Sarah oli erakordne kunstnik. Tema mõlemad vanemad aga õpetajad, kes arvasid, et kõige tähtsam asi elus on akadeemilised saavutused. Nad tundsid ilmset rõõmu kahe vanema poja üle, kes õppisid väga hästi, jõudsid hästi edasi ka ülikoolis ning kellest ühest sai arst ja teisest advokaat. Sarah aga oli keskpärane õpilane. Ega tema koolitöödel midagi viga polnud – ta lihtsalt ei olnud nii särav, kui vanemad olid lootnud.
Tema tõeline anne peitus silmades ja kätes. Ta oskas hästi joonistada ja maalida ning tema kollaažid olid täis energiat ja värve. Sarah’ vanemad püüdsid tema kunstiannet tunnustada, kuid nende silmis oli kunst ja käsitöö tühine ajaraiskamine. Nad küll ei kritiseerinud tütart avalikult, kuid Sarah nägi, kuidas vanemate näod vendade saavutuste puhul särama lõid ja paratamatult tajus ta seda selgemalt huvipuudust, mis ilmnes, kui ta oma töid koju tõi. Tundus, et vanematel oli alati tähtsamat teha kui vaadata tähelepanelikult, mis tütar on teinud (“väga kena, kallis”).
Sarah’ järeldus oli, et ta on teistest, targematest inimestest halvem. Täiskasvanuna oli tal raske oma annet väärtustada või sellest rõõmu tunda, ta kippus oma kunstnikutööd alahindama ja oli vabandava hoiakuga. Niipea kui ta sattus kokku kellegagi, kes tundus haritum või intelligentsem, jäi tal suu lukku ning teda haarasid enesekriitilised mõtted.
Üleliigseks osutumine koolis
Nii, nagu sobimatus oma perekonda või keskkonda võib enesega rahulolu keeruliseks muuta, võib ka erinemine koolikaaslastest viia selleni, et inimene hakkab end nägema veidriku, võõra või teistest halvemana. Laps või noor, kes mingil moel teiste hulgast silma torkab, võib langeda väga julma pilkamise ja tõrjutuse ohvriks. Paljude laste jaoks tähendab teistest erinemine halvem olemist. See võib kehtida erineva välimuse korral (näit nahavärv, prillid), erineva psühholoogilise tausta korral (näit arglikkus, tundlikkus), erineva käitumise korral (näit aktsent, oma südamlike tunnete näitamine vanemate vastu, kui ollakse sellest east väljas), või ka erinevate võimete puhul (näit väljapaistev intelligentsus ja õpitulemused, visadus õppimises).
Chrisi varane lapsepõlv oli õnnelik. Aga niipea kui ta kooli läks, hakkas ilmnema erinevus teistest, mida põhjustas diagnoosimata düsleksia. Kui kõik teised lapsed klassis näisid lugemis- ja kirjutamisoskust omandavat välgukiirusel, jäi tema teistest maha. Ta lihtsalt ei saanud sellele pihta. Poisile määrati eraldi õpetaja, kes teda aitas, ja tal tuli pidada spetsiaalset kodulugemise päevikut, mis oli teistsugune kui teistel.
Teised lapsed hakkasid Chrisi üle naerma ja kutsusid teda põmmpeaks ning tuhajuhaniks. Et seda kompenseerida, sai poisist klassi kloun. Kui jutt oli rumalate tempude kaasategemisest, võis tema peale alati kindel olla. Ka õpetajad hakkasid kannatust kaotama ja lahterdasid tema raskused laiskuseks ning tähelepanu püüdmiseks. Kui vanemad järjekordselt tema käitumise tõttu kooli kutsuti, oli Chrisi ainus kommentaar: “Mida te siis lootsite? Ma olen ju lollpea.”
Hiline algus
Kuigi madala enesehinnangu juured peituvad sageli lapseea või murdeea kogemustes, on tähtis mõista, et alati ei pruugi see nii olla. Isegi väga enesekindlate inimeste puhul, kel on enese suhtes kindlad soodsad arvamused, võib hilisemas elus toimunu, kui sel on piisavalt tugev ja kestev mõju, õõnestada nende eneseusku. See puudutab näiteks alandamist ja türanniseerimist tööl, õnnetut abielu, pikaajalist ja ränka stressi või majanduslikku toimetulematust ning traagilisi elusündmusi.
Jimi lugu näitab, kuidas tugev eneseusk sel kombel hävineda võib. Jim oli tuletõrjuja. Oma tööd tehes oli ta sattunud paljude õnnetuste ja tulekahjude toimumispaika, rohkem kui kord tuli tal teise inimese elu päästa. Tal oli stabiilne, õnnelik lapsepõlv, ta tundis, et vanemad armastasid ja hindasid teda. Ta pidas ennast tugevaks ja asjatundlikuks, ta uskus, et saab hakkama kõigega, mis elu talle tuua võib. Sellepärast suutis ta toime tulla ning oma raske ja riskantse töö kiuste rõõmsaks ning muretuks jääda.
