Võtsin rünnaku õlaga vastu ning ta tuli mulle peale kogu oma elutu olemuse raevuga, nii et edasi oli ainult hundiloomusele arusaadav purelemine ja võitlus, ning mu suu sai täis kummalist ollust, mis polnud ei karv, veri ega üldse midagi, mida kirjeldada oskaksin. Nagu jahu või tuhk, aga nirises vedeliku kombel lõugade vahelt välja, ning see võõras veider hunt ei urisenud, ei kiununud, ei teinud seejuures üldse mingit häält – vaid rebis mind nagu pöörane.
Aga mina olin suurem, tugevam ja temal oli ainult kolm jalga.
Surusin võõra vastu maad ning tema pea kaldus tagasi, paljastades… ei, mitte kõri. Voogava suitsuse millegi, selle, mis varem mu suust välja oli jooksnud nagu niiskuseta vesi. Nuusutasin teda – seda? Polnud nagu midagi tuttavat, ainult see kauge hundilõhn ja veider lame, vale tunne.
Kutsusin teda endaga rääkima, endaga koos püsima, endale kuuletuma. Ikkagi suguvend, kuitahes võõrik, kuitahes ammu elanud.
Ei mingit vastust. Ta vabises soovist jalule karata, aga ootas mu luba. Ootas, et ma taanduksin. Ma ei taandunud, vaid kutsusin uuesti, nõudsin kuuletumist tugevama õigusega.
Ja siis tuli vastus, sama põrmustavalt tugev, kui varem ruumi täitnud viha-ja tapahimu, vastus, mis saabus läbi kõigi mu meelte, nii et kargasin tagasi nagu kõrvetatult.
Surm, surm, surm, surm, SURM!
See tuli nagu vasarahoop näkku, nagu oleksin korraga jäänud kurdiks, pimedaks ja maa alla maetud – ja ometi kuulsin, kuidas mu selja taga liigutakse, tajusin rasket kukkumisheli.
Siis nägin võõrast hunti end jalule rabelevat, hambad välkumas ja tume suits ta lõugade ümber voogamas nagu nähtav hukatus.
Tahtnuksin maha heita, lõua vastu põrandat suruda ja lasta sellel õudusel lihtsalt mööda minna, kuid mu selja taga oli see, keda kaitsesin, nii et ma ei võinud. Vabisedes, turi turris, seisin oma kiindumuse ja selle surnud hundi vahel, ning keeldusin taganemast.
Sõnad, mida ma ei mäleta, ent isegi tagasi vaatamata sain aru: see inimene, mu lähedane, mu armas, soovis, et ma kõrvale astuksin.
Ma ei tahtnud seda teha, aga nõue oli nii kindel, nii veenev. Külg ees, tõmbusin ukse poole, võõras hunt vajus ründeasendisse – ja lasuheli tabas me kõrvu nagu hoop.
Sain inimese kuju tagasi võtta niipea, kui Pruun kukkus. Ükski loits ega raev ei ela üle hõbekuuli läbi pea ja see seal põrandal polnud enam mingi õõvastav sinist suitsu välja ajav varjuhunt.
Oli ainult kuuliaugust rikutud karusnahk. Ühe käpaga.
Mu kunstnik seisis minu kohal kummargil.
„Hei,“ ütlesin. Midagi muud tarka ei tulnud pähe. Tema nägu oli valu, väsimus ja mure.
„Kutsusin isale kiirabi,“ ütles mu armsam minust eemale pöördudes, seina ääres lebava keha juurde tagasi põlvitades. „Ta ei hinga. Kas sa esmaabi oskad anda?“
Ning nõnda leidsin ma end tegemas südamemassaaži mehele, kes tahtis sundida oma poega mind maha laskma ja omaenese kavaluse ohvriks langes.
Hundid ei allu loitsudele vaguralt, ise oli ta seda öelnud.
Mu kunstnik tegi jahimehele suult suule hingamist, mina pumpasin sirgete kätega ning mõtlesin, kui kummaline on see maailm. Keegi püüab sind tappa, sina püüad tema elu päästa ja keegi, kellele kumbki meist ei tahtnud halba, on seal kahe vahel just see, kes kõige rohkem pihta saab.
Kurat küll, mu armsam ei vaadanud mulle otsagi, kui kiirabi kohale jõudis! Kahvatu ja kurnatud, kulmude vahel ja suu ümber murejooned, rääkis ta parameedikutele, kuidas neil oli olnud tüli ja isa oli selle keskel korraga kokku vajunud. Mu oma riietest polnud midagi alles, nii et otsisin endale kunstniku kapist kähku mingisuguse särgi ja püksid ning poetasin end siis tema kõrvale tagasi. Võtsin ta käe oma pihku.
