Seletamine ja kätega vehkimine võttis igatahes ligi kaks tundi ja alles seejärel kogunes seltskond umbes sama koha juurde, kust sisse olime tulnud. Surusime end taas läbi välja ja hakkasime sammuma üle vahemaailma tagasi künka poole. Enamik nende rõivaid olid tuttavad kotiriidetaolised, aga oli ka värvilisi kummalise tegumoega riideesemeid, mis rännaku puhuks kusagilt välja olid ilmunud. Kaugelt polnud vaja otsida järeldust, et arvatavasti olid need neil siia sattudes seljas olnud. Mingeid relvi peale odade ja vibude ma tähele ei pannud ning nendega nad ilmselt jahil käisidki.
Ja kohe juhtus midagi – üle küngaste kaikus kõrgetooniline sisisev ulg, mis natuke meenutas linnu siristamist, ja korraga seisis eespool meie minekusuunast pisut kõrval põõsaste vahel kõige jäledam elukas, keda kunagi näinud olen. Kui mul poleks paari sekundit aega olnud, oleksin võib-olla paanikasse sattunud. Kõige rohkem meenutas see olend lõvisuurust ämblikku ning selle maa pealt ei saanud ma aru, oli ta kaetud karva või krobelise kitiiniga; toon oli loomulikult tuhmhall. Meie poole vaatas neli silma, lõuad tilkusid lima ja olid täis kümnesentimeetrisi nõelteravaid hambaid. Siis nihkus see luupainaja lähemale ja näis nagu hüppeks valmistuvat. Mehed olid küll odad ette sirutanud, kuid sain nende käitumisest ja paarist vahetatud sõnast aru, et elukas ei ründa, kui me talle just varvastele trampima ei lähe. Ent nüüd olin end juba kogunud, tõstsin relva ja kihutasin peletisele kuuli kerre. Lask siin udus ei kajanud. Elukas lasi kukerpalli, vehkis natuke aega kriisates jalgadega ja tardus paigale. Astusin lähemale. Isegi paari meetri pealt ei saanud ma aru, kas on tegemist kooriku või madala karvaga, ja mul polnud mingit tahtmist seda õudusunenägu lähemalt uurima hakata. Mehed vaatasid aupakliku huviga mu automaati, kui viipasin, et ilmselt võime edasi liikuda.
Me ei saanud seda eriti kaua rahus teha, sest nii võimatu, kui see ka ei tunduks, näis, nagu hakkaks maailm tükkideks pudenema. Maapind kõikus kergelt ja kuigi ma selle neetud igavese udu tõttu eriti kaugele ei näinud, tundus mulle, et künkad liiguvad. Igatahes kaikus meie ümber kauge kõmin ja krigin, maapinda tekkisid praod, kuhu nirises liiva ja õhus levis kõrbenud kivide hais. Kohalikele paistis see nähtus tuttav olevat, sest kuulsin jutukatketest, kuidas paljud tahtsid tagasi minna. Ma kaalusin juba otsest sekkumist, kuid nad suutsid siiski närvi säilitada ja kiirendasid vaid sammu, mis iseenesest oli ainult positiivne. Siis tormasid meie tagant umbes kolmesaja meetri kauguselt üle raja mingid lehmasuurused elukad. Mehed olid rahulikud, ent igaks juhuks jäin taha. Siis volksas oma pool kilomeetrit eemal kivide vahel noid kuuejalgseid hunte, keda ränduri juttudest teadsin. Tundus, et ka kõike elavat on paanika haaranud, kuid mõni minut hiljem tekkis paar tükki neid viimaseid meie taha rajale ja nad hakkasid meid jälitama. Alul tegid nad seda aupaklikus kauguses ja ma piirdusin nende sihikuga jälgimisega, kuid varsti sai neid juba paarkümmend ja nad hakkasid lähenema. Olime oma „jaamast” minu arvestuste järgi vaid paari kilomeetri kaugusel ja tegelikult ei tulnud elukad lähemale kui sada meetrit, nii et reaalset ohtu arvatavasti ei olnud. Tahtsin teistele järgi minna, kui valutuikega lõi teadvusse Hackel.
JÄÄ TAHA
Jäin seisma ja igaks juhuks saatsin parematele jahimaadele mõned lähimad peletised. Ma ei tabanud iga lasuga, sest vahemaailm meenutas neil minutitel pöörangutel ukerdavat trammi, ent lõhkekuulid tegid oma töö korralikult ja ka riivamisi tabamus võttis kuuejalgse pikali. Juhmid loomad ei taibanud suuremat, mis nendega juhtus, küll aga tekkis terveksjäänutel terav huvi pikalijäänud kaaslaste vastu. Meid unustati silmapilkselt ja asuti langenuid sööma, hoolimata vähimatki sellest, et mõned veel hammaste all rabelesid.
