Hoolimata kõigest sa loodad. Alguses loodad, et teadlased on eksinud, et see on kellegi juhuslik äpardus või valearvestus, siis loodad, et küllap areneb nanotehnoloogia kiiresti vajalikule tasemele.
Ja hiljem loodad, et su enda eluvaatlused ja arusaamad maailma asjadest on valed.
Algul pidi see olema ju nii lihtne. Polnud ressursse, peale puhta õhu ja looduse muidugi, mida Oberheim Corporation, Mizigura-Williams Technologies ja McDowell & Gorkin poleks vallanud, polnud nanotehnoloogilisi seadeldisi, mida need maailma valitsevad hiidfirmad poleks suutnud valmistada.
Ja siis – tagasilöögid. Katastroofina tulid esimesed uudised, et nanotehnoloogia polegi see kõige puhtam ja ökom, et sellest sündivat reostust ja kõrvalprodukte polegi võimalik kaotada. Aga korporatsioonide triumviraati see ei peatanud.
Ja siis – kui Antarktika oli sulanud Madagaskari-suuruseks, kui ookeanilained uputasid hukkunud kalade ja mereloomadega Mehhiko ja Kaug-Ida, kui Kesk-Lääne tasandikud olid muutumas elutuks kõrbeks, kui Euroopal ei jätkunud nanojäätmekäitluseks enam vahendeid, kui sai selgeks, et Maa on määratud hukule ja parimal juhul saab seal ainult koristada, mitte elada, siis olid triumviraadi astronaudid toonud rõõmusõnumeid. Marsi koores ja poolustel on meeletul hulgal süsinikdioksiidi, vett, ja mis peamine – lämmastikku. Nanotehnoloogia võib teha külmunud tolmust mulla, istutada sinna bakterid, pooluseid saab sulatada. Tarvis on ainult otsust. Kolm korporatsiooni tegid otsuse. Hääbuvast Maast sai nende ladu, kust laevad veel leiduvat toorainet tõid. Mercedes mäletas ähmaselt, et kümmekond aastat tagasi oli Maal puhkenud sõda, ta ei hoolinud enam, kes ja kelle vastu, ei hoolinud senikaua, kuni triumviraat Marsil elus sai püsida. Nanotehnoloogia pidi tegema inimesest Marsi jumala.
Ent kes suudaks olla jumalaks sõjajumalale?
Mercedes vaatas pika pilguga lohutut maastikku enda all. Nii kaugele, kui silm ulatus, võis veel kiviklibusel liival aimata pruunjashalle puudevõrseid ja kõrbenud rohtu, mälestusi esimesest entusiasmihoost, millega inimene oli Marsi pinnast õnnistanud. Kusagil siin Mercedese all, ligi kilomeetri sügavuses on pinnasesse ämblikuvõrguna puuritud kanalid, milles töötavad nanotehnoloogilised biosünteesikombinaadid pidid viljastama seda alguses nii kutsuvat ja siis nii tõrksat, reeturlikku pinnast, pidid tekitama siia elu, õhu ja vee.
Häh, tühipaljad lootused!
Mercedes suunas pilgu üles. Ekraanilt polnud Oberheimide Habitaadi katvat klaaskuplit näha, ainuski petlik peegeldus ei reetnud, et ta vaatab tähistaevast tehisliku läbipaistva kera alt. Ja nii kindlasti kui ta siin istub, jääb see hall ja vaenulik taevas igaveseks kaetama Marsi pinnalt avanevat vaadet. Iialgi ei saa sõudma üle selle planeedi pinna lainjad pilvemassid, mis toitva vihmaga turgutavad lopsakaid vihmametsi. Iialgi!
Vasak ekraan Mercedese ees lõi äkki helendama ja sellele ilmus doktor Perssoni optimismi teesklema õpetatud nägu.
“Missis Oberheim, minu patsient tahab teiega suhelda.”
“Feddy? Aga muidugi. Kuidas tal on?”
Doktor Persson kehitas õlgu. “Ta on… kõbus. Tunneb end täna päris hästi.”
“Rohkem te ei ütle mulle midagi, doktor?”
“Me loodame. Aga tema närvirakud ei suuda enam. Sada ja viis aastat, mõistate isegi. Ma pole jumal, missis Oberheim.”
“Oh, loomulikult te ei ole. Ühendage siis.”
Mercedes pööras tooli nii, et ekraan kujutisega McDowelli ja Gorkini Habitaadist teiselt poolt Tyrreenia merd jäi otse tema ette ja kahelt poolt ääristasid seda endiselt vaated Marsi lohututest tasandikest.
Fedora McDowelli nägu, rohketest nanokuuridest ja kosmeetikast hoolimata nii vana nägu, ilmus ekraanile. Issand, mõtles Mercedes kohkumusega, ta ju vananeb iga päevaga!
“Mercy, näed sa mind?” sosistas Mercedese sõbranna teisel pool Tyrreeniat.
“Hei, tere Feddy. Sa näed täna nii hea välja!”
“Seda nad räägivad jah. Tõesti näen või?” Feddy hääles kõlas õhkõrn lootus.
“Muidugi! Tead, ma palusin Lincolni, et ma saaks sulle varsti külla tulla.”
“Sa tuled siia? Tuled? Ma nii ootan sind, Mercy. Me võiksime minna siis…”
“Kabelisse, eks? Loomulikult läheme me sinu kabelisse ja pastor Gibson peab meile jutluse, loomulikult. Mäletad, nagu eelmine kord. Tead, see Gibson on nii naljakas, alati ta kokutab ja puterdab, kui mina kabelisse tulen, ta paneb mind meenutama aegu, mil ma olin veel noor ja ilus ja Montpellier’s armus minusse üks noor preester, kuigi kaks maasikajäätist ja üks jalutuskäik Alpides oli kõik, mis me koos tegime.”
“Jah, ma mäletan, sa oled rääkinud. Ja sa oled praegugi veel ilus.” Fedora McDowelli kortsus nägu värises kergest lihasekrambist. “Aga mu armas Gibson peab jutluseid kahele inimesele korraga ju nii harva, sellepärast ta närveeribki.”
“Muidugi, Feddy, muidugi. Ainult et praegu… ma kardan, et lähema kuu jooksul mul ei õnnestu sinu juurde tulla. Kuigi ma nii väga tahaksin.”
“Liivatorm, jah? Nad räägivad, et liivatorm on tulemas. On need endiselt nii ilusad, õeke?”
Mercedes ei mäletanud, kes oli teda ja Fedorat esimest korda õdedeks kutsunud, ilmselt oli see väga ammu, nende esimestel Marsi-aastatel, kui need kaks vanadaami olid peaaegu lahutamatud. Hiljem oli Fedora haigeks jäänud. Fedora ihuarst Persson muutus McDowell & Gorkini Habitaadis kõige tähtsamaks isikuks, kes korporatsiooni omanikule ema tervise kohta iga päev ette kandis. Laevad tõid Maalt doonorelundeid, kuid siirdamisest hoolimata Fedora ei paranenud. Olid ajad, mil ta ainult vegeteeris. Ent mida kurvemateks muutusid terraformeerimise teise etapi tulemused, seda paremaks läks Fedora McDowelli tervis. Kui silmad välja arvata.
“Need olid ilusad. Nüüd olen ma harjunud,” vastas siis Mercedes. “Sa oled nagu punakas udus, mis meeletu kiirusega sinu ümber rullub ja tormab, moodustab erinevaid kujuneid. Aga kui see hajub…”
“Jah, kui see hajub?”
“Siis on ümberringi kõik nii kristallselge, ma võin näha neid kahte mäetippu nii teravalt, nagu nad oleksid tõesti lähedal.”
“Kuidas seal praegu on, Mercy? Roheline?”
Mercedes lasi pilgul käia üle hambulistest kividest kaetud tühermaa ja jäises kõrbes pea olematuteks kängunud puudevõrsete.
“Jah, peaaegu,” sõnas ta. “Sa ei tunneks vana head Marssi enam äragi.”
“Mulle öeldi, et varsti teevad nad mulle uue operatsiooni ja siis võin ma jälle näha. Ma tahaksin nii näha meie rohelist Marssi.”
“Kindlasti saad sa seda näha, Feddy.”
“Kas see sinu külaline tuli juba?” Kas tõesti kõlas Fedora hääles armukadedus? Ei, Mercedes ei suutnud seda uskuda.
“Ta tuleb järgmise laevaga. Üsna varsti. Kui meid välja lastakse, siis me tuleme kindlasti sindki vaatama. Aga su arst annab mulle märku, et nüüd pead sa puhkama. Ma helistan sulle ise mõne päeva pärast, kui ma tean täpsemalt, millal liivatorm hajub, eks.”
Fedora ohkas ja tema külmad, pimedad silmad pilgutasid Mercedesele hüvastijätuks.
“Nägemiseni, õeke. Roheline, sa räägid?”
“Noh nii enam-vähem, nägemiseni…” Mercedes katkestas ise ühenduse, ta ei suutnud näha enam nägu, millesarnaseks ta ise peagi muutub, pimedaks ja juhmiks raugaks. Kolme kupli all olid nemad Fedoraga Marsi kõige vanemad elanikud ja kes olid andnud kunagi teineteisele tõotuse, et nad ei kavatse siin esimestena surra.
Fedora silmanägemine oli hakanud kaduma ajal, mil esimesed terraformeerimise tulemused olid kõige lootustandvamad; ajal, mil triumviraat lõplikult otsustas Marsi kasuks, koloniseeris siia klaaskuplite alla, mis maa-aluseid habitaate kliima, asteroidide ja muude ebasoovitavate välismõjude eest kaitsevad, kõik olulised Maa teadlased ja korporatsioonide personali