„Ei. Aju on sügavamal. See on blokkide kasvatamise tehas.”
Ta oli suundunud ühte orva ja käsutanud valguse heledamaks. Uuris midagi puldil ja viipas teised lähemale. Seal, eluvedelikus ja teadvusetult, lamas inimene.
„See?”
„See. Tema. Ta aju täitub praegu informatsiooniga. Ta on küll formaalselt loodud arvutisünteesitud geneetilise koodi alusel, ent tegelikult, samavõrra, kui Aju kujutatud maailm on täisväärtuslik, on ka tema täisväärtuslik inimene, mis sest, et virtuaalne, kuivõrd ta ei ole reaalses maailmas elanud. Aga seda ta muide ise ei tea, tema jaoks on ta senine elu sama reaalne, kui meie elu meie jaoks.” Ta kõneles seda rohkem kaamerale kui Indomeole.
Alia, Gilla ja veel mõned naised olid vaikselt kui vaimud sisse tulnud, Alia kummardus tehisinimese kohale.
Alia.Ei pikk ega lühike, saledapoolne, kuid mitte kõhn. Mitte esimesel hetkel pahvikslöövalt ilus, kuid ükskõik kuidas teda uurida, ei hakka silma ühtki viga. Nõtke, hästi vormitud keha. Lohud põskedes, suured sinakas-rohelised silmad, elav, kergelt pilklik ja armas naeratus. Kuldsed keerukatesse patsidesse punutud juuksed.
„Et see peaks siis nüüd olema vastus sellele, miks oli Templi juurde minu klassi arsti vaja,” lausus ta kah pigem kaameratorule rääkides. „Et kindlasti mitte ei ole ma ainult kellegi armuke või sedasi… See ei meeldi mulle, aga ma teen oma tööd. Vastik natuke, ja hirm on.”
„Me ju leppisime kokku,” alustas Saathes, „et vastutame meie Rusterose ja vanaga…”
„Nähh, ole vait. Kui alustasin, teen lõpuni kaasa. Laske jalga, te ainult segate.”
„Kuidas temaga on?” küsis Indomeo.
„Ainuke raske moment on ärkamine võõrasse maailma,” kehitas Alia õlgu.
„Olgu, jälgime ülevalt. Kui midagi on…”
„Ei ole midagi, millega meie hakkama ei saaks. Kaduge.”
Mehed ronisid maapinnale tagasi.
Nendega peaaegu ühel ajal tulid pultide juurde Rusteros ja Eldrund.
Rusteros.Suhteliselt pikka kasvu, laiaõlgne ja aeglaste liigutustega kuuekümnele lähenev mees. Käsutama harjunud näoilme, teravad kurrud suu ümber. Hallid juuksed tollisteks pügatud. Raske, laia lauba, kõrgete põsesarnade ja kandilise lõuaga pea, kaela peaaegu ei olegi.
Eldrund.Vähemalt kaheksakümneaastane mees. Keskmist kasvu, hea rühiga, kuid vanadusest kokku kuivanud. Pärgamendina kortsutõmbunud tumepruun nahk ja kahte patsi punutud valged juuksed. Heledad tähelepanelikud silmad, klaverimängija sõrmed ja hillitsetud olek.
Viimane pühkis kergelt longates, kuid ikkagi oma vanuse kohta hämmastava kiirusega poodiumile keskse puldi juures, klõpsis mingeid lüliteid ja hõõrus käsi.
„Läheb lahti,” kraaksatas ta kurjalt muiates.
„Mis juhtus?” küsis Saathes oma kohale maandudes.
„Pidasime Chrederiga sõnasõja maha. Ta võttis kellegi julgeolekust kaasa ja hakkas siiapoole tulema. Kui ta tuleb ratsuga, on meil poolteist tundi, kui lennates, siis pool. Nad ei taha seda mitte kuidagi lubada; tõttöelda ei hämmasta see mind. Kaklus on vist vältimatu. Kuidas ühiskondlik arvamus on?” pöördus ta Indomeo poole.
Viimane uuris oma ekraane ja vastas siis: „Me oleme uudise läve ületanud. 4 % on poolt, 12 vastu, ülejäänud äraootaval seisukohal.”
Saathes tõusis. „Ma käin sepa juures ära.”
Ümbruskonnas algas liikumine. See oli vaevutabatav, aga olemas. Elusolendid kadusid, eemal lagendikul võis kariloomi näha kaugemale jõe suunas astumas.
