Pilvelinnuste ajastu langus. Siim Veskimees. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Siim Veskimees
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Книги для детей: прочее
Год издания: 2011
isbn: 9789949459384
Скачать книгу
pidanud juba varem küsima – sa ei ole ju kunagi tegelikult seda keha kasutanud.”

      „Sihuke tunne on küll, et jube lihtne on üle pingutada. Heameelega istuks.”

      „On umbes kakskümmend meetrit,” teatas Rusteros. Trepp lõppeski ja edasi hargnesid ristina nelja suunda tühjad koridorid. Otse tepi ligidal olid mõned istmed ja igasugust muud koli. Valgus oli siis ka heledam kui mujal. Varisesin ühele istmele, mis kõige rohkem meenutas nahast hernekotti. Rusteros vaatas igatsevalt mu automaati, raputasin hoiatavalt pead ja ta pööras pilgu ära. Ta läks eemale mingi kirstumoodi asja juurde ja tõi meile kõigile mingid kitli või mantli moodi asjad; tajusin alles neid vaadates, et käikudes on tunduvalt jahedam kui üleval. Kittel oli mulle napilt paras, teiste jaoks olid nad meeldivalt avarad.

      Indomeo leidis mingi pudeli, nuusutas, vaatas korra küsivalt Rusterose poole ja võttis lonksu, jällegi kõhkles ja ulatas pudeli siis mulle. Maitsesin – täiesti tavaline, väga hea vesi. Olime istunud oma veerand tundi, Rusteros kõndis lähikonnas ringi, Alia hoidis mu kätt ja suletud silmadega üritas vist mind tajuda, Indomeo istus ja uuris mind ja üritas julgustavalt naeratada. Olin talle selle eest tänulik, sest kuigi kindlasti nii nagu tema mulle, tahtsin ka talle igasuguseid küsimusi esitada, ent see väike füüsiline harjutus oli mu parasjagu läbi võtnud. Otsekui mu mõtete kaja, ütles Alia vaikselt: „See läheb mõne päevaga normi.”

      Järgmiseks, niipea, kui natuke toibunud olin, leidsin end teda uurimast. Ta oli nii väike, et pidin taas korrigeerima oma kujutlust sellest ilmast – siin keskmist kasvu, oli ta vaevalt üle meeter viiekümne. Mida rohkem ma teda silmitsesin, seda kenam ta tundus. Ta oli imeliselt habras ja igas ta liigutuses, kui lihased siidise, tugevalt päevitunud ja veatu naha all liikusid, oli harmooniat ja hulluksajavat sensuaalsust. Ta oli üleni kuidagi nii naiselik, et leidsin end teda ihaldamas… Ta punastas ja vaatas mulle tänulikult otsa. Ehmatasin – kas ta loeb mõtteid?

      „Mitte mõtteid. Emotsioone, hingeseisundeid. Aga needki on tihti – nagu nüüd – piisavalt selged, et mõttedki ära arvata. Ära karda, me siin oleme… teistsugune maailm. Keegi ei kasuta seda kurjasti.” Ta süüvis taas kord minusse, siis jätkas vaikselt. „Ma olen näinud katse salvestisi ja arvan teadvat, kui raske sul on. Ole rahulik, me aitame sind kuidas saame. Selles, et sa mind ihaldad, ei ole siin midagi häbiväärset. Kui tuleb sobiv aeg, polegi see halb tee olemisega leppimiseks… Olgu, ma ei räägi sellest, see tekitab tugevaid emotsioone… Milline kalk ja külm maailm see on, kust sa tuled! Ei ole vaja piinlikkust tunda. Ma teen kõik valesti.” Ootamatult lasi ta mu käe lahti, haaras kaela ümbert ja suudles tugevasti huultele. Siis, peale sekundeid, mis kohutavalt ruttu otsa said, libistas käed põskedele ja vaatas mulle lähedalt silma. Ta pilk oli niiske ja suunurkades võbeles naeratus.

      „Olgu, nüüd kõhuli matile, vaatame, kas masseerijana saan ma paremini hakkama.”

      Heitsin kuulekalt kõhuli ja ta tundlikud ning osavad näpud hakkasid mu keha kallal vaeva nägema. Ootamatult tundsin end tõesti hästi, sest see maailm oli mulle midagi ahvatlevat ja head lubanud.

      Vist olin suigatanudki, sest korraga kostsid teiste kolme ärritatud hääled mõne sammu kauguselt, kus nad olid mingi aparaadi ümber kogunenud. Rusteros nagu kuulas midagi, siis rääkis teistega ja siis jälle aparaati, mis oli vist mingi sidevahend. Võtsin tasakesi kobades automaadi ja jäin asjade arengut ootama.

      Siis tulid nad minu juurde.