Ühel päeval, kui ta sõitis mööda liiklusrohket tänavat, astus kõnniteelt otse tema auto ette naine ning sattus rataste alla. Selleks ajaks, kui Jim auto pidama sai, oli naine saanud eluohtlikke vigastusi. Jimil oli esmaabikomplekt alati kaasas, ta tuli autost välja, et vaadata, mida saaks teha. Natukese aja pärast aga, kui ümbritsevad inimesed olid juba kiirabi välja kutsunud ning ümber kogunenud, et aidata, hakkas tal halb ja ta tõmbus oma auto juurde.
Nagu paljud inimesed, kes on sattunud kohutavasse õnnetusse või seda pealt näinud, hakkas Jim hiljem tundma posttraumaatilise stressi sümptomeid. Ta elas õnnetust oma vaimusilmas muudkui uuesti läbi. Talle tundus, et ohver “kummitab” teda – ta ei saanud naist oma meeltest välja, olgu unes või ilmsi. Teda piinas süütunne – oleks pidanud suutma auto peatada, oleks pidanud jääma ohvri juurde kurva lõpuni. Mees oli pidevalt pinges, ärrituv ja masenduses – üldsegi mitte niisugune nagu tavaliselt.
Jimi tavaline viis raskustega hakkamasaamiseks oli öelda endale, et elu läheb edasi, et ta peab probleemi seljataha jätma ja olevikus elama. Nii püüdis ta juhtunule mitte mõelda ja oma tundeid maha suruda. Õnnetuseks oli niiviisi võimatu jutunuga leppida. Jimile hakkas tunduma, et tema isiksus on põhjalikult muutunud ja seda negatiivses suunas. See, et ta ei olnud suutnud autot peatada, oli raskel hetkel autosse põgenenud, et ta ei suutnud oma mõtteid ning tundeid valitseda, tähendas, et ta pole kaugeltki see tugev, kompetentne inimene, kelleks ta oli end pidanud, vaid nõrk ja küündimatu – neurootiline inimvare.
Kõik need lood näitavad, kuidas kogemus enesehinnangut vormib. Täiskasvanuks saades võetakse lapsepõlvest kaasa nende inimeste hääled, kes toona olulised olid. Need ei pruugi olla vanemate hääled. Teised pereliikmed (näiteks vanavanemad või vanemad õed-vennad), õpetajad, lapsehoidjad, sõbrad ja koolikaaslased – kõigil neil võib meie enesehinnangule ja enesekindlusele olla tohutu mõju. Me võime end kritiseerida täpselt nende terava hääletooniga, sõimata samade ebasõbralike sõnadega ja võrrelda end samamoodi teistega või teatada, millised peaksime olema. Seega peegeldavad meie praegused enesekohased veendumused sageli otseselt neid signaale, mis me saime lapseeas.
Samal ajal võime ka uuesti kogeda tundeid ja kehalisi aistinguid, näha vaimusilmas neidsamu asju, mida kogesime tegelikkuses kunagi palju varem. Sarah, näiteks, kuulis oma maali näitusele esitades ema kannatlikku häält (“Noh, ma arvan, kui see sulle endale meeldib, kallis”) ja tundis sisemuses sedasama nõrkusehoogu, mida oli kogenud lapsena. Geoff võis parimas hoos olles, tulvil energiat ja ideid, näha hetkeks vaimusilmas oma isa moondunud, vihast nägu enda peale karjumas ja tunda otsekohe, et on eksinud, valesti toiminud ja väärtusetu.
Miks see nii on? Elu läheb kõigele vaatamata edasi. Me pole enam lapsed. Meil on kasutada täiskasvanu kogemustepagas. Kuidas siis nii, et need ammused sündmused ikka veel mõjutavad meie tegutsemist tänasel päeval?
Asi on selles, et meie kogemused on loonud aluse üldisteks järeldusteks iseenda kohta, otsustamiseks iseenda kui inimese üle. Me võime neid järeldusi nimetada “põhiväideteks”. Põhiväide on arvamus enesest, mis asub madala enesehinnangu keskmes. Põhiväite võib tihtipeale kokku võtta ühte lausesse, mis algab sõnaga “olen…” Meenutage möödunud lehekülgedel toodud lugusid. Kas tunnete ära nende inimeste põhiväited?
Tabel 3
Põhiväited
• Briony: olen halb
• Jesse: ma pole küllalt hea
• Karen: olen paks ja inetu
• Geoff: olen kõlbmatu
• Arran: olen väärtusetu
• Kate: mind on võimatu armastada
• Sarah: olen tähtsusetu; olen teistest halvem
• Chris: olen rumal
• Jim: olen tugev ja asjatundlik –> olen neurootiline vare
Valusad