„Mul on ka väga kahju,” ütles Saathes veel kord, kuigi kõnesild oli katkenud ja keegi teda ei kuulnud. Ta käed ja hääl värisesid.
„Ma ei ole kunagi tõelises ohus olnud ja tegelikult ei ole seda ka nüüd,” ütles ta Indomeole, kes teda jälgis. „ Tiigrid on õpetatud püüdma kurjategijaid ja ohtlikuks muutunud loomi. Esimesi paiskavad nad maha ja hoiavad kinni, teised rebivad lõhki. Neile ei ole vastast, kuid peale paari müksu ei ähvarda mind miski. Ma oskan ainult nii, nagu Seal nähtud. Ma ei usu, et minu tegevusest sõltub inimkonna saatus. Äh, olen lobisema hakanud…”
Ta küürutas samba ette ja muigas vabandavalt Indomeo poole, ilmselt end tobedana tundes. Ta käte värin oli kuhugi kadunud. Lähenevad mehed jäid tahapoole ja esimene tiiger valmistus hüppeks. Saathes laskus ühele põlvele, toetas selja vastu sammast, tõstis relva, sihtis ja siis, kui tundus, et on juba hilja, hingas pahinal välja, hüüdis „Nüüd!” ja vajutas päästikule.
Nelja-viie lasu järel vedas relv üles ja Saathes paiskus valusalt vastu sammast. Ta rabeles end kohe laskeasendisse tagasi, sihtis kiiresti uuesti ja tulistas veel kaks lühikest valangut. Tiiger vaatas imestunult kuuliauke oma kehas, langetas siis pea rohule ja suri.
„Oleks pidanud korrakski proovima.” Sõnad kostsid nagu läbi vati, kõrvades vilistas.
Saathes ajas end üles, masseeris tasakesi oiates õlga ja pööras end seljaga vastu sammast näoga templi poole, justkui ei suudaks ta tiigrit vaadata. Indomeo aga see-eest vaatas, teades, et koos temaga vaatavad paljud. Ta astus tiigri juurde, libistas käe mööda pehmet puhast karva, mis alles hetk tagasi oli katnud elusolendit, ja sulges tiigri silmad. Teine tiiger lasi kuuldavale kurvastuse ja viha möirge ning mehed pidid kogu jõu appi võtma, et teda paigal hoida.
„Kaduge,” ütles Indomeo neile ja soolasambana seisvale preetorile. Seltskond kõhkles, ent läks siis aina kiirenevas tempos lindude poole tagasi.
Indomeo astus Saathese juurde ja, hoidudes relva toru sihist, katsus seda. Ta sõrmedele jäi õlijälg.
„Nii et see kolakas on üle tšempiontiigrist. Kas see mõrv ei olegi pöördepunkt,” arutles ta vaikselt samapalju iseendale, Saathesele kui kogu selleks ajaks kümnetesse tuhandetesse paisunud kuulajaskonnale. „Vähemasti oleme nüüd tähelepanu keskpunktis. Mis tähendus on sel, üle tuhandete aastate esimesel automaadivalangul ajaloos? Paljudel avas see silmad, paljud pööravad need õudusega ära. Andku saatus meile andeks…”
Mõne minuti silmitses Indomeo, kuidas punane veri rohtu valgus ja püüdis endas selgusele jõuda, siis äratas ta tähelepanu Alia hääl.
„Ta hakkab teadvusele tulema.”
Kõik kiirustasid sammastikku tagasi. Teiselt poolt tulid naised käigust, tõrjudes sissekippujaid tagasi.
„Me toome ta välja,” selgitas Alia. „Las olla siin kõrval varjus. Ja palun vaikust, see on juba peaaegu tavaline uni, kontaktid on muidugi veel küljes. Olgu, Indomeo võib.”
Reporter kasutas lubadust ja heitis pilgu lamajale. Tehisinimene oli riietatud kergesse puuvillasesse hõlsti. Ta hingas, rinnakorv tõusis ja langes vaikselt. Ta nahk ja isegi juuksed olid juba kuivad. Silmamunad liikusid ja sõrmeotsad värisesid, nagu näeks ta und.
„Jääb ta ellu?” küsis Indomeo vaikselt.
„Muidugi,” vastas tema kõrval seisnud Rusteros samuti tasa. „Tehisolendi surma põhjustab teadvuse ärkamise šokk, imikut kaitseb arenemata mõistus. Tolle aju aga on täidetud, sisuliselt on tegemist pigem uue keha kasvatamisega… Kuigi ka selleks ei taheta luba anda. Kui inimeetikuid kuulataks, laseks nad pigem ühejalaliste-käelistena ringi käia…”
Nad taandusid vaikides.
„Kui kaua veel?” Indomeo vaatas ringi mõne Alia rühma inimese järele, siis suunas oma küsimuse Gillale. Viimane naeratas talle ja kehitas õlgu.