Ta hoidis seda viivu nagu segaduses, mis asi see nüüd ometi on, aga sulges siis sõrmed mu pihu ümber.
„Ma lähen temaga haiglasse kaasa.“
„Ma tulen ka.“
Ta vaatas mulle viimaks silma.
„Oled kindel?“
„Muidugi.“ Naeratus ei tulnud vist suurem asi välja, nii et suudlesin teda tasa põsele. „Mõnesid asju elus lihtsalt peab tegema.“
Ta pani oma käed mulle ümber ja oma näo mulle juustesse ning me sõitsime haiglasse.
Ilmselt oleks ilus lõpetada see lugu sellega, kuidas me istume kahekesi tema ateljee katusel ja joome veini. Või õlut. Või vähemalt kohvi. Sest selliseid õhtuid tuli. Me istusime koos katusel, jõime veini ja õlut ja suudlesime.
Jahimees jäi ellu, aga paranes aeglaselt. Insult, öeldi. Minu arusaamist mööda oli ta lihtsalt ära surnud, kuna Pruuni raev pööras mehe loitsu ta enese vastu, aga minu arvamust arstid muidugi ei küsinud. Milline toores jõud pidi temas küll peituma, et ta ärkas sellisest surmast! Milline tahe ja visadus!
Meie kunstnikuga saime selle looga üksteisele lähemale, õppisime samal ööl kehade vaikset lohutust ja hiljem pikki naudinguid, mis panevad unustama kõik muud mured. Tema armastus on korraga raske ja kaalutu nagu meri ning ma armastan teda vastu, tõesti armastan teda. Tahan teda ikka veel.
Toanaaber-tüdruk, kellele kõik ära rääkisin (sest kellelegi pidi ju rääkima ja minu omad ei salli jahimehi kirega), sai minu murdjakujule minemist nähes esmalt muidugi päris vapustatud. Hiljem tõdes säravi silmi, et maailm on nüüd palju huvitavam ja pealegi saab ta pärast minu lugu ka siiralt tõelisse vanamoelisse armastusse uskuda.
Aga tegelikult oli jahimehel omamoodi õigus.
Kevadel kisub hunt minus ikka metsa poole, iga kevadega järjest kõvemini. Praegu on kevad ja kõik mu sees tuksub ja karjub ja tahab joosta mitte koos mu kunstniku, vaid mõne karvase ja hundilõhnase isase seltsis mööda vetruvat okkavaipa. Rääkisin talle sellest, sest ma ju usaldan teda ja pealegi olen ma naine ning naistel on vaja kõigest rääkida.
Tema raputas pead, kehitas õlgu, pomises, et ei taha teada. Ja oli pärast seda väga vait.
Ta ei taha hunti, mõtlen ma nüüd. Ei tahtnud kunagi. Ta tahab naist ja on pettunud, et ma olen midagi muud.
Võib-olla oli vanamehel ka selles osas õigus, et suurima teene teeksin ma oma armsale tal minna lastes.
Võib-olla – aga nagu ma ütlesin, hunt ei ole eriti tark. Ja osake minust on kogu aeg hunt.
Heinrich Weinberg
Õigel udul on maitse.
EI OLE SUUREMAT JÕUDU, KUI ON VEE JÕUD. See uuristab endale tee läbi kalju. See lagundab raua, kuhjab kokku setted ja pressib need siis kivimiteks. Vesi vormib maastikku, muudab ilma, annab elu ja kehastudes raevutsevaks orkaaniks, võtab selle jälle. Vesi eraldab neid, kes on ühel ja teisel kaldal, samas ühendades neid, kes söandavad end tema hoolde usaldada. Me januneme selle järele, kui meid on ilma jäetud, kuid sisse kukkudes püüame välja pääseda. Me ei salli kuivust ja jälestame mädanemist. Vesi on elu ja surm ja kõik mis jääb sinna vahele.
„Te kõik surete!“ huilgas naine nende järel kõndides. Tal olid seljas vaevalt ihu varjavad tihedas vihmas vettinud nartsudeks ligunenud räbalad, meenutus sellest, et inimestel siiski on kombeks riideid kanda.
Kapten Lassiere kujutles endamisi, et polnuks seda neetud vihma, mis ojadena, peene veepihuna, raskete valingutena ja veel kolmel-neljal erineval moel neile kas kaela sadas, näkku piitsutas või küljelt torkis, võinuks ta tunda naise lehka. Temast õhkus räpasust, mis tundus kuidagi veider selles veemaailmas, kuhu ta oma kahe kompaniiga oli marssinud.
Naine