Rein Kasemaa tõstis laualt tühja pitsi ja sõnas:
„Mulle ka.”
Ajutine mõistmistunne, natuke nagu solidaarsustki Ivo vastu oli haihtunud. Talle näis äkki, et see raskepärane, räme ja tülikas sugulane oli kuidagi Meelit nööganud.
„Huh? Sina ju ei joo?”
„Pole midagi parata. Tuleb sinu eest ära juua. Hakkad muidu jälle …”
„Mida, Reinuke, mida?”
„Pole midagi, Ivo, pole midagi,” lausus Meeli. „Teie istuge nüüd natuke aega kahekesi, ma lähen kutsun plika koju.”
„Las ta olla, vara veel,” ütles Rein Kasemaa. Ta tahtis, et see kuradi Boheemlane enne plika tulekut ära läheks. Tüdrukule meeldis Ivo, ja üldse … Ta jõi veel teisegi pitsi konjakit. „Räuh, sa kuradi Boheemlane. Mis sa seal poosetad oma murdekeele ja tõlkimisega. Mis sa latrad ja grimassitad, otsekui oleksid teatrilaval ja mängiksid mingisugust aadlivärdjat. Endal nina verine. Mats oled sa, mats, mitte põrmugi minust parem, kuigi sul on haridust tõendav diplom ja rinnamärk kodus. Nagu mingi vilets kloun, vaat just. Sulle kohe meeldib, et teised su hädasid naeraksid. Ei tee need Belovid ja Bellowid sind veel paremaks ühti. Ja ometi olen ma mõnikord millegipärast natuke sinu poolt. Ma ei tea isegi, mispärast. Sa käid närvidele, tõsi küll, aga kuidagi huvitavalt. Aga või sa seda hinnata oskad, et ma sinu poolt olen. Sa ei märkagi seda. Sa oled iseendast vaimustuses. Mina olen sinu jaoks null. Meeli, temaga sa räägid, aga küll ma tean, miks. Sellepärast, et sa oled üks igavene naistehull. Räägi, räägi. Meie pole kadedad. Meil pole midagi häbeneda. Võetagu õppust, kuidas harilikud tööinimesed oskavad elada ja omavahel läbi saada ja ühte hoida. Juba üheksandas klassis olime Meeliga …”
„Kuule, mees?” imestas Meeli.
Ivo Pint mökitas naerda.
„Mis mul siis üle jääb, mõtle ise!” hüüatas Rein Kasemaa endalegi ootamatu ja vastumeelse kileda norijahäälega. „Selle sugulasega siin pole võimalik teistmoodi asju ajada … Eks ju, sugulane?”
„Niimoodi saavad poistest mehed,” ütles see kuradi Boheemlane neetult tõsiselt, isegi pidulikult. „Kui nüüd kadunud Roland seda näeks!”
„Jäta mu vanamees rahule! No eks joome siis, sugulane, joome!”
„Ma lähen nüüd plikale järele,” ütles Meeli.
„Näh, andke talle edasi,” meenus sellele kuradi Boheemlasele midagi, ta torkas käe taskusse ja sihtis neid siis pikatorulise vesipüstoliga.
„Jessas, Ivo, aga sa alles tõid talle ühe sellise!”
„See on eriline sõjariist, psühhohuligaanne,” naeris Ivo Pint ja tulistas Meeli oranžile sviitririnnale suure tumelilla pleki. Meeli kahvatus, aga enne, kui ta vihaseks jõudis saada, oli plekk jäljetult kadunud. Efektiga rahul, taarus Ivo Pint naerdes välja.
6
„Tasem, Rein, ma ju alles sain plika voodisse.”
„Ei tee see talle midagi. Las kuulab. Las ma räägin, eks. Ära sa sega. No ütle nüüd, Ivo, aga ütle ausalt. Miks sa vanasti ikka ja aina siin käisid? Sellepärast, et olid vanamehe ajal harjunud käima? Lakkusite koos ja ajasite möla, eks?”
„Roland, anna taevas andeks, läks enne lõppu nüdiks. Ta oli ennast liiga ära joonud. Temaga ei saanudki rääkida. Kui ta täis oli, siis ta mõmises, kui kaine, siis kannatas ja vaikis. See on Eiseni tänav, poiss, millest ma lahti ei saanud ega saa. Ei saagi saama. Ja mitