Jõin oma tee ära ja vaatasin filmi lõpuni, kunstnik sealsama kõrval läbi puuvillase polosärgi kehasoojust ja isast lõhna õhkamas. Ta lõhnas kogu aeg nii arusaamatult hästi!
Kallistus. Käed mu selga silitamas, osavad ja õrnad.
„Kas ma tohin sind teatrisse kutsuda?“
Koduteel mõtlesin asja üle veel korra järele. Nende tugevate käte, puhta kaameratehnika ja veel puhtsüdamlikuma headuse peale.
Nädala pärast läksin teatrisse.
Muidugi ma harjusin külas käes pikapeale ka Pruuniga seinal. Rääkisin temaga vahel mõttes, kuigi ta kunagi ei vastanud, aga üldiselt oli see nahk mu jaoks peagi vaid natuke jube sisekujundusdetail, umbes nagu toanaabri-tüdruku ema vanast kombineest tehtud lambivari.
Käisin kunstniku juures edasi, vähem pilte tegemas, rohkem suudlemas, ja nautisin seda, kui aeglaselt ta seda vana head paaritumiseelset kurameerimistantsu tantsis. Tal polnud sellega selgesti kuhugi kiiret.
Mul ka mitte. Lugematud kiired kepid köögis, pesuköögis, puuvirna taga, otsapidi ojas, kõvera kuuse juures Orunukas, diivanil, võserikus, voodi ees, kus iganes olid mulle õpetanud, et aja võtmine enne kehade jagamist pole tingimata halb valik.
Kunstnik küpsetas iga nädal ise leiba. Ehtsa juuretisega. Selle lõhn tõmbas mind ta poole sama kõvasti nagu ta enese ihu oma.
Samuti perekonnaviga.
Tol päeval oli mu kallim pätsid ahjust välja võtnud vast veidi enne minu tulekut. Ühe neljakandilise ja jõulumaitselise lõikas lahtigi, aga mul polnud leivaisu.
Eriti mitte iseküpsetatud juuretiseleiva, kuitahes ahvatlevalt see ka lõhnaks. Nii palju, mõtlesin endamisi, see kunstnik mulle ka veel ei meeldi.
Seisin hoopis kätega ahju najale nõjatudes ja lasin tal oma selga masseerida. Ta teadis, kuhu vajutada, kust silitada, mismoodi lihaseid lõõgastuma panna. Mingi skulptuuriklassi kogemus? Polnud aimugi.
Võisin seal seista ja end katsuda lasta terve väikese igaviku jagu. Isegi natuke puhtast naudingust uriseda.
Leivalõhn ja mõnuümin, soojus kehas ja peopesades.
Miskipärast tõusid mu silmad poollahti ja ma vaatasin läbi oma heledate ripsmekarvade üle ahju, otse Pruuni suunas, isegi teadmata miks.
Kindlasti ei olnud mul mingit kavatsust sel hetkel just teda vaadata. Need soojad käed mu roietel olid nii head. Küüned lõigatud, sõrmed sihvakad, hellad ja ilusad. Iha lakkus jalge vahel magusalt ja ma naeratasin omaette. Mõtlesin, kas päästan ta täna valla või veel mitte.
Meil ei olnud ju kiiret. See õrn aeg oli nii hea.
Ometi, ometi oli ka tema käte puudutus tõeliselt hea ja ma pooliti juba plaanisin ta pihkude all pöörduda, väga lähedalt otsa vaadata, tunda seda niisama hea olemise millekski muuks muutumise hetke ja siis…
Jookse ära, ütles korraga hääl mu peas, ja ma vaatasin otse Pruuni tuimadesse surnud klaassilmadesse. Jookse ära, karjus nende kunstlike silmade tagant mu peale ehe mõte, liiga valjusti, et seda välja lülitada või kujutluseks pidada. Jookse, enne kui nad sinuga samamoodi teevad. Ära salli tema katsumisi, loll lita, jookse!
Ma otse hüppasin oma kunstnikust eemale.
Ta ehmatas, vabandas, küsis vist isegi, kas tegi mulle haiget, läks närvi pihta? Aga ma ei kuulanud enam teda, vaid seda teist häält, häält mis nüüd lausa anus mul joosta. Lame, surnud, isiksuseta, aga hirmunud karje.
Jookse!
See oli noore hundi nahk seal seinal. Noore emase, tüdruku nagu mina. Just nagu mina, kes ma olin praegu jahimehe poja katuse all, usaldav, aval, armumas.
Ma hingeldasin, mõtted punase pöörisena olematusse vajumas, niutsatasin ja hüppasin kunstnikule kallale.
Ta oli suurem kui mina, raskem kui mina, nende oivaliste õlgade sees oli palju sitket lihasmassi – aga ta oli lihtsalt inimene. Mitte nagu mina.
