Mercedes ohkas sügavalt ja libistas käega üle ekraani, mis nüüd edastas nukrat ja lootusetut pilti terraformeerimise teise etapi tulemustest. Marss oli neile selja pööranud. Aga seda ei saa ta ometi Feddyle öelda!
Mercedes jäi oma jalutuskäigule ligi tunniks, aeg-ajalt vaatas ta tummalt ühte punkti, reguleeris teravust ja fookust, silmitses jäist tolmu ja hambulisi kivikänkraid, siis suunas pilgu horisondile, vaatles pikalt kahte taamal kõrguvat mäge, mis iialgi ei muutu haljasteks küngasteks. Vahepeal koristas ta ekraani ära, vaatas Marssi otse ja elusana, nii nagu ta tõstukist paistis. Ent läbi kolmemõõtmelise optika nägi rohkem, nägi huvitavamalt. Ta jäi tõstukisse mitmeks tunniks. Kui juba jalutada, siis pikalt.
Veidi enne, kui Mercedes kavatses lahkuda, minna tagasi oma hariliku rutiini juurde, vaadata mõnd filmi romantilistest seiklustest rohelisel Maal, süüa tervislik geneetiliselt muudetud produktidest eine, millesarnast Maal enam miljardid inimesed ammu polnud saanud, läbistas ta keha vastik ehmatusvärin, kõik ekraanid hakkasid punaselt vilkuma ja ebameeldiv summertoon piiksuma. Sellele järgnes kogu tõstuki kabiini täitev mahe naisehääl:
“Tähelepanu. Habitaadi turvakilbi A-7 tasemel häire. Kõiki palutakse viivitamatult minna oma statsionaarsetesse ruumidesse. Transpordisüsteemi lakkavad töötamast seitsme minuti pärast. Tähelepanu…”
Ilmselt polnud too näitsik, kes teksti sisse luges, kunagi teadnud, millest ta õieti räägib. Küll aga Mercedes teadis. Turvakilp oli klaaskuppel, A-7 häire tähendas tõsist mehhaanilist vigastust; statsionaarne ruum igale isikule kinnistatud korpust, tema oma näiteks “Paleeks” kutsutavat Oberheimide privaatseid eluruume.
Mercedes Oberheim oli Marsil veetnud kakskümmend aastat. Seni polnud turvakilpi kunagi mehaanilist vigastust tekkinud. Ta heitis pilgu taevasse ega märganud nähtamatul kilbil midagi häda olevat. Jah, muidugi ta teadis, et vigastust olekski tal raske silmaga tuvastada.
Tõstuk viis ta pinnase alla kahe minutiga, sealt jõudis ta mööda halogeenlampidega varustatud liikurkäiku Paleesse, kohates oma teel närviliselt sebivaid ülikondades teadlasi ja kombinesoonides funktsionääre. Mercedes seisis liikuril väärikalt ja tarmukalt, silmitsedes sagivaid inimesi üleolekuga. Ta polnud oma elus kunagi paanitsenud.
“Ema!” sirutas Lincoln Oberheim talle käed. Poja kraenööp oli lahti – märk erutusest. “Sa olid üleval? Ma juba hakkasin muretsema.”
“Kas minuga oleks seal võinud midagi juhtuda?” Mercedes istus tugitooli, mis hääletult end ta keha ümber sobitas ja vajaliku temperatuuri leidis.
“Ilmselt mitte, kõik süsteemid töötavad normaalselt. Arvuti aga ei eksi – midagi on turvakilbiga juhtunud.”
“Kas keegi uurib selle välja ja kannab ette? Ma ei sooviks mitte oma jalutuskäikudest loobuda.”
“Ma loodan, et sul ei tulegi seda teha. Kui sa mind nüüd vabandad…”
Ja Mercedese poeg, Oberheim Corporationi president ja omanik ühes isikus tuiskas minema. Mercedes jäi üksi. Aga ta oli sellega juba ammu harjunud.
Habitaadi juhtkond kandis korporatsiooni nõukogule turvakilbi rikkest ette kahe tunni pärast. Mercedes istus oma poja kõrval, heledalt valgustatud saalis, varjamata oma tüdimust ja üleolekut teadlaste pikkadest seletusest. Kui koosolek liialt tehnilistesse üksikasjadesse sulguma kippus, vajutas Mercedes kõnenupule, mis automaatselt teiste esinejate mikrofonid blokeeris.
“Vabandust, aga mul on siin ju ikka mingi sõnaõigus,” küsis Mercedes ja jätkas vastust ootamata: “Need pikad seletused ei tee asja paremaks, ja kui te mu pojale ei julge välja öelda, siis tehke seda vähemalt mulle. Doktor Stanley, kas ma saan teie pikast arutluskäigust õigesti aru, et te ei tea, mis põhjustas mõra klaaskuplis?”
