Kõrvaltvaatajana polnud teil kahtlust, et Briony ei olnud vastutav selle eest, mis temaga tehti, et Jesse isa enda vajadused varjutasid tema otsustusi, et Kareni ainus puudus oli see, et ta ei vastanud võltsideaalile, et Geoffi vanemate suhtumine temasse muutus sellepärast, et nad eluraskuste tõttu ei näinud enam lapse positiivseid omadusi ning poisi tugevatest külgedest sai stressiallikas. Arvatavasti oli teile päevselge, et halvakspanu Arrani suhtes polnud tema oma süü, et Kate’i vanemate sisemised piirid määrasid ära, kui palju nad oma armastust näidata suutsid, et Sarah’ vanemate kitsarinnalisus takistas tal oma andeid nautimast, et Chrisi aeglus õppimises polnud vähimalgi määral seotud rumalusega ja et Jimi masendus oli normaalne ning mõistetav reaktsioon kohutavale sündmusele, mitte nõrkuse või olukorrale allajäämise märk.
Nüüd mõelge oma ettekujutusele iseendast ja kogemustele, mis seda on toitnud noorusajal ja võib-olla hiljemgi. Mis on teie arvates teie põhiväide? Mida te enda kohta enesekriitika hetkedel ütlete? Mis sõnadega end sõimate, kui olete vihane ja pettunud? Missuguseid sõnu kasutasid teie elus olulised inimesed teie kohta, kui nad olid vihased või teis pettunud? Missuguseid signaale enese kohta saite vanematelt, teistelt pereliikmetelt või kaaslastelt? Kui saaksite oma enesekahtluste olemuse püüda ühte lausesse (“olen…”), missugune see oleks?
Pidage meeles, et teie põhiväide ei ole tekkinud eimillestki. Te ei mõtle endast halvasti sündimisest saadik. See arvamus põhineb kogemustel. Missugustel kogemustel täpselt? Mis tuleb meelde, kui küsite endalt, millal te esimest korda mõtlesite endast nii nagu nüüd? Kas see oli mingi üks sündmus, mis määras teie arvamuse iseendast? Kas teil on sellest mingeid erilisi mälestusi? Või toimus rida sündmusi pikema aja jooksul? Aga võib-olla oli see üldine õhkkond, mis oli näiteks külm ja halvustav? Pange oma mõtted kirja. Te saate neid märkmeid hiljem kasutada kui alust, millelt lähtudes muuta oma enesenägemist.
Madala enesehinnangu lätete mõistmine on esimene samm teel muutuste poole. Arvatavasti mõistate, et järeldused, millele Briony ja teised enese kohta jõudsid, põhinesid neile osaks saanud kogemuste tähenduse vääritimõistmisel. Selline vääritimõistmine oli täiesti loogiline, arvestades, et sel ajal, kui nad neile järeldustele jõudsid, polnud neil täiskasvanu elumõistmist, millele ehitada avaram ja realistlikum arusaam, või siis olid nad lihtsalt liiga masenduses, et selgelt mõelda.
See ongi põhiline madala enesehinnangu tuumaks oleva põhiväite puhul. Ükskõik kui tugev ja veenev see näib olevat, ükskõik kui kindlalt see põhineb kogemusel, on see põhiväide siiski tavaliselt vildak ja ebaõige, sest selle aluseks on lapsesilmade läbi nähtu. Kui teie eneseusk on alati madal olnud, on tõenäoline, et sel ajal, kui kujunes välja teie põhiväide, olite liiga noor, et öelda: “pidage kinni”, astuda sammuke tagasi, vaadata asja lähemalt ja seada see kahtluse alla; lühidalt, liiga noor, et mõista – see on arvamus, mitte fakt.
Mõelge omaenda põhiväite peale. Kas on võimalik, et olete teinud enda kohta järeldusi samasuguste arusaamatuste põhjal? Süüdistanud end milleski, mis polnud teie süü? Võtnud endale vastutuse kellegi teise käitumise eest? Näinud teatud probleemides märki, et teie väärtus inimesena on madal? Võtnud omaks teiste normid enne, kui olite piisavalt kogenud, nägemaks nende piiratust? Ja iseäranis: kui kujutlete kedagi teist, kel on samad kogemused kui teil, kas otsustaksite ka tema üle niisama karmilt kui enda üle või jõuaksite teistsugustele järeldustele? Kuidas mõistaksite ja selgitaksite endaga toimunut siis, kui see oleks toimunud kellegagi, keda austate ja kellest hoolite?
Praegusel etapil võib teil olla raske mingilt teistsuguselt vaatenurgalt läheneda. Kui põhiväide on kord välja kujunenud, on edaspidi üha raskem end sellest eraldada ja seda küsitavaks pidama hakata. Seda sellepärast, et põhiväidet säilitab ja tegelikult isegi tugevdab süstemaatiliselt vildakas mõtlemine, mistõttu teil on kerge märgata ja tähtsaks pidada kõike, mis sellega kokku sobib, samas jääb varju ja kaotab tähtsuse kõik see, mis ei sobi. Siit lähtuvalt arenevad välja ka elureeglid: strateegiad, mille abil ohjata iseennast, teisi inimesi ja maailma ja mis põhinevad eeldusel, et põhiväide vastab tõele.
Mõtlemises on kaks vildakat aspekti, mis toetavad madalat enesehinnangut sellega, et hoiavad ülal negatiivseid enesekohaseid veendumusi. Need on järgmised: esiteks see, kuidas te ennast tajute (vildakas taju) ja teiseks see, kuidas te mõistate seda, mida näete (vildakas tõlgendus).
Vildakas taju
Kui teie enesehinnang on madal, märkate eelkõige kõike, mis sobib kokku teie negatiivsete mõtetega iseenda kohta. Te olete kärmas avastama endas neid jooni, mis teile ei meeldi või millega te pole rahul. See võib käia kas füüsiliste omaduste (näiteks teie silmad on liiga pisikesed) või iseloomu kohta (te pole küllalt sõbralik) või lihtsalt tehtud vigade kohta (“Juba jälle! Kuidas ma võisin nii loll olla”), aga ka mingite parameetrite kohta, mille võrra teil jääb puudu mingist tasemest või ideaalist (näit te ei saa ülesandega just saja kümne protsendiliselt hakkama). Kõik teie puudused, möödalaskmised ja nõrkused lausa kargavad teile näkku.
Ja vastupidi, te kaldute ignoreerima kõike, mis ei sobi teie valitseva enesenägemisega. Teil on raske saada selget pilti oma tugevatest külgedest, headest omadustest, voorustest ja oskustest. Lõpptagajärjena keskendute oma eluteel üldiselt kõigele sellele, mida teete valesti, mitte sellele, mida teete õigesti.
Vildakas tõlgendus
Madal enesehinnang mitte üksnes ei kalluta teie enesekohast taju, vaid moonutab ka tähendust, mida te annate kõigele, mida näete. Kui miski läheb untsu, kasutate seda tõenäoliselt kõikehõlmava, ülemäära üldistatud otsuse tegemiseks iseenda kohta – tüüpiline, ma ajan selle alati untsu jne. Nii võib teile isegi üsna igapäevaste eksimuste ja ebaõnnestumiste korral näida, et need peegeldavad teie väärtust inimesena ja omavad (teie silmis) suurt mõju tulevikule. Neutraalsed ja isegi positiivsed kogemused võivad moonduda, et sobitada neid teie valitseva nägemusega iseendast. Kui näiteks keegi teeb teile komplimendi, et näete hea välja, võite omaette mõelda, et pidite siiani küll üsna nigel välja paistma, või heidate komplimendi hoopis kõrvale (erand kinnitab reeglit, ta oli ainult viisakas jne). Teie mõtlemine kaldub järjekindlalt enesekriitika poole, mitte enda julgustamise, heakskiidu või kiituse poole.
Lõppresultaat
Kõik need kaldumised teevad koostööd selle nimel, et süsteemi paigas hoida. Kuna teie põhilised veendumused iseenda kohta on negatiivsed, ootate sisimas, et kõik kukub halvasti välja (seda vaatleme lähemalt neljandas peatükis). See ootus teeb teid vastuvõtlikuks igale märgile, et asjad tõesti lähevad nii, nagu ennustasite. Lisaks sellele on tõenäoline, et ükskõik kuidas ka muidu läheb, annate teie ise sündmustele negatiivse tõuke. Järelikult on ka teie mälestused sellest, mis juhtus, negatiivses suunas vildakad. See kõik tugevdab veelgi teie negatiivseid enesekohaseid veendumusi ja suurendab tõenäosust, et ootate edaspidigi tulevikult vaid halvimat.
Tabel 4
Madal enesehinnang: moonutatud mõtlemine
Püsivalt moonutatud mõtlemine takistab teid mõistmast, et teie enesekohased veendumused on pelgalt arvamused, mis põhinevad küll mõnikord vägagi veenval kogemusel, kuid on sellegipoolest vaid arvamused. Ja need arvamused põhinevad süvenevalt moonutatud nägemusel ning viivad teid nii ikka kaugemale teie tõelisest minast. Kognitiivterapeut Christine Padesky on arvanud, et väga kasulik oleks pidada negatiivseid enesekohaseid veendumusi eelarvamuste lätteks. Eelarvamuse all mõeldakse veendumust, mis ei võta arvesse kõiki fakte, vaid toetub pigem vildakatele tõenditele ja võib olla vägagi võimas, sõltumata vähemalgi määral sellest, kui suur osa selles tõtt on. On lihtne märgata niisuguste tugevate veendumuste olemasolu kõikjal meie ümber