      „Asjad on halvad. Nad tulid suurte jõududega, võtsid eluvannist lõhnaproovi ja lasevad kohe Aju juurde sinu lõhna peale reageerivad tapjaherilased. Me peame kiiresti allapoole minema ja katsuma jõuda nii kaugele kui võimalik. Ma üritasin neile kahele selgeks teha, et nad võiksid parem jälgi segada, ent – kumbki oma põhjusel – ei ole nad nõus sinust lahkuma. Alia arvab, et sa võid kiiresti abi vajada ja Indomeo tahab sind võimalikult kaua üldsusele näidata, leides – milles tal võib ka õigus olla –, et iga hetk, kui ta sind maailmale saab näidata, on hindamatu. Ja ma ei saanud seletada peamist põhjust, miks ma neid kaasa ei taha…”

      „Miks me siis muneme. Liigume, kurat.” Avastasin, et sellist sõna neil polegi ja lisasin selle omas keeles. „Kas poleks targem põgenemise ajaks saade välja lülitada, et teised meie teed jälgida ei saaks?”

      „Selle peale tuleme isegi meie,” porises Rusteros pisut solvunult.

      Ta tõstis põrandast luugi ja me laskusime järgmisele keerdtrepile. Luuk kolksatas kinni.

      „Kas luuk herilasi kinni ei pea?”

      „Peab, aga nad ootavad kümme minutit ja tulevad siis alla, otsivad läbi kõik luugid ja praod, mida võib avada ja kordavad kogu asja. Sinu… meie lootus oleks mõni kindlalt suletud uks, aga see oleks ajutine eelis, sest siin pole selliseid uksi, mis nii õhukindlalt kinni käiksid, et lõhn läbi ei tule, või siis järjestikused hargnemised, kus neil kulub liiga palju aega. Ja avalik arvamus…” Ta jäi vait, vaadates Indomeo poole.

      „Sel ajal kui põgeneme, ta ei näita, sel ajal, kui näitab, peilitakse meid välja?” jätkasin ise. „Miks nad mu peale nii verised on ja milline on avalik arvamus ja mida sellega teha võib?”

      Vastas Indomeo: „Kokkuvõtlikult on kõigil hirm ja see on sügavalt juurdunud refleks. Seadus ei luba mingeid katseid tehisinimestega, sest iga kord, kui seda on lubatud, on ühiskonda tabanud rängad vapustused, enamasti häving. Igasugune edu selles vallas on väga ajutine ja vaid sissejuhatuseks probleemide lumepallile. Meie inimesed on siiski piisavalt heasoovlikud, et esialgu tuleb nad lihtsalt ära lollitada, et nad leiaksid, et vaatamata kogu riskile teeme siiski sel ühel korral erandi, sest inimene ju… Kuigi just nii on see iga kord alanud. Kuigi seekord on eesmärk hoopis teine – aga seda tulebki selgitada. Tegelikult on mõned erandid olnud. Noh, ausalt, meie riski ei saa sinu omaga võrreldagi, kuigi ebaõnnestumise korral tabab meid üsna kindlalt töö kaotus, kui mitte pagendus.”

      „Nii et te tirisite mu ellu, teades, et mind võib oodata vaid hukkamine?”

      „Noh, me lootsime… arvestasime…” – süüdimatu seltskond.

      Laskusime ainult natuke, siis valisime ühe käigu, järgnes jälle üks lõputuna tunduv laskumine, siis kõndisime paarsada meetrit, tõusime tükk aega, kõndisime käigus ja laskusime taas.

      „Kui sügaval oleme?” küsisin, kui toetusime istuma umbes samasugusel ristumisel, kui see esimene ülalpool.

      „Umbes 400 meetrit,” ohkis Rusteros.

      „Mis edasi? Siin põrandas luuki ei ole.”

      Hingetuna osutas mees ühele käikudest.

      Viimased tunnelid olid olnud tühjad, siin jooksid seinal nagu mingid kaablid. Jõudsime suurde ruumi, mille kohta oli raske öelda, oli ta sammastega saal või ristuvad käigud. Kõik kohad olid täis mingeid paarimeetrisi mune.

      Peatusin selle peale, et Alia oli meist eemaldunud, asetanud käe ühele munale ja kuulatas oma sisemist häält. Rusteros oli hetke sellise moega, et tahab teda ära kiskuda, ent ohkas siis alistunult.

      „Siit ei leia meid keegi niipea.”

      „Mis need on? Mida ta kuulatab?”

      Rusteros ei vastanud, sättis midagi ühe pulditaolise asjanduse juures.

      „Indomeo, kas nüüd on side?”

      Küsitu vaatas oma riistapuud, siis noogutas.

      „Kui ruttu nad meid selle järgi leiavad?”

      „See ei lähe otse, vaid läbi mitmete süsteemide. Kulub päevi, enne kui nad end sellest läbi kaevavad.”

      Lasin end mingile jurakale lõdvaks ja Indomeo rääkis samal ajal iseenda ja oma auditooriumiga:

      „Omapärane on see kogemus, mida minuga jagab vaid käputäis Maa poolest miljardist inimesest – võimalus end kellegi mõtteliselt võrdsega võrrelda. Ka mina ei ole eriti tihti mõelnud näiteks mehhanismidele, millega elus harva, kuid siiski me kõik kokku puutume. Kunagi stuudiumis neid jah käsitletakse, ent enamiku arvates – ja seekord kuulun sinna ka mina –, on teema igav ja tarbetu.