“Mõra, missis Oberheim, on tõepoolest mikroskoopiline, ent meie turvasüsteem, mis on reguleeritud ka kõige pisemate matemaatilisemate kahjustuste registreerimiseks, kõigi habitaadi elanike parima ohutuse tagamiseks muidugi mõista…”
“Ärge lobisege, doktor, vastake minu küsimusele! See ei olnud liivatorm, asteroid ega maakoore nihe?”
“Ei, tõepoolest mitte. Me kaalume praegu võimalust, et mõra kilbis võis põhjustada mingi konstruktsiooni detaili kulumus ehk väsimus.”
“Nanotehnoloogiline kilp väsib, doktor? Kas me ehk oleme uue avastuse lävel?”
Lincoln puudutas laua all ema kätt. Mercedes oli läinud tõepoolest ehk liiga kaugele, doktor Stanley polnud ju milleski süüdi.
“Me peame lihtsalt arvestama kõiki võimalusi, proua,” kehitas doktor Stanley õlgu. “See on meie kohus.”
“Mõra põhjustas mingi anomaalia, kas pole?” küsis Mercedes veel siiski.
“Teadus ei tunne sellist sõna.”
“Siis võiks teadus selle ära õppida. Hästi, ma lahkun, lugupeetavad.”
Ja Mercedes tõepoolest lahkus nõupidamiselt, kus tal enam midagi teha polnud, kus ta oli kuulnud kõike, mida ta vajas. Klaaskuplisse oli tekkinud mikroskoopiline mõra ja ükski maailma parimatest teadlasest ei suutnud seletada, miks. Nõupidamine lõppes aga nii, nagu Mercedes arvestanud oligi – kuni selguse saabumiseni suleti kõik lüüsid ja habitaadist ei väljunud ühtegi tõstukit.
“Sa võid virtuaalaias jalutada, ema,” pakkus Lincoln hiljem.
“Tänan, aga ma ei tulnud selle jaoks Marsile,” vastas Mercedes nipsakalt. Virtuaalaedadest oleks ta võinud ka Maal isu täis jalutada. “Ma loodan, et kui nad mingi pika valemi leiutavad, mis mõra seletab, siis teevad nad lüüsi jälle lahti.”
“Muidugi. See on ainult päevade küsimus.”
Aga see ei olnud päevade küsimus. Polnud isegi nädala. Ehkki seda habitaadi elanikkonnale ei räägitud, sai Mercedes teada, et mikropragusid tekkis turvakilpi veel. Nad ei kujutanud endast otseselt mingit ohtu, kuid tendents ise oli ehmatav. Klaaskuppel pidi vastu pidama meteoriitidele ja liivatormidele. Ilma kilbita oleks habitaadi soojendamiseks kulunud palju rohkem kütust, mõni juhuslik meteoriit oleks võinud habitaadi seadmeid rivist välja lüüa, kui ta oleks otse neile peale prantsatanud, liivatormid oleks võinud kuhjata habitaadi peale tolmumäed, jättes neid ilma pildist Marsi pinnal toimuvast, ultraviolettkiirgus oleks lihtsamad välitööd väga aeganõudvaks muutnud. Klaaskuppel, nagu Mercedes seda kutsus, kuigi kuppel polnud muidugi klaasist, oli sünteesitud kõige uuema nanoteaduse saavutuste järgi, isegi keskmisest võimsamale tuumarünnakule pidi see vastu pidama. Ning ka seda viimast võimalust võeti turvakilpi luues arvesse, vähetõenäolist, ent siiski võimalikku, et Maal võib toimuda mõni poliitiline pööre või sõda, ning kadedate hordid otsustavad triumviraadi baasid Marsil vallutada. Inimkonna ajaloos, isegi demokraatias, on mässe juhtunud.
Nii et Mercedes pidi jääma habitaadi sisemusse. Ta tundis selle mitmetuhandelist elanikkonda nägupidi, ent tal oli huvitav rääkida vaid mõne üksikuga neist. Enamjaolt olid seal ju insenerid, teadlased, korporatsioonide ametnikud, turvamehed, teenindus – kõik see tavaline kontingent, keda ta oma Maa-päevil nii palju näinud oli. Pealegi oli neil alati kiire, nad kõik pidid olema tõhusad ja asjalikud, andma iga minuti tööajast korporatsiooni hüvanguks. Maal alguse saanud suurfirmade kombeid tuli säilitada ka siin, see polnud pelgalt rituaal, vaid olemise viis. Korporatsioonile, sellele elu oaasile, tuli olla lojaalne ja tänulik. Ja muidugi käis selle sagimise ja asjalikkuse hulka nõue, et keegi ei tohtinud oma masendust