“See veenab mind, et oletegi kõige õigem inimene, keda ma vajan.”
“Miks te mind kutsusite?”
“Kas te suudate pimedat nägijaks teha?”
“Kui see on ette määratud, siis suudan.”
“Kas te suudate pimedaid nägijateks teha?”
“Missis Oberheim, ma pole jumal.”
Kolm päeva kulus Mercedesel selleks, et veenda oma poega ja tema kaudu habitaadi juhtkonda, et ta vajab ühte reisi tõstukiga Marsi pinnale. Vastasel korral ta sõidab Maale tagasi. Lincoln ei suutnud seda uskuda, ja õigesti tegi, sest loomulikult Mercedes bluffis, kuid ta saavutas siiski oma eesmärgi. Niipalju ta oma poega tundis.
Guru Singhasathith, Mercedes ja Lincoln Oberheim sisenesid tõstukisse ja tõusid hääletult mööda habitaadi lüüsi üles. Guru nägi nüüd esimest korda Marssi, ta vaatas seda tummalt, kuidagi äraolevalt ja huvita. Lincolni näolt kiirgas tüdimus ja ükskõiksus, ta oli tulnud rahuldama lihtsalt oma ema kapriisi, tulnud jalutama tema ja ta külalisega. Vaid Mercedes ise näis pühendunud ja isegi kuidagi pühalik.
Tõstuk jõudis lõpp-punkti. Edasi tuli ainult kuppel ja Marsi tujukas atmosfäär.
“Istuge,” pakkus Mercedes. “Istuge ja vaadake.”
“Ma olen seda kõike küllalt näinud, ema,” ütles Lincoln.
“Ma rääkisin meie külalisega,” sõnas Mercedes väärikalt. “Ma teen seda, mida sa oleksid pidanud tegema juba ammu, siis kui Marss meid reetis.”
Lincoln ohkas sügavalt ja silmitses gurut. Too istus tõepoolest mugavasse tugitooli ja suunas pilgu planeedile.
“Näete neid külmunud võrseid?” küsis Mercedes. “Mälestused terraformeerimisest. Surnud mälestused. Ma tahan, et te räägiksite, mida te tunnete. Ja mida te näete.”
Guru ei reageerinud. Mõne aja pärast pöördus ta Mercedese poole. “Te ei sega mind, ma töötangi niimoodi, te võite vabalt rääkida.”
“Kuulge, mis komejant see on?” ei saanud Lincoln aru.
“See pole komejant,” lõikas Mercedes. “Las lõpuks ükski inimene tunneb ja tunnetab seda planeeti. Las ta ütleb sulle, mis siin tegelikult peidus on. Ja kui sa teda praegu ei usu, siis hakkad uskuma aastate pärast. Siis kui Marss on oma plaani teoks teinud.”
“Ema, mida sa tahad nüüd öelda?”
“Seda, et me oleme lõksu püütud. Oma kabinettides ja aparaatide taga sa seda ei näe ja mind sa ei usu. Guru tuli siia, et teha ühest pimedast nägija, ja ma palun ka, et ta prooviks teha kogu habitaadist lõpuks nägijad. Mitte ainult minu õde Fedora pole pime, vaid teie kõik, kes te ei käi jalutamas, usute vaid oma ekraane ja nanotehnoloogiat.”
Singhasathith oli äkki silmad sulgenud, toolile tagasi naaldunud ja hingas raskelt.
“Kas teil on halb?” päris Lincoln.
“Muidugi on tal halb. Tal peabki halb olema. Ta on näinud ja tundnud seda, mis on Marsis peidus, mis valitseb seda planeeti. See on täpselt nii, nagu nendes vanades õudusjuttudes, kus Marsi kaevudes peitub keegi salapärane Ootaja. Ta oli vagusi, kuni tulid inimesed, vaenlased, ja siis tappis nad.”
“Ema, mida sa ometi räägid!”
“Ma tahan, et sa näeksid, poeg. Võib-olla on minu süü, et sa oled olnud üksik laps, sul pole olnud õdesid-vendi, aga minul oli. Ja on. Fedora.”
Kahvatu Singhasathith ajas end püsti. Ta värises ja üle ta tumeda lauba voolasid külmad higipiisad. “Õed,” sosistas ta. “Nad on ju õed.”
“Muidugi!” peaaegu hüüatas Mercedes.
“Noh, minu ema ja Fedorat kutsutakse õdedeks,” tähendas Lincoln. “Aga ma ei näe, mis see siia puutub.”
“Ei,” sõnas guru vaikselt. “Maa ja Marss on õed.”
“Põhimõtteliselt jah,” nõustus Lincoln. “Kui nii kujundlikult väljenduda, siis jah, astrofüüsika kinnitab seda, aga…”
“Ta meelitas teid siia,” jätkas guru. “Et siis tappa.”
“Marss peibutas meid soodsate analüüsidega,” jätkas Mercedes. “Ta tegi kõik selleks, et meid siia meelitada. Ja me tulime, sest kuhugi mujale polnud meil enam minna. Maa olime me juba tapnud. See on kättemaks, poeg. Guru, öelge talle!”
“See kuppel,” pomises Singhasathith, “kukub varsti kokku. Seda lagundatakse. Suur torm on tulemas, torm, mis liigutab mägesid. Mäed lendavad siia, matavad… haud.” Rohkem ta ei suutnud, guru vajus taas toolile kokku, hingas katkendlikult, ta käed värisesid.
“Ema?” lausus Lincoln ähvardalt ja kortsutas kulmu.
“Mida sina teeksid,” pöördus Mercedes poja poole, “kui keegi on tapnud sinu õe? Sa maksad kätte! Meelitad mõrtsuka enda juurde, peibutad teda, harjutad endaga, lubad kõike, mida ta ihkab. Ja siis tapad ta. Aeglaselt, piinarikkalt ja seda ise nautides.”
Lincoln Oberheim, nanotehnoloogia valitseja, jõllitas tummalt oma ema, keda ta uskus olevat hulluks läinud. Uskus veel mõne minuti, seniajani, kuni kõik ekraanid tõstukis hakkasid erepunaselt vilkuma ja tema kõrvu täitis ebameeldiv häiresignaal, millele järgnes mahe naisehääl:
“Tähelepanu. Habitaadi turvakilbi A-9 tasemel häire. Pragu turvakilbis. Kõik peavad viivitamatult naasma oma statsionaarsetesse ruumidesse. Transpordisüsteemid lakkavad töötamast seitsme minuti pärast. Tähelepanu…”
Triinu Meres
Et kuidas ma seda kohe esimesel korral ei märganud, võite ju küsida.
Seepärast mitte, et seina varjas must riidekangas, mille voldid põrandani jõudes nagu läiketa tiigivesi laiali valgusid, varjavalt ja vaikselt. Seepärast, et selle riidelaama taustal pidin mina oma peaaegu katmata ihu võlud peagi kõige sündsamal-kunstilisemal moel laiali laotama ning seepärast, et mu sisemuses kees kihisev elevus ja ma ei tundnud mingit huvi selle vastu, mis kanga taga peitub.
Minu kui modelli esimene modellitöö kahekesi kunstnikuga, lõpuks. Natuke intiimsem, kui harjumuspärane.
Kunstnikul olid õlad nagu skulptuuril ja rõõmsad sõbralikud silmad. Mulle näis, et selliste silmade all ei ole üldse väga raske ka kahekesi viibides hommikumantlit seljast libistada ja poseerima hakata, eriti kui tulemuseks on kõrge kunst ja mitte pildiseeria naisteajakirja moeveergu.
Ega see mul esimene kord temaga tööd teha olnud ka. Need õlad ja silmad olid juba tuttavad.
Olin juba tööle minekuks asju pakkides soojalt elevil ja õhevil, üldse mitte nagu mu toanaaber-tüdruk, kes läks näost valgeks, kui uuest tööotsast kuulis.
„Aga ta on ju mees! Ja sina lähed tema kodustuudiosse alastipilte tegema? ÜKSI?“
Hakkasin naerma ja pakkisin lisaks hommikumantlile ka meigikoti seljakotti. No mida sa sellisele vastad?
„Ole nüüd, sinuga võib… Ta võib… Nii võib…“ Õeke ei leidnud võimiste jätkamiseks ainsatki ühtaegu piisavalt koledat ja sündsat sõna ja viiples veidi aega tummalt, silmad muret täis.
„Ära mine,“ ütles ta siis tõsiselt. „Või võta mind kaasa vähemalt! Ohutus ennekõike!“
Oh, sõber-sõbrake, õrnake-kullake!
Toanaaber-tüdruk ei teadnud