Hoidke käepärast leht paberit või märkmik ja märkige üles kõik, mis teile lugedes pähe tuleb – mõtted, mälestused, kahtlused. Eesmärk on aidata teil mõista, millest see tuleb, et teil on endast just niisugune arvamus, aidata ära tunda ja kaardistada kogemusi, mis on madala enesehinnangu tekkele kaasa aidanud. Peagi avastate, et teie kujutlus endast on kõige selle mõistetav tagajärg, mis teiega toimunud on. Arvatavasti mõtleks samamoodi igaüks, kes oleks elanud teie elu.
See arusaamine on esimene samm muutuste teel. Te hakkate nägema, kuidas järeldused, millele te enda suhtes jõudsite (võib-olla palju aastaid tagasi), on pika aja jooksul mõjutanud teie mõtlemist, tundeid ja tegutsemist. Järgmine peatükk aitab teil mõista, kuidas teie praegune tegutsemisviis madalat enesehinnangut toidab – kuidas vankumatud reageerimismustrid hoiavad teid muutmast oma arvamust iseendast. See ongi uue arusaamise peamine tõdemus: arvamusi on võimalik muuta. Järgmised peatükid pakuvad üksikasjalikumaid nõuandeid, kuidas muutusteni jõuda, kuidas nõrgestada senist negatiivset vaadet enesele ja tugevdada positiivsemat, leebemat, leplikumat varianti.
Kuidas kogemus viib madala enesehinnanguni
Kognitiivse teraapia aluseks on seisukoht, et meie enesekohased veendumused (ja tegelikult ka teiste inimeste ning elu kohta üldse) on elu jooksul õpitud. Nende juured peituvad kogemuses. Teie enesekohaseid veendumusi võib vaadelda kui järeldusi, millele olete jõudnud selle põhjal, mis teiega on toimunud. See tähendab, et ükskõik kui kasutud või iganenud nad praegu ka poleks, on nad sellele vaatamata mõistetavad – oli aeg, mil nad olid täiesti loogilised, arvestades, mis teiega toimus.
Tabel 1
Madal enesehinnang. Üldülevaade
Õpitakse mitmest allikast – otsene kogemus, vaatlus, meedia, ümbritsevate inimeste kuulamine ja jälgimine. Enesekohaste veendumuste tekke mõttes otsustava tähtsusega kogemused pärinevad sageli (ehkki mitte ilmtingimata) varasest east. See, mida kuulsite, nägite ja kogesite lapsepõlves pereringis, selles keskkonnas, kus siis elasite, koolis ja kaaslaste hulgas, on mõjutanud teie mõtlemist ja see mõju võib olla tuntav siiani. Rida erinevaid kogemusi võib tagajärjeks anda halva arvamuse endast. Mõnedest neist tehakse kokkuvõte allpool. Seejärel vaadeldakse kõiki ükshaaval lähemalt.
Tabel 2
Madala enesehinnangu teket toetavad kogemused
Varases eas:
• Süstemaatiline karistamine, hooletussejätmine või ahistamine
• Võimetus vastata vanemate ootustele
• Võimetus vastata kaaslaste ootustele
• Teiste inimeste stressi ja pingete maandajaks olemine
• Kuulumine perekonda või sotsiaalsesse gruppi, mis on eelarvamuste objektiks
• Positiivse tagasiside puudumine (näit kiitus, tunnustus, soojus, huvi)
• Üleliigseks osutumine kodus
• Üleliigseks osutumine koolis
Hilisemad kogemused:
• Alandamine või türanniseerimine tööl, ahistavad suhted, kestev stress või raskused, mitmesugused traumeerivad sündmused
Süstemaatiline karistamine, hooletussejätmine või ahistamine
Teie arusaam iseendast ja oma väärtuse tunnetamine võivad olla varase ea kogemuste tagajärg. Kui last koheldakse halvasti, jõuab ta tihti veendumusele, et see peegeldab midagi halba temas endas – ta on selle kindlasti kuidagimoodi ära teeninud. Kui teid sageli karistati (eriti kui karistus oli liialdatud, ennustamatu või tundus teile ebaloogiline), kui teid jäeti hooletusse, hüljati või ahistati, on need kogemused jätnud teisse psühholoogilised armid. Need on mõjutanud teie ettekujutust iseendast.
