„Te kõik surete! Suu-ree-tee-ee!“ kraaksus naine valju häälega. Ta hüppas püsti, ilmutades Lassiere’i üllatuseks liikuvust, mis ei läinud kokku tema pealtnäha eaka olemisega, ja vehkis käega Lassiere’i suunas ning hakkas huilgama: „Surete, surete, surete! Te olete kõik juba suuu-rrr-nuuud!!!“
Leitnant Madker astus rivist välja naise juurde ja suunas talle relvatoru näkku. „Jää vait, naine!“ käratas ta.
Naine taganes sõduri suure kogu eest ja kukkus selili üle puutüve. Sajatades veeres ta mööda nõlva alla, muljudes laiali raja kõrval kasvavaid sügavrohelisi madalaid laialehelisi taimi, kuid ajas end püsti ja jälle kõlas läbi vihma ja tuule ja sõdurisaabaste korrapäratu mudalödina tema irvitamine.
„Te kõik surete! Hari võtab teist vii-maa-seed-kiii!“ karjus ta.
Lassiere astus leitnant Madkeri kõrvale ja lasi sõdurid endast mööda. Naine komberdas tagasi rajale ja tegi mõned sammud ülespoole. Ta needis ja irvitas ja huilgas ja halas vihmas, rohkem käpuli mudas kui püsti. Lõpuks, kui viimased sõdurid neist kahesajast hingest, kes Lassiere’i käsu alla olid antud (Yellowstone’i Koloniaalse Omakaitse 3. jalaväebrigaadi luurepataljoni A- ja B-kompanii võitlejad), temast möödusid ning Lassiere ja Madker neile järgnesid, andis naine alla. Ta jäi põlvili maha, loopides muda ja kive ülespoole, ja kauguse suurenedes ei suutnud Lassiere enam tema halast üksikuid sõnu eristada.
Vihma sadas. Vesi langes taevast ühtlaselt ja raskelt ning kapten Lassiere ei suutnud oma jalge all voolavaid mudaseid veeojasid vaadates üle saada tundest, et see on ikka üks ebasünnis asi küll, kui niimoodi vett maha kallatakse.
Vesi katab 71 % Maa pinnast; 96 % Maal leiduvast veest sisaldub ookeanides ja meredes; 1,7 % põhjavees ja sama palju liustikes; mageveekogude vesi moodustab kõigest murdosa vee üldkogusest ja atmosfääris veeauruna (sh. pilved) leidub ca 0,001 % vee koguhulgast. Kõigest 2,5 % veest on nn magevesi…
Vesi on nn universaalne lahusti (st üks levinumaid ja parimaid), selles lahustuvad hästi väga paljud gaasilised, vedelad ja tahked ained. Enamik protsesse eluslooduses kulgeb vesikeskkonnas lahustunud ainete osavõtul. Vesilahused osalevad näiteks ainevahetuslikes protsessides…
„Inimese kehast seitsekümmend protsenti moodustab vesi.“
„Ja mis siis?“
„Seega pole just kõige täpsem öelda, et põrmust oled sa võetud ja põrmuks pead sina saama.“
Kapten Marysol Lassiere seisis platsil, mis tema (luure)andmete kohaselt pidanuks endast kujutama Veebaasi nr. 3 keskust. See oli mudane tühimik üle mõistuse lopsaka padriku keskel, mida näisid hädavaevu tagasi hoidvat kolm erinevas kulumisastmes ehitist ja väsinud ilmega puittara. Lassiere’i võitlejad kandsid endaga kaasas kuut haavatut, nelja surnut ja siis veel seda. Elukas oli ligikaudu inimesesuurune, sellel olid lihaselised tagajäsemed ja natuke väiksemad esijäsemed, suhteliselt väike keha, pikk saba ja samuti pikk kael, tugevad teravate kihvadega varustatud lõuad. Esijäsemete küünised võimaldasid loomal saagi külge klammerduda, tagumiste jäsemete küünistega sai seda lõhki kiskuda; looma peast ulatusid välja teravate servadega luised ogad, sama paistis sabaotsast. Nad olid näinud, kui tõhusalt loom oma relvastust kasutada oskas.
Te kõik surete!
Nad olid kaotanud… tema oli kaotanud esimesed inimesed veel enne, kui nad oma uuele paiknemisalale jõudsid. Lassiere oli läbi vihma kuulnud karjeid, näinud segadust rännakurivi eesotsas. Lasud, imelikud hääled (loomade häälitsused), karjumine (käsklused) ja see võigas röökimine. Kõik sõdurid pidid läbima simulatsioone, mis valmistasid neid ette lahinguolukorra õuduseks, aga mida iganes sa ka treeningute käigus läbi ei elanud, kuhugi teadvuse alasoppidesse oli juba maast-madalast koos õudukates osalemisega istutatud kaitsemehhanism, mis korrutas: „See ei ole päris, see ei ole päris, see ei ole päris…“ Nagu halba und näinud lapsele sisendas alateadvus: „Ära põe, see oli ju kõigest uni!“
Ja see polnud ju kellegi lahing! Lihtsalt trobikond verejanulisi metsloomi olid arvanud, et nad kõlbaksid süüa. Mis oli muidugi tõsi…
Te kõik surete!