Kogu ruum oli täis hundilõhna, Pruuni kunagist tihket lõhna. Mõtted nagu „Jookse ära!“ ja „Ära jookse!“ rabelesid korraga mu teadvusse, ning õhk mu sõõrmeis oli nii käsusõnu täis, et haaras mu kaasa nagu kevadine tuulehoog õietolmu sarapuult.
Loomalik.
Kunstnik kukkus mu hoo all, lõi end ära, aietas jahmunult, taipamata, mis toimub. Sain ta tugeva kaela oma käte vahele, vajutasin põlve sinna peale, mu välgatav punane küünelakk kahvatu naha taustal tume kui kuivanud veri.
Ta nahk oli nii soe ja pulss püüdis mu kätesurvest hoolimata edasi lüüa, samuti nagu ta käed püüdsid mind eemale tõugata, mind lüüa.
Vajutasin kõvemini ja tema silmad pöördusid pahupidi.
„Mõrtsukas!“ läkastasin, põlvili ta rinnal, silmad pisaratest hägused. „Mida ma sulle teinud oled, et sa mind tappa tahad? Miks?!“
Ta ei vastanud, teavus juba kadumas: mul on ju nii palju jõudu, inimesega võrreldes nii naeruväärselt palju, ja mida ma ometi teen?! Püha punane põrgu, ma ju hoolisin sellest mehest!
Tõmbasin põlve ära, lasin käed lahti, silitasin juukseid ta tumedaks tõmbunud näo kohal, mida ma ometi teen?! Ei, vähemalt ta hingas, mu sõrmed tundsid pulssi, mis mul ometi…?
Siis tuli uus pahmakas Pruuni meeleheite- ja raevulõhna.
Haarasin oma armsa lühikestest juustest kõvemini kinni ja vist tagusin ta pead vastu põrandat, ma ei tea. Tundsin, kuidas mu oma murdjahambad kriibivad seestpoolt suud ja põski, kuidas nägu tahtis nii väga koonuks muutuda, et tegi haiget.
Ja ma nutsin, ulgusin ja lasin endal minna.
Siis oli kõik veidi aega teistmoodi.
Murdja huntolemise tunde ja selleaegsete mõtete kohta ei ole sõnu. Need on need, mis nad on. Lõhnaks võib tõlkida, aga mitte sõnadeks.
Ainus, mis tundub päriselt samamoodi, on valu.
Valu oli nii suur, et ma ei teadnud, mida teha, kuidas teha, milleks teha. Ulgusin.
Siis karjusin. Mingil hetkel sain sõnad teadvusse tagasi, aga ei jaksanud neid enam kasutada. Hääl kõrbes kurgus tuhaebemeteks ja õhk sõõrmetes põletas.
„Sai-salla-soe-tüdär,“ manas kellegi madal hääl, ning ma püüdsin end sellest valust lahti tõmmata, aga ei suutnud, „veri valla, velle-tüdär…“
„Jookse ära,“ sosistas teine hääl mu mõtteis. „Jookse ära, ära lase neil end võtta, mine, jookse ära jookse ära jookse!“
Vähe nagu hiljavõitu, mõtlesin segaselt. Iga hingetõmbega põletas õhk nii ninas kui kõris. Kutsusin surnud õde lähemale, sest mul oli hirm ja tema oli selle raja juba lõpuni käinud. Kui nad mu tapavad (kes nad on, kes nad on, kes sõnab mu lihaseid vakka ja pigistab kinni mu roideid?), las olla ta minuga. Las olla minuga keegi, kes teab teed. Õeke, aita!
Ma ei saanud liigutada. Ei saanud õieti mõeldagi. Nii valus. Nii halb.
„Tal on vist päris valus.“
Seda häält ma tundsin. Seda sooja muhedat häält, aga nüüd oli see nukker, niiske, külma sulavee tooni.
„Kas ta peabki nüüd niimoodi jääma?“
„See on liba’unt!“ Teine hääl, külmem, pahane. „Sina nääd ilusat paljast plikat. Mina nään, mis see ilus plika sul kõrisse karates tegi, poja. Küll ol’õnne, et see levatükk sul kääpääst oli. Ja puss, kus otsa ta torgata.“
Ma ei näinud neid, kuigi nad olid sealsamas. Olin pime. Korraks voogas rindu õudne mõte; nad on mu silmad välja torganud, aga siis taipasin, et see oleks siiski palju valusam. Praegu tundsin end pigistatu, kägistatu ja kokkukortsutatuna, iga hingetõmme rebis rinnus, aga silmadega polnud hullemat lahti kui millegi muuga.
Võõras vihane mehehääl