Karen otsustas dieeti pidama hakata. Esimese paari nädalaga kaotas ta mitu naela. Sõbrad leidsid, et ta näeb suurepärane välja. Karen oli meelitatud. Ta jätkas söömise piiramist ja kaalus allavõtmist. Aga kuidas ta ka ei proovinud, ei saanud ta millegipärast iialgi küllalt kõhnaks. Ja tal oli pidevalt kõht tühi. Lõpuks andis tüdruk alla ja hakkas uuesti sööma normaalselt, tegelikult isegi liiga palju. Sellest sai alguse kogu elu kestev vaheldumisi kaalust allavõtmise ja ülesöömise karussell. Karen ei suutnudki oma füüsilise minaga leppida. Oma arust oli ta paks ja inetu.
Teiste inimeste pingete ja stressi maandajaks olemine
Isegi põhiliselt armastavates perekondades, vanemate puhul, kes südames oma lapsi tõepoolest tunnustavad ja hindavad, võib asjaolude muutumine mõnikord tekitada raske pingeolukorra, millel on lastele kestev mõju. Vanematel, kes on stressis, õnnetud või hõivatud, võib siis, kui nad ei oska ja ei suuda ennast kontrollida, mitte jätkuda kannatust laste normaalsete vallatuste jaoks, mis ometi on varase lapsepõlve loomulik osa.
Geoff, näiteks, oli energiline, seiklushimuline ja uudishimulik väike poiss. Niipea kui ta kõndima õppis, ajas ta kõigele näpud taha. Niipea kui miski tema tähelepanu köitis, jooksis ta ligi, et seda lähemalt uurida. Ta oli hulljulge ning juba mudilasena ronis ta hetkegi mõtlemata mööda puid ja sukeldus sügavasse vette. Tema emal oli kombeks öelda, et tal peaks ka kuklas silmad olema, et poisi järele vaadata. Geoffi vanemad olid tema seiklushimulise ja uuriva loomuse üle uhked ning pidasid last lõbusaks ja ta oli neile kallis.
Kui poiss oli kolmene, sündisid perre kaksikud. Samal ajal kaotas Geoffi isa töö ja oli sunnitud vastu võtma palju madalamal palgaastmel asuva ameti. Pere kolis oma pisikese aiaga majast suure kortermaja neljandal korrusel asuvasse väiksesse korterisse. Kahe vastsündinu tõttu oli olukord kodus kaootiline. Geoffi isa elas töö kaotust rängalt üle ning muutus tusaseks ja kergesti ärrituvaks. Ema oli ilmlõpmata väsinud. Korteri ruumipuuduses ei olnud Geoffil oma energiat kuhugi maandada, tema uudishimu ja huvi ajasid vaid toad segamini.
Lapsest sai viha ja pettumuse sihtmärk. Kuna ta oli alles väike, ei suutnud ta mõista, millest niisugune muutus tingitud on, poiss püüdis kõigest väest vaikselt istuda ja pahandusi vältida, aga ikka ja jälle lõppes asi kärkimise ning mõnikord laksudega. Ta ei saanud olla enam tema ise, talle öeldi, et ta on ulakas, sõnakuulmatu ja täiesti kontrollimatu. Isegi täiskasvanuna tundis ta iga kord, kui kohtas kriitikat või halvakspanu, vana tuttavat eksimis- ja meeleheitetunnet – ühesõnaga kõlbmatusetunnet.
Teie perekonna koht ühiskonnas
Võimalik, et teie veendumused iseenda kohta ei põhine ainult sellel, kuidas teid isiklikult on koheldud. Mõnikord on madal enesehinnang tingitud pigem sellest, kuidas inimene ise ja tema pere on elanud, või ka tema identiteedist mingi grupi liikmena. Kui näiteks teie pere oli väga vaene, kui vanematel oli probleeme, mille tõttu naabrid neile ülalt alla vaatasid, kui kuulusite rassilisse, kultuurilisse või religioossesse gruppi, mis oli vaenulikkuse või põlguse objektiks, võivad need kogemused olla mürgitanud teie teadvust püsiva alaväärsustundega.
Nii oli lugu Arraniga, kelle juhtum näitab, kuidas kindla iseloomuga tore laps võib olla veendunud, et tal ei ole millelegi loota, sest tema pere on selles ühiskonnas tõrjutud.
Arran oli rändurite peres seitsmest lapsest keskmine. (Rändurid on hulkurliku eluviisiga hipide-sarnane rahvas, kes tööd ei tee ja elatub sotsiaalabist – Tõlk.) Teda kasvatasid ema ja emapoolne vanaema, õiget isa tal ei olnud. Elu oli karm. Pidevalt kummitasid rahalised raskused, elus oli väga vähe stabiilsust. Arrani vanaema, helevalgeks blondeeritud juustega silmatorkav naine, liialdas alkoholiga. Arranil olid selged mälestused sellest, kuidas nad läbi tänavate kooli kihutasid, vanaemal oli kaks imikut kärusse topitud, vanemad lapsed ja veel üks vinguv mudilane sörkisid sabas. Rahapuudus tähendas, et kõik lapsed kandsid pruugitud riideid, mida siis ühelt teisele edasi anti. Nende sviitrid olid räpased, kingad lääpas, nägu must, juuksed püsti peas. Iga minuti tagant vanaema peatus, et vanemaid lapsi kriiskaval häälel tagant kiirustada.
Arrani teadvusse sööbisid vastutulijate näod, kui nad perekonda silmasid. Ta nägi nende kõverduvaid suid, halvustavaid kulmukortsutusi, silmside vältimist. Kuulis nende pominal öeldud kommentaare. Sama kordus siis, kui nad kooli jõudsid. Mänguväljakul näitasid teised lapsed ja nende vanemad tervele perele koha kätte.
Ka Arrani vanaema oli teiste inimeste suhtumisest teadlik. Ta seisis omal viisil raevukalt pere eest. See tähendas karjumist, needmist, sõimu ja kriiskavaid ähvardusi.
Kogu kooliaja tundis Arran sügavat häbitunnet. Ta nägi ennast vääritu väljatõugatuna, kelle ainus kaitse on rünnak. Ta sattus ilmast ilma kaklustesse ja rüselustesse, ei suutnud tundides keskenduda, lahkus koolist ilma mingit ametit omandamata ja sattus seaduse piirimail tegutsevate noormeeste kampa. Ta oli endaga rahul ainult siis, kui oli edukalt reegleid rikkunud – varastanud vahele jäämata või kedagi karistamatult läbi peksnud.
Positiivse tagasiside puudumine
Kirjeldatud valusate kogemuste puhul on lihtne mõista, kuidas need tekitasid tunde, et oled halb, mitte piisavalt hea, alam, nõrk või et sind ei armastata. Mõnikord aga pole olulised kogemused nii ilmsed. Seetõttu võib teie arvamus enesest teile mõistatuseks olla. Teie lapsepõlves ei ole juhtunud midagi nii äärmuslikku – millest see tuleb, et teil on siiski nii raske oma väärtusesse uskuda?
Võimalik, et probleem polnud mitte dramaatiliste sündmuste toimumises, vaid igapäevase tunnustuse puudumises, mis oleks toetanud tunnet, et olete teistele vastuvõetav, hea ja väärtuslik. Võibolla ei saanud teile osaks piisavalt huvi, piisavalt kiitust ja julgustust, piisavalt soojust ja südamlikkust, piisavalt selgeid tõendeid selle kohta, et olete armastatud, soovitud ja hinnatud. Võib-olla teie perekonnas, kus polnud küll otsest karmust, ei väljendatud selgelt armastust ja heakskiitu. Kui nii, siis võis see mõjutada teie arusaamu iseendast.
Kate, näiteks, kasvas eakate vanemate juures, kellel oli range keskklassi taust. Südames olid mõlemad head inimesed, kes püüdsid teha kõik, mis suutsid, et oma tütar korralikult üles kasvatada ja anda talle tugev alus oma elu alustamiseks. Nad mõlemad olid aga ise üles kasvanud niisuguses vaimus, et neil oli raskusi oma südamlikkuse avameelse väljendamisega. Ainus viis näidata tütrele, kui väga nad temast hoolivad, oli hoolitseda tema praktiliste vajaduste eest. Niisiis kandsid nad hoolt, et Kate oma koduseid ülesandeid teeks, tervislikult sööks, käiks hästi riides ja et tal oleks palju raamatuid ning mänguasju.
Kui tüdruk vanemaks sai, valisid nad talle hea kooli, viisid gaidide rühma ja ujumistundidesse, leidsid raha, et ta saaks koos sõpradega puhkusereisidel käia. Aga nad ei puudutanud teda peaaegu kunagi – polnud ei kallistusi, musisid, hellitusi ega hellitusnimesid. Algul ei saanud Kate sellest arugi. Aga kui ta hakkas nägema, kui avameelselt teised pered oma armastust välja näitasid, hakkas ta tundma kodus nukrat tühjust. Ta püüdis asja muuta. Võttis jalutuskäigul isa käest kinni – ja märkas, kuidas isa nii ruttu kui võimalik käest jälle lahti laskis. Ta võttis emal ümbert kinni – ja tundis, kuidas ema jäigaks tõmbus. Ta püüdis oma tunnetest rääkida – ja nägi, kuidas vanemad kohmetusid ning sujuvalt jututeemat vahetasid.
Kate järeldas, et nende käitumine tema suhtes peegeldab midagi temast enesest. Vanemad täitsid tema suhtes oma kohust, aga mitte midagi rohkem. See pidi tähendama, et teda ei saagi armastada.
Üleliigseks osutumine kodus
On veel üks varjatud, kuid ränk kogemus, mis võib soodustada madala enesehinnangu kujunemist, nimelt “üleliigseks olemise” kogemus. Pean sellega silmas kedagi, kes päris hästi ei sobi oma perekonda või ümbrusse. Võib-olla olite kunstikalduvustega laps akadeemilises peres või ehk energiline, sportlik laps vaikses peres või hoopis lugemist ja mõtisklemist armastav laps peres, kus oldi alati tegevuses.