„Tema originaal ajus magab. Me andsime talle šoki vältimiseks ka viimase kahe tunni jooksva info. Ta nägi ja teadis kõike.”
„Saab ta meist aru?”
„Jah. Ah et selline oleks siis inimene, kui jääajad oleksid karmimad, kui kooskõla loodusega oleks järjekindlalt lõhutud ja puutumata fossiilse kütuse baasil tõuseks tehniline tsivilisatsioon.”
„Hei, teie seal,” hõikas Rusteros. „Ühendus on ju peal, ka praegu saab arvuti-isik kogu info.”
„Oi õudust, mis tagajärjed sel olla võivad…”
„Äh, midagi see ei loe, kes teda usub.”
Rusteros keeras ühenduse maha.
See, mis nüüd juhtus, sarnanes kõige rohkem kirjeldustele surmast – reaalsus oli kusagil kõrval, nägin ja tundsin kõike nagu vanas filmis, teades musta masendusega, et ei kuulu õieti sinna. Ja lisaks sellele, et kogu asi näis paha unenäona, oli neid kohti, kus ma enam ei olnud, kaks. Kogu maailm kahestus, arusaamatul viisil tajusin eraldiseisvatena kahte komplekti meelelisi aistinguid, lamasin ikka veel omas voodis poolunes ja seisin Arkaadia päikeses. Mõnda aega olid tajud samaväärsed, ma ei saanud aru, kuspool ma tegelikult olen, nagu piki hiiglaslikku suitsust toru lendlesid mu mõtted tuulest kantud tolmutortidena ühelt poolt teisele. Siis, (tagantjärele seletades) see asi käändus ja muutus libeda mäenõlva sarnaseks, hakkasin libisema ja miski otsustas minus (või väljaspool mind?), et see sammastega hoone või ärkvelolek on huvitavam, või olemasolu seisukohalt olulisem, seda enam, et omateada magasin, ja panin end selle automaati käes hoidva tegelasega kokku. Nüüd olin küll kindlas kohas, veidra valutegeva kirvendusega kukkusin – sest kogu toru oli nüüd „vertikaalne” – supsatasin sellesse kehasse, nagu… ei – peaaegu nagu kuulunuksin sinna, selle erinevusega, et kuklas oli nagu auk või tuuletõmbus, ja mingil viisil, mida ma isegi ei üritanud mõista, nii ilmselgelt võõrik oli see, olin ma ikka veel seotud oma Maal magava kehaga.
Vaatasin ruumi ja tundsin end nii ebareaalselt, kui see üldse võimalik on. Nüüd, aastaid hiljem üritades seda lugu kirja panna, et natuke mõtetes korda luua, ei õnnestu mul mingi pingutusega tabada hetke meeleolu. Andestatagu see üks kõrvalepõige, luban, et ma rohkem oma isikut ja muljeid jutustusse ei sega, sest sellel, mida siis ütlesin ja mõtlesin, on väga vähe ühist tolle tegelasega, kes enne mõtleb, kui teeb, ja siin arvuti taga seda teksti sisse lööb. Oma segaste meeleolude kirjeldustega nende tundide jooksul võiksin täita kümme korda paksema raamatu, ent lugu sellest paremaks ei lähe ja vaevalt see kedagi huvitab, kuna ei huvita õieti mindki enam. Kuigi olin pisut ette valmistatud ebatavalisteks sündmusteks tänu Aju kontaktile, oli toimuv siiski piisavalt kummastav, et toimisin järgnevatel tundidel – asju õigete nimedega nimetades – pidevas kurnavas šokiseisundis.
Oli soe, vast 25-30 kraadi. Oli väga valge, päike oli kõrgel, varjud olid väga lühikesed. Taevas, niipalju kui seda katuse alt ja sammaste vahelt paistis, oli türkiissinine ja ainsagi pilveta. Aeg-ajalt tungis galeriisse sisse kerge tuuleõhk, mis kandis endaga võõraid aroome. Ruumi kivipõrand oli kulunud, murenenud olid ka sambad. Valkjas kivi oli kord puhas, kord täis pruune ja rohelisi täppe ning sooni, ei tea siiani, olid need algusest peale kivis olnud või aegade jooksul tekkinud. Sambad olid kord ilmselt väga täpselt paigas olnud, kohati suutsin ühendusjoont jälgida ainult tänu sellele, et teistes kohtades olid tükid välja pudenenud ja siin-seal olid praod samblaga ääristatud. Põrand oli halvemas seisukorras, sest tundus, et ta on otse pinnasele laotud ja vihmad (võib-olla ka külmad, kuigi sel momendil oli üsna troopiliselt soe) olid alust uhtunud. Siin oli ühe plaadi servast väljas kild, sest teise paadi vastu vajumine oli teda murdnud, siin ühe serv kerkinud teisest paar sentimeetrit kõrgemale, siin oli voolav vesi uuristanud endale renni ja seal oli värske kukkumine killu välja löönud. Ja peaaegu kõikjal kasvas plaatide vahel rohi.
See kittel, mis nad mulle selga olid andnud, oli õhuke ning samuti võõra mustri ja kiuga. Mahedad, sugugi mitte ebameeldivad toonid, esimesel pilgul arusaamatult servadeta kokkupandud tegumood, sellele kontrastiks uskumatult tuttavailmelised suured hallikast luust nööbid. Olen kord pärast avariid ärganud haiglapalatis ja korra lennanud keset talve teisele poolkerale ja teise ajavööndisse. Nende jaoks, kellel on sääraseid kogemusi olnud, saan, kui need kaks asja kokku panna, anda ehk ligikaudse aimduse tolle hetke meeleolust.
Indomeo lähenes mulle, vaadates mind uurivalt. Imestusega märkasin, et ta on minust palju lühem.
Ta silmade pilk oli selge, innustunud, ent kuidagi tundus, et ta kõhkleb.
„Tere tulemast siia ilma. Saad sa minust aru?”
Äärmiselt veider oli teda kuulata – ta liigutas huuli, sõnad olid ühtaegu võõrad ja tuttavad, kuulsin ühtaegu tundmatut keelt ja samas sain sellest täielikult aru, nagu ma kunagi ühtki võõrkeelt ei ole osanud.
Kergelt lõbustatult mõtlesin, et ei tea, kuidas vastamine välja tuleb, noh, proovime – läks.
„Tundub, et saan aru ja vist tuleb vastus ka välja. Oi, perse.” Kuulasin ka ise imestades oma kummaliste sõnade kõla – lõpp muidugi täiesti maine –, samas neid mõistes.
„See oli arusaadav, kuigi võõra aktsendiga. Me ei ole sinu suhtes kuigi ilusti käitunud. Ent eksisteerimine ja uue maailma kogemus, mida me sulle pakume, ehk korvab selle.”
„Nii et kas ma tõesti olen ainus, kes olemas on? Kogu minu maailmast? Kuidas ma tunnen end täiesti inimesena, ent kogu… kogu mu tsivilisatsioon on vaid arvutikujutis, nagu te väidate?”
„See oli tõtt-öelda vastus, miks me su ellu kutsusime – kui inimene sa oled. Ilma selleta ei usuks meid keegi.”
Saathes hüüdis midagi arusaamatut, osutades käega taevale. Eldrund ütles samuti midagi arusaamatut. Tundsin end üsna abitult, arvates, et muinasjutuline keele mõistmisvõime on mind maha jätnud. Ent selle üle juureldes hakkas tähendus aegamööda kohale jõudma. Mu arusaamine oli mehaaniline – ei oska seda teisiti väljendada, kuid tuleb ju arvestada, et üsna ilmselt oli see seotud teadvuse teistsuguste kihtidega, kui „normaalselt” omandatud keele puhul. Igatahes polnud see nagu poolvõõras keeles, milles eristad üksikuid tuttavaid sõnu, vaid kui väljenduti segaselt, ei mõistnud ma korraga midagi, kõne asemel oli ainult tähenduseta mulin, ja „tõlge” tuli tervikuna või ei tulnud üldse.
„Linnud, kümned hõbelinnud!”
„Nüüd läks lugu neetult vastikuks!”
Rusteros sammus kiiresti lähemale.
„Indomeo, Alia, Võõras – tulge kaasa, läheme alla Aju juurde käikudesse. Esiteks on meid sealt raske leida ja teiseks takistab see Aju hävitamast, kui kellelgi selline meeletu soov tekiks.”
Läksime tema järel välja ja tee peal haarasin kaasa koti padrunitega, pannes teised pilke vahetama. Sammudes künkanõlvast alla, uurisin ümbrust ja samal ajal toppisin padrunisalve täis, tundes kahetsust, et neid vaid üks on; padruneid oli kuus-seitsekümmend.
Peatusime mullakääpa seinas oleva nikerdatud kivist luugi ees. Rusteros tegi mingi arusaamatu liigutuse ja luuk kerkis. Ta pöördus nagu pisut kõheldes minu poole.
„Kas sa ei tahaks relva minu kätte anda? Seal all on ohutu ja ma tõesti ei tahaks, et keegi seal tulistaks, sest Aju on väga, äärmiselt õrn.”
„Ei. Kord on mul seda juba vaja läinud. Ja nagu sa märkad, oskan ma sellega ümber käia.”
Ühe pika hetke kestis pilkude duell, siis Rusteros pöördus ja me läksime alla.
Keerdastmed laskusid nii kaua, et kaotasin täiesti arusaamise suunast ja kaugusest. Siis hakkas silm seletama igas suunas hargnevaid käike, mille seintel rippus midagi valkjat nagu kaltsud, meenutades õõvatekitavalt õudukaid võõrplaneetlaste sissetungist. Kui silmad harjusid, siis kogu