„Ta tuleb,” sosistas hääl, või pigem mõte. Ekraanile tekkis kujutis lähenevast hõbelinnust. Saathes astus sisse, tema järel kahe ja poole meetrine gorilla, kes sammus ühe vaba laua juurde, asetas sellele kaltsu mähitud asjanduse ja harutas selle lahti. Ninna lõi metalli-, õli- ja kerget kõrbelõhna. Ahv tõstis ettevaatlikult automaadi, demonstreeris, et mehaaniline osa töötab. Võttis teisest kotikesest padruneid, toppis magasini täis, tõmbas padruni rauda, kaitseriivistas relva ja pani äärmise ettevaatusega lauale tagasi. Urahtas kergelt, ja kui Saathes lubavalt viipas, lahkus kiiruga.
„Blokeering – nüüd,” ütles Telk.
Hõbelind, kes oli maja suunas liuelnud, oleks nagu millegi vastu põrganud, kaotas tasakaalu, hakkas õhus laperdama ja tuli maha üsna selle koha lähedal, kus Indomeo ja Gilla olid maandunud. Tulivihane Chreder hüppas välja.
„Mis tembud need on?”
Telk kruttis midagi ja kuigi vahemaa oli mitusada meetrit, kuulsid nad üksteist normaalselt.
„Vabandust, külalised on praegu ebasoovitavad. Kõike, mis siin toimub, edastab 1035. saatja. Katse on väga tundlikus järgus.”
„Nii et te alustasite. Millegipärast ma arvasin seda, te ajukääbused. Terve eetika, filosoofia, aastatuhandete kogemused! Ja ikka keegi ei hooli. Kas te teate, mida see kaasa toob?”
„Meil on kahju. Ent me proovisime sulle selgitada…”
„Küsimus pole minus. Mina järgin seadust. Antud juhul see muidugi ühtib mu isikliku arvamusega.”
„See arvamus on meie arvates vale, ja me palume võimalust seda tõestada.”
„Siis oleks tulnud väljastada informatsioon, alustada diskussiooni, mitte teha midagi sellist, mis välistab edaspidised katsed. Ükskõik, mida mina arvan, aga nüüd on trump käes nendel, kes Aju hävitada tahavad.”
„Ka see oht on kogu aeg olemas olnud ja me arvestame sellega. Ent sina tunned pisut katse tingimusi, teistele ei ole selles midagi reaalset. Kuidas tõestada, et see on nii reaalne, et meil on sellest midagi õppida?”
„Ja vastuseks on tehisolend, kes ka kõik potentsiaalsed sõbrad või minusugused seni neutraalsed kujud teie vastu häälestab? Võimalus, et teie töö siin edasi kestab, on nullilähedane.”
„See jõuab niikuinii lõpule. Meil ei ole eriti enam informatsiooni ette sööta. Nad on piiril peaaegu kõigi teadustega, mida meie konformistid ei ole arendada lubanud. Esimese lünga puhul on katse jätkamine tõesti küsitav. Ent kui meie oleme väljasurev rahvas, siis nendel on lootust.”
„Arvutimängul on lootust! Kas sulle ei tundu, et te võtate endale liiga suure koorma?”
„Võib-olla, kuid anna mulle andeks mu pateetika, me teeme seda terve inimkonna heaolu nimel.”
„Ma ei saa lubada teil seda teha.”
„Mul on kahju, ent me teeme seda.”
Chreder vaatas üle õla, tema tulekuteelt tuli veel kaks hoopis suuremat lindu.
„Mul on ka kahju. Meil on abinõusid, et teid alistuma sundida.”
„Ma pean hoiatama, et meil on abinõusid nende vastu.”
Chreder läks maandunud lindude juurde, rääkis midagi meestega, kelle selja tagant astus murule suur eridressuuriga tiiger.
„Ma annan teile ühe minuti,” hõikas preetor taas nende suunas.
„Tähendab, te eelistate valet, keeldudes teada saamast tõde!” proovis Rusteros veel kord.
Chreder ainult laiutas käsi.
„Kui te ta siia saadate, tuleb teil uus muretseda.”
Preetor vaatas korraks looduskaitsemeeste poole, need kehitasid õlgu. „Ta on kindlustatud igasuguste mõjutuste vastu.”
„Selle vastu mitte.” Saathes näitas relva. „See on loodud ajus oleva informatsiooni järgi.”
Preetor vaatas veel korra meeste poole. Uus õlakehitus.
„Ta nahk on tugevdatud, hambad, nooled ja terariistad läbi ei lähe.”
Chreder