„Mõned minutid, võib-olla ka pool tundi.”
„Oskab ta keelt?” taipas Indomeo järsku küsida.
„Nii lihtsat asja ei jäta me kahe silma vahele.” Tüdruk muigas.
„Oh kurat!” röögatas keegi, tekkis hetkeline segadus, mille põhjuseks oli sammaste vahel seisev Chreder. Käes oli tal toru, kus hoiti mürgiseid herilasmutante, keda tavaliselt kasutati marutõbiste loomade tapmiseks.
„Kus ta on?” nõudis ta.
Rusteros astus ta teele ette.
„Pea! Ta on peaaegu teadvusel, ta on inimene ja sa ei tohi teda tappa!”
Saathes astus sammu automaadi poole. Toru Chrederi käes pöördus teda jälgima.
„Vabandust, ma pean su tapma, kui sul on minu suhtes see vaga kavatsus.” Ta pöördus uuesti Rusterose poole. „Palun astu kõrvale.”
Rusteros ei liigutanud, hoopis Telk ja Eldrund astusid ta kõrvale, püüdes kindlameelsed välja näha.
„Ta on inimene,” ütles vana teadlane lihtsalt.
„Ei, ta on tehisolend, värdjas, ja miski, mitte miski ei õigusta ta olemasolu.”
„Me oleme tolad küll,” lausus Saathes kibedalt end teiste kõrvale seades. „Mis oleks lihtsam olnud, kui natukegi valvata.”
„Ei tohi!” kostis korraga kõrvaltoast Alia hirmunud hüüe.
„Teised julgeolekumehed,” taipas Indomeo esimesena. „Me ei suuda ka õppida!”
Chreder naeratas nende löödud ilmeid jälgides, samas aga oma toru endiselt hoolikalt nendele suunatuna hoides.
Kostis kolinat, siis kähe karjatus. Miski seal teises toas oli ilmselt valesti. Järgmiseks ilmus uksele kõigepealt looduskaitsemehe verine valugrimassis nägu, siis astus ta paar väga kohmakat sammu, end kummaliselt ebaloomulikus asendis hoides. Miks, taipasid teised alles siis, kui nägid, et tehisinimene on ta käe selja taha väänanud ja hoiab teda kilbina enda ees. Kõik taganesid. Võõras vaatas kiiresti ringi, suunas toru Chrederile ja üritas herilasi lahti lasta, ei saanud aga tundmatu seadmega hakkama. Pusis ainult hetke, (preetor seisis kivinenult paigal), viskas siis toru preetori suunas ja paiskas mehe järele. Preetor oli sunnitud põikama kõrvale kõigepealt lendava toru eest, siis toetas ta instinktiivselt kaaslast ja selle ajaga oli tehisinimene jõudnud lauani ning haaras automaadi.
Isegi nende hetkede jooksul panid pealtvaatajad tähele, kui teistmoodi ta on – ta oli kuidagi kohmakas ja miski temas kõneles halbadest eluviisidest, ometigi liikus ta kiiresti ja tegi täpselt seda, mida vaja. Relva haaras ta kõhklusteta ja selgelt tajutava professionaalsusega.
Chreder tõstis toru, ent ei jõudnud lasta, enne raksatas lask. Tehisinimesel oli aega sihtida ja oli näha, et ta ei tahtnud tappa – ta sihtis õlga.
Lõhkkuul rebis õla ribadeks ja preetor lendas selili, kastes pealtvaatajad verega.
Puhkes segadus, paljud tormasid Chrederile appi, kusagilt otsiti sidemeid ja mingeid muid abivahendeid, improviseeriti kanderaam ja ta viidi eluvedelikuvannide suunas minema.
Olend unustati hetkeks, kuid ilmselt oli ta ise kogu aeg ümbrusel silma peal hoidnud. Korraga paiskus ta ettepoole ja lasi kukerpalli. Herilane tormas seinani ja suri, veel teine kihutas kurjalt inisedes ruumi, keegi tehnikutest karjatas ja langes näost sinisena kokku. Jälle kõlasid kurdistavad lasud, millele järgnes tuhm mütsatus. Sammaste vahelt meeletuna herilasi lahti lasknud looduskaitsemees oli kaltsunukuna põrandale paiskunud, üks kuul oli tabanud ta jalga ja selle peaaegu otsast rebinud, teine pillutanud ruumi laiali sisikonna. Nüüd alles puhkes tõeline segadus, keegi karjus ja paljud vankusid näost rohelistena eemale. Ka Indomeo tundis pööritust, sest nii palju verd ja vägivalda ei olnud neist mitte keegi oma elus näinud.
Alia jagas käske, Rusteros möirgas ja kuidagi saadi ka teine mees ja herilasehammustuse saanud tehnik eluvedelikku.
Kogu