Rusteros vaatas korraks üle õla minu poole. „Jah.”
„Nii et isegi suurem osa neist, kes Katsest teadsid, ei tea, et saad infot väljastpoolt süsteemi?”
„Jah.”
„Kui palju teeb see asjad hullemaks avaliku arvamusega?” küsisin omakorda üle õla Indomeolt.
„Ma parem ei lülita mõnda aega saadet sisse. See oleks katastroof.”
„Kas sa ei saaks selle ütlemata jätta?”
Ta pilgutas silmi, ilmselt ei olnud säherdune idee talle pähe tulnud. Siis ta ohkas ja üritas laskuda minu metsluse tasemele. „See ei ole võimalik. Saad aru, ma saan midagi teha, mul on õigus ja võimaluski eetris olla ainult niikaua, kuni olen absoluutselt aus. Esimese vale puhul tõmmatakse mulle vesi peale.”
Ei ole kindel, kas ta just täpselt seda ütles, aga mõtles ta umbes nii küll.
„Aga kas sa ei saa seda serveerida kui eriti pikantset ja huviäratavat detaili? Midagi, mis muudab asja veelgi tõepärasemaks ja tähtsamaks?”
„Kõigepealt pean ma ise selles veendumusele jõudma.”
„Siis jõua ruttu.”
Ta tahtis õiendama hakata, ent loobus. Nii et informatsiooni pisut aega enda teada hoida on see lubatav tolerants nende „absoluutses” aususes? Kummaline seltskond.
Ronisime läbi teise luugi metroojaama. Tundus tuttav, sest olin selliseid paar korda näinud.
„Siiapoole,” ütles Indomeo, kui oli korra ringi vaadanud. Astusime läbi peene tolmu perrooni äärde, enam-vähem kohe tuli ka rong, ning vaevalt minut pärast käigust väljumist lasime end istmetele lõdvaks.
„Lülitad meid sisse?” küsis Alia, kes jälle minu kallal ametisse asus.
„Ei veel, pean natuke mõtlema,” kohmas Indomeo.
„Kas sa nii ei saa teha, et räägid lihtsalt millestki muust? Kuni kõik jutu sees välja tuleb? Kas ma saan õigesti aru, et enamikule teie inimestest on kogu tehnikavärk üks ohtlik jama kõik?”
„Saad küll õigesti aru.” Ta vaatas mind natuke aega mõtlikult ja lülitas siis kaamera sisse. „Indomeo taas eetris kanalil 1035. Liigume rongis, kuhu, seda palun ärge küsige. Ja muide, ma ei tea seda isegi – pole vaatamas käinud.
Paljud teist ei ole kunagi siia sattunud, ent minu jaoks on see väga tihti kasutatav liikumisvahend. Ma tean, et paljudel inimestel tuleb peale äravõitmatu õudus mõtte juures, et nad peaksite oma elu usaldama millegi tehnilise hoolde. Aga sellega harjub kui vaja on. Teadlased, poliitikud, reporterid ja veel paljud sarnaste elukutsete esindajad on põhiline kontingent, kes siin all reisivad, ja ma ei saa ütlemata jätta, et enamasti on nad huvitavad ja keskmisest palju-palju avarama silmaringiga inimesed. Olen siin omi asju ajades juhuslikult kohanud praktiliselt kõiki tähtsamaid ametnikke, kuulsamaid kunstnikke ja muidu seiklejaid. Nii et inimkonnal on lootust. Meeldiva erandina aga sõidab siin igasuguseid täiesti tavalisi inimesi. Hiljutisest ajast meenub näiteks üks neiuke, kes oma armsama juurde kiirustas – kui vaja oli, ta tuli ja sõitis.
Minu jaoks on siin veedetud tundidel ka hoopis teine tähendus. Annan endale aru, et süvenemiseks ja keskendumiseks, mõtlemiseks kvaliteedi mõttes pole mul, eriti viimasel ajal, aega olnud. Ainult need minu jaoks õnnistatud tunnid rongis. Need annavad mulle eelise ja on kaudselt mu edu saladus. Ma määran nende tundide jooksul seosed ja põhimõtted, mediteerin otsused valmis. Ja sellepärast jääb teile mulje, et ma olen kiire. Jah, mulle meeldib kuulda, et olen noor ja andekas, ja aastatega tehtud tööga olen jõudnud selleni, et mõned ringkonnad heameelega väldiksid mind.
Katsest – nagu primitiivne inimene kord erinevaid kivikesi üksteise vastu räksis, et oma tööriistu teha, ja kord sattusid olema koos ränikivi ja tulekivi ja tael oli õige koha peal, kuhu säde sai hüpata, ja kogu ajalugu muutus, sest oli sündinud midagi enneolematut – inimene oli õppinud tuld läitma. Kas seni ei ole parem, kas see leiutis ei või kogu senist elukorraldust uppi keerata? Kas ma suudan vastutada leiutise tagajärgede eest? Huvitav, kas käis midagi sellist peast läbi ka tollel metslasel, kes tule läitis? Mõnikord ma arvan, et kui ta oleks olnud piisavalt paks, laisk ja eluga rahul, oleks ta kiiresti ringi vaadanud ja teised kivid otsinud. Enamik teist oleks küll nii käitunud.
Huvitav, mida beeta-inimesed teeksid? Viskaksid kohe üle parda kogu selle loodusbutafooria ja paneksid kogu kupatuse vähemalt kümmekond korda kiiremini liikuma, vilistades tuhandekordsele ohutõenäosuse kasvule. Mis see siis ära ei ole – elada võib ka veel kümme astmes miinus kuuega! Aeg on raha!”
Olin vaikselt tõusnud ja asunud uurima värvilist ekraani vaguni eesotsas. Alia järgnes mulle.
„Vaatamata mu kartustele oskate te suurepäraselt mölapidu pidada,” ütlesin talle vaikselt. Ta ulatus mu kõrval seistes mulle kaenla alla, nii et kummardusin ta poole alla – ei teadnud ju, kui tundlik on see nende saateaparatuur.
Ta oli segaduses, siis vanguta pead. „Sul on nii kummaline suhtumine. Kohati selline, et kui seda ütleks keegi meist, ma solvuksin. Sul nagu pole mingit austust.” Ta otsis sõnu.
„Miks siin kirju ei ole? Või ei ütle need mulle midagi?” tegin teist juttu, osutades sümbolitele ekraanil.
„Enamik inimesi ei oska ju niikuinii lugeda.”
Nüüd oli minu kord segaduses olla. „Ei oska lugeda? Kuidas… Meie kirjandus, meelelahutus ja haridus on paljus üles ehitatud kirjutatud sõnale. Kuidas see teil on?”
Ta ei kuulanud mind, vaid oli tardunud liikumatuks ja justkui kuulatas poolsuletud silmadega.
Indomeo tõusis. „Ühendus katkes.”
„Minul ka,” lisas Rusteros, kes oli eemal istmel kogu aja mingi oma kastiga nõidunud. „Proovisin jälgida, kas keegi jõuab munaderuumi ja kas meie signaal on piisavalt peidetud, ja…” ta laiutas käsi.
„Eluväljas oli tugev impulss ja nüüd on spekter muutunud,” lisas Alia. „Meie kõigi seosed on sassis, aga Võõra aura… on üldse kummaline.”
„Mis sellega on?” tundis Rusteros huvi minu poole vaadates. „On seda üldse?”
„Ei peaks olema, aga on. Minu jaoks seninägematut värvi, aga igal juhul mitte imiku oma. Pigem ###, ja lisaks ### ###.”
„Meie maailmas on aura esoteerika,” tuletasin väsinult meelde.
„Sul toimub nagu energiaülekanne, aga teist otsa ei ole,” ütles Alia, kui oli natuke sõnu otsinud.
Kaalusin korraks, kas rääkida oma teisest magavast minast Maal, ent leidsin, et pole mingit vajadust kiirkorras ümber kasvada – las ma siis olen pärit tsivilisatsioonist, kus ausus ja lollus on sünonüümid.
„Kas see mõjutab kuidagi meie plaane? Kas tegemist võib olla vaenuaktiga?”
„Eluenergiat ei kasuta keegi meie vastu, see on mõeldamatu. Pole mingit, eee… relva.”
Neid vaadates sain aru, et plaanidega on neil samuti „eee…”
„Kas poleks mõttekas mõnes lähemas jaamas ümber istuda?”
Nad vaatasid tablood nagu vasikas uut aiaväravat.
„Kas te ei tea, kus me oleme?”
Indomeo katsus vaid sümboleid, Rusteros mõtles ja Alia vaatas ühe otsast teise otsa.
„Te ei tea, kus me oleme. Te ei oska seda ka siit välja lugeda,” võtsin ma seisu kokku. „Ootame jaama? Või kas sel riistapuul on mingi käsitsijuhtimine? Oot, ma arvan ära – te ei tea, kas on, ja kui ka oleks, te ei tea, kuidas seda kasutada?”
Vaikus.
„Mina panen korraks silmad kinni. Loodetavasti te ikka saate aru, kui jaam tuleb?”
Sarkasm läks vett vedama, sest nad noogutasid tõsimeeli.
TERVITUS
„Mis