Vaatasin üle õla, Zeii oli viimaseks jäänud ja vaatas tagasi minu poole. Viipasin talle. Ta kõhkles hetke, siis pööras teistele selja ja hakkas minu suunas tulema. Maa vääratas nii tugevalt, et pidin korraks käe maha toetama. Järgnes teine tugev tõuge ja meie vahele, umbes sinna, kus Zeii oli, hakkasid tekkima praod. Mürin vasakul sundis mind sinnapoole vaatama. Künkad tõusid seal tolmuna õhku, maa all liikus nagu midagi hiigelsuurt. Olles seda paar sekundit vaadanud, taipasin, et mis iganes see ka oli, liigub ta minu ja teiste vahelt läbi. Ajasin end jalule, vankusin Zeii juurde ja tirisin ta mööda meie tulekuteed tagasi. Kogu maastik liikus ja mina, kes ma elus ühtki maavärinat ei olnud tundnud, ei ole parim hindaja, ent sellegipoolest kahtlen, kas nii tugevaid saab Maal olemas olla. Me üritasime tasasemat maad leida ja kogu aeg kukkudes pragude eest hoiduda. Põlved olid mul igatahes lõhki, Zeii, kes teiste oma inimeste eeskujul oli toekamasse kostüümi pugenud, sai vähem kannatada. (Nad olid meilegi omi rõivaid pakkunud, aga kuna külm ei olnud ja tee oli teada – ja pealegi minu suurust neil ei olnud – olime nendest loobunud.)
Sellest peamisest lõhest, mis meie ja teiste vahele oli tekkinud, hoovas kummalist lillakat auru, mis siin-seal sinaka leegiga plahvatas, õhus hoovas osooni ja kõrbelõhna.
„Juhtub seda siin tihti?” küsisin tüdrukult.
„Aeg-ajalt. Üks kord olid kütid väljas ja neid ei ole me rohkem näinud.”
PUNASE TÄHE SUUNAS
Vaatasin ringi, üritades taibata, mida ta mulle öelda tahab. Selline ootamatu kontakt, mida ta neil minutitel praktiseerima oli hakanud, oli ebaselge ja päris otseses mõttes valutekitavalt ebamugav.
Leidsin tõepoolest udust paistva punaka valgusallika ja kiirustasime üle ikka veel kõikuva maa sinnapoole.
„Me läheme teistest eemale,” hingeldas Zeii mu kõrval.
„Läheme selle punase tähe suunas,” osutasin valgusele.
„Aga teised?”
„Otseteed nendeni ei ole, nii et loodame parimat. Ehk pääsevad nad jaamani.” Rangelt võttes oleksin talle öelnud ükskõik mida, sest sel hetkel oli peamine kiiresti õiges suunas liikuda. Mul oli vaid ähmane ja üldine aimdus Hackeli loogikast ning lootsin vaid, et ta ikka dirigeerib veel pisut toimuvat. Rühkisime edasi, kuni märkasin, et midagi oli muutunud. Maapind jäi rahulikuks ja lisaks hakkas hämarduma. Udus meie ümber mürises ikka veel aeg-ajalt miski, siin-seal sähvatas või särises värviline valgus ja teinekord jalgealune võpatas, ent seda kõike ei saanud võrreldagi vahepealse armageddoniga.
Täht eespool oli selgem ja hakkasime tõusma künkale. Korraga haaras Zeii mul käest, vaadates pärani silmi ettepoole. Esialgu ei näinud ma midagi erilist, siis hakkasin paarisaja meetri pealt hoomama tumedamat, nagu mustast udust võlvi või pigem poolikut ovaali, mis vaevutabatavana aimus künkaharjal.
„Mis see on?” küsisin. „Oled seda näinud?”
„Sellisest tulime me läbi… kui siia sattusime. Teel oli selline pimedusevõlv ja siis kadus kodu… meie maailm, oli ainult vahemaailma udu ja kaljud.”
„Kas olete neid siin ka näinud?”
„Harva. Erruh – üks mees – läks sellest läbi ja kadus. Ei tea, kas ta jõudis koju või mitte.”
Punane täht põles tühjuses rippudes umbkaudu kaks korda kõrgemal arvata 15-meetrisest võlvist, see tuhmus ja kustus, kui olin võtnud Zeiil käest kinni ja me lähemale läksime. Üritasin korraks Hackelit tabada, kuid ta ei vastanud. Tundus aga üsna ilmne, et peaksime sealt võlvi alt läbi minema. Udune võlv lainetas ja voogas pisut ja selle all hakkas silm seletama mingit hoonet, mille taustal omakorda vilkus järgmise maailma pilt ja kui oli veel nii paarkümmend meetrit minna, hakkasin taipama, mida ma õieti näen – see oli mu papsi suvila, kus