”
„Aga võib-olla siis Vaikivaks Vennaks,” pakkus Tessa. „Koodeksi järgi on ruunid, mida nad endale teevad, piisavalt võimsad, et muuta nad surematuks.”
„Vaikivad Vennad ei saa abielluda, Tessa.” Noormees ajas lõua püsti. Tessa oli juba pikka aega teadnud, et leebusest hoolimata on Jem sama põikpäine kui Will. Nüüd koges ta seda jälle: siidi alt aimus terast.
„Sa ju tead: tahan pigem, et jääksid ellu, isegi kui sa ei saa minuga abielluda, kui et…” See sõna ei tulnud tal üle huulte.
Jemi pilk leebus pisut. „Ma ei saa valida Vaikivate Vendade teed. Minu veri on yin fen’ist rüvetatud, seepärast ei kannataks ma välja ruune, mida nemad peavad endale tegema. Peaksin lõpetama rohu võtmise, kuni see on mu kehast täielikult välja põlenud, ning tõenäoliselt sureksin selle kätte.” Ilmselt nägi Jem tüdruku ilmet muutumas, sest lisas vaiksemalt: „Pealegi pole Vaikivate Vendade elu just kadestusväärne: varjud, pimedus ja vaikus – ei mingit muusikat.” Ta neelatas. „Ning pealegi ei soovi ma elada igavesti.”
„Mina võib-olla elan igavesti,” lausus Tessa. See mõte oli nii hoomamatu, et tüdruk polnud seniajani suutnud seda päris omaks võtta. Mõelda, et su elul ei tule eales lõppu, oli niisama raske kui kujutleda seda lõppevat.
„Ma tean,” ütles Jem. „Ja mul on sellest kahju, sest nii ränka koormat ei tohiks kellelegi panna. Sa ju tead, Tessa, et minu arvates järgneb praegusele elule teine. Ma tulen tagasi, ehkki mitte enam selles kehas. Teineteist armastavad hinged saavad järgmistes eludes kokku. Ma näen Willi, oma vanemaid ja onusid, Charlotte’i ja Henryt…”
„Aga mind sa ei näe.” See mõte oli Tessale varemgi pähe tulnud, kuid sageli surus ta selle endas alla. Kui olen surematu, on mul see üks ja ainuke elu. Ma ei pöördu ega muutu nagu sina, James. Ma ei näe sind taevas või suure jõe kallastel – ükskõik millises paigas, kuhu me sellest elust siirdume.
„Sind näen ma praegu.” Jem sirutas käe välja ja puudutas tema põske, otsides oma selgete hõbehallide silmadega midagi tüdruku silmist.
„Ja mina näen sind,” sosistas Tessa ning poiss sulges väsinult naeratades silmad. Neiu kattis tema käe enda omaga, ja toetas põse poisi pihu õnarusse. Sõnatuna istus ta, tundes nahal Jemi sõrmede jahedust, kuni lamaja hingamine aeglustus ja sõrmed lõtvusid tema käe all; Jem oli jäänud magama. Nukralt naeratades laskis ta poisi käe tasakesi alla, see jäi lebama tema kõrval voodikattel.
Magamistoa uks avanes; Tessa pöördus toolis ja nägi lävel seismas Willi, mantel ikka veel seljas ja kindad käes. Tal pruukis heita ainult üks pilk poisi süngele, ärevale näole ning juba oligi ta püsti ja tõttas Willi kannul uksest välja.
Will kiirustas mööda koridori edasi, nagu oleks tal kuri kannul. Sulgenud enda järel hoolikalt magamistoa ukse, tõttas Tessa talle järele. „Mis on, Will? Mis juhtus?”
„Jõudsin just tagasi East Endist,” vastas Will. Nii palju valu polnud Tessa tema hääles kuulnud pärast toda õhtut, kui ta ütles poisile, et on kihlatud Jemiga. „Käisin otsimas yin fen’i, et osta seda juurde. Aga seda ei ole enam.”
Tessa oleks trepini jõudes äärepealt komistanud. „Mis tähendab ei ole? Jemil on ju ometi piisav varu, eks?”
Will pöördus tema poole ning kõndis, selg ees, trepist alla. „Varud on läbi,” vastas ta lühidalt. „Jem ei tahtnud, et teaksid, aga seda pole võimalik varjata. Varud on otsas ja rohkem pulbrit ei õnnestunud mul leida. Alati olen just mina talle seda ostnud. Mul olid oma hankijad, aga nood on kas kuhugi kadunud või ütlevad, et neil on kõik otsas. Käisin kõigepealt selles kohas, kuhu te mulle toona järele tulite – sina ja Jem koos. Nendel yin fen’i polnud.”
„Aga teises kohas…”
„Käisin igal pool,” vastas Will ja pöördus uuesti. Nad olid jõudnud Instituudi teisel tasandil olevasse koridori, kus asusid raamatukogu ja salong. Mõlema uksed olid lahti ja nende vahelt voogas koridori kollast valgust. „Igal pool. Viimases kohas öeldi mulle, et see kõik oli mõne nädalaga sihilikult ära ostetud. Mitte midagi pole enam järel.”
„Aga Jem,” lausus Tessa; šokk undas tema soontes nagu elus tuli. „Yin fen’ita…”
„…ta sureb.” Will peatus korraks raamatukogu ukse juures; ta vaatas Tessale silma. „Just täna õhtupoolikul sain temalt loa otsida talle ravi. Jätkata selle otsinguid. Ning nüüd ta sureb, sest ma ei suuda hoida teda piisavalt kaua elus, et seda leida.”
„Ei,” vastas Tessa. „Ta ei sure; me ei lase tal surra.”
Tessaga koos astus Will raamatukokku ning libistas pilgu üle tuttava ruumi, lambivalguses kümblevate laudade, raamatutest koormatud riiulite. „Siin oli raamatuid,” lausus ta, nagu poleks Tessat kuulnudki. „Teoseid, milles oli juttu haruldastest mürkidest – uurisin neid.” Will eemaldus tüdrukust, võttis suuna lähedal olevale riiulile ja libistas kinnastatud käega palavikuliselt üle seal olevate köidete. „Sellest on möödas mitu aastat, siis keelas Jem mul edasi otsida. Olen unustanud…”
Tessa läks tema kõrvale, nii et seelikud kahisesid pahkluude ümber. „Will, jäta järele.”
„Aga see peab mulle meelde tulema.” Poiss liikus teise ja siis järgmise riiuli juurde; tema pikk sale keha heitis põrandale väändunud varju. „Pean leidma…”
„Will, sul pole aega kõiki siinseid raamatuid läbi lugeda. Lõpeta.” Tessa oli astunud noormehe selja taha, nii lähedale, et nägi tema vihmast niisket kraed. „Sellest pole Jemil mingit abi.”
„Millest siis on? Millest?” Võtnud riiulist järjekordse raamatu, põrnitses Will köidet ja virutas selle põrandale; Tessa võpatas.
„Jäta järele,” lausus ta uuesti, võttis noormehel varrukast kinni ning pööras ta enda poole.
Poiss oli näost punane; ta näis hoidvat hinge kinni ja tema pingule tõmbunud käsivars oli tüdruku sõrmede all raudkõva. „Esimest korda ravi otsides ei teadnud sa kõike, mida tead praegu. Sul polnud selliseid liitlasi kui nüüd. Me läheme ja küsime Magnus Bane’ilt. Temal on allilmas silmad ja kõrvad ning ta tunneb mitmesuguseid maagiavõtteid. Ta aitas sind needuse korral ning võib aidata meid ka nüüd.”
„Mingit needust ei olnud,” vastas Will, nagu kannaks ette kusagilt näidendist