Briony, näiteks, kaotas autoõnnetuses mõlemad vanemad, kui ta oli seitsmeaastane, ja isa vend ning vennanaine adopteerisid ta. Vastsetel kasuvanematel oli juba kaks vanemat tütart. Briony muutus pere mustaks lambaks. Kui miski nurja läks, oli alati tema süüdi. Ta ei teinud mitte midagi õigesti. Briony oli armastav väike tüdruk, kellele meeldis teistele heameelt valmistada. Ta püüdis meeleheitlikult hea laps olla, kuid sellest polnud kasu. Iga päev said talle osaks uued karistused. Tal keelati sõpradega kokku saada, teda sunniti loobuma muusikast, mida ta armastas, ning ta pidi tegema maja ümber rohkem tööd kui teised. Briony sattus üha suuremasse segadusse. Ta ei suutnud mõista, miks kõik, mis ta tegi, oli vale.
Ühel päeval, kui tüdruk oli üheteistkümnene, tuli Briony võõrasisa tasakesi keset ööd tema tuppa. Ta kattis käega tüdruku suu ja vägistas ta. Siis teatas ta lapsele, et too on räpane ja vastik, olevat seda ise tahtnud ja et kui ta kellelegi toimunust räägib, ei usuta teda niikuinii, sest kõik teavad, et Briony on närune väike valetaja. Pärast seda hiilis tüdruk õuduses majas ringi. Keegi ei paistnud midagi märkavat ja kõigil tundus olevat ükstapuha. Selles olukorras kristalliseerus lapse enesehinnang. Ta oli halb. Teised inimesed nägid seda ja kohtlesid teda vastavalt.
Võimetus vastata vanemate ootustele
Briony kogemused olid väga äärmuslikud. Madala enesehinnangu tekkeks piisab palju vähemast kui niisugune süstemaatiline ahistamine. Jälje jätab ka palju leebem karistamine ja kriitika. Kui ümberkaudsed kohtlesid teid nii, nagu poleks mitte miski, mida te teete, küllalt hea, keskendusid teie edu ja tugevate külgede asemel aina vigadele ja nõrkustele, pilkasid või naeruvääristasid teid, alandasid ja pisendasid, siis võivad kõik need kogemused (isegi palju väiksema intensiivsuse juures) olla jätnud teile tunde, et teiega on midagi väga rängalt valesti, et te olete mingil viisil puudulik.
Jesse isa oli kindlustusagent. Ta polnud kunagi realiseerinud oma unistust tõusta mänedžeriks ning pidas selle põhjuseks asjaolu, et tema vanemad ei olnud suutnud teda õppimise ajal küllalt toetada. Nad ei olnud kunagi eriti huvi tundnud, mis poeg teeb, nii oli lihtne koolist poppi teha ja kodused ülesanded hooletusse jätta. Isa oli kindlalt otsustanud oma lastega mitte seda viga teha. Iga päev õhtusöögilauas uuris ta neilt põhjalikult, mida päeva jooksul õpitud oli. Kõigil pidi vastus valmis olema ja vastus pidi olema küllalt hea.
Jesse mäletas hirmu, mida tekitas isa auto nägemine sissesõiduteel. See tähendas järjekordset praadimist. Ta oli kindel, et pea on tühi ja ta ei suuda sõnakestki lausuda. Kui nii juhtus, oli isa nägu täis pettumust. Jesse nägi selgelt, et veab isa alt. Ta tundis, et on järgneva üksikasjaliku küsitluse täiesti ära teeninud. “Kui sa paremini ei suuda,” ütles isa, “ei jõua sa elus iial kuhugi.” Sügaval südames nõustus Jesse sellega. Talle oli täiesti selge, et ta pole küllalt hea: ta ei saa iial hakkama.
Võimetus vastata kaaslaste ootustele
Lapsi ja noori võivad väga tugevasti mõjutada mitte üksnes vanemate otsesõnu ja kaudselt esitatud ootused, aga ka teiste omavanuste nõudmised. Eriti murdeeas, mil areneb välja enese tunnetamine iseseisva isiksusena ning tekib seksuaalne identiteet, võib surve teistega samasugune olla muutuda väga tugevaks. Tunne, et te ei suuda kaaslaste silmis tasemel olla võib olla vägagi valus kogemus ja jätta enesehinnangule kestva jälje.
Karen, näiteks, oli võluv, tubli, energiline tüdruk, kes nautis sporti ja armastas tantsida. Ta kasvas üles ajal, mil naise ideaalne kehakuju oli pikk ja väga sale. Kuigi Karen polnud põrmugi ülekaaluline, polnud tema kehakuju sellele ideaalile sugugi lähedal. Ema püüdis tüdruku enesekindlust turgutada