Neli sõdurit (kolm meest, üks naine) olidki surnud. Võib-olla ei parane ka kõik haavatud.
Reese, mees, kelle kohta andmed ütlesid, et ta on ökoloog (kuigi mitte formaalse haridusega), ja kelle kohta kasutati tiitlit eestkõneleja, oli sõdurite saabudes astunud välja oma tööruumidest (see väikseim neist kolmest armetust, sammaldunud hütist) ja tervitanud neid. Nähes surnuid, järgnes tervitusele filosoofiline kild inimkeha veesisalduse kohta.
Reese kükitas nüüd surnud eluka juures ja pühkis palja käega selle korjuselt muda ja kleepuvat paksu punast verd.
Luureandmete põhjal… Jah, luureandmed! Lassiere pühkis silmist vett. Need luureandmed võis kirjutada sinnasamasessegi! Andmed olid niivõrd lünklikud, et tundusid peamiselt lünkadest koosnevatki. Esimest korda tundis ta sisimas, et saab aru nendest, kes koloonia Omakaitsejõudusid mängusõjaväeks nimetasid. See mõistmine kutsus esile raevukihvatuse.
„Mis asi see on?“ küsis Lassiere häält pingutusega rahulikuna hoides.
„See on raptor,“ sõnas Reese eluka juurest üles vaadates. „Siinsete metsade ökosüsteemis midagi hundilaadset.“
Lassiere tunnistas vaikides mudas vedelevat korjust, selle küüniseid ja kihvu, ogalist pead ja saba. Raptor kõlas kuidagi väga sobilikult sedasorti eluka jaoks.
„Kuidas on võimalik, et nad niivõrd baasi läheduses elutsevad?“ Ja kuidas on võimalik, et meile neist midagi ei räägitud!? jättis ta lisamata.
Reese silmitses uuesti surnud looma.
„Tegemist on noore isasega,“ sõnas ta. „See ei ole idapoolsest ega lõunapoolsest karjast… Ilmselt on meil siin uued tegijad, kes otsivad territooriumit.“
„Sa tahad öelda, et neid elab siin karjakaupa?“ küsis tõmmunahaline mees, kelle vormil olid leitnandi tunnusmärgid ja rinnaesisel silt „Madker“.
Reese vaatas talle alt üles otsa ja tõusis siis. Ta oli pikka kasvu, Lassiere’ist peajagu pikem, tundus aga kuidagi natuke pehme olekuga võrreldes lauskmaa ja kõrbe inimeste soonilisusega.
„Milline osa mõistest „midagi hundilaadset“ sulle arusaamatuks jäi, sõdur?“ küsis ta leitnandile silma vaadates.
Lassiere asetas käe Madkerile õlale. Asi võis väga kergelt kiiva kiskuda. Nad kõik olid rännakust surmani väsinud. Väsinud vihmast, mis tõusu algul oli palju nalja teinud. Nii mõnigi oli ilmselt šokis elu esimesest võitlusest, mis siis, et see toimus „millegi hundilaadsega“, ja sellest, et kaaslased olid langenud (puruks rebitud). Polnud tarvidust, et mõnel sügelevate sõrmedega agaral sõduril katus pealt lendaks. Loomulikult ei olnud see esimene kord, kui õppustel esines surmaga lõppenud õnnetusjuhtumeid. Aga asjaolu, et Lassiere oli nendest asjadest lugenud, neid väljaõppe käigus analüüsinud, ei muutnud kergemaks tegeliku olukorraga toimetulekut.
„Hr Reese!“ pöördus Lassiere ökoloogi poole. „Meil on vaja majutust, meil on vaja kohta, kus oma surnuid säilitada. Ja siis on vaja minul isiklikult teie kui eestkõnelejaga kokku saada, et saaksin teid kurssi viia meie missiooni olemusega ja üle anda koloonia kantsleri läkitus. Aga alustame kõige olulisemast: majutus minu inimestele!“
Robinal lendavad konkreetsed korraldused jahutasid olukorra koheselt maha.
„Hea küll, proua,“ kostis Reese. „Andke mulle paar hetke aega.“ Ta läks tagasi baasi keskusesse.
Leitnant Madker põrnitses Reese’i järel sulgunud ust ja pressis läbi hammaste vaikse sajatuse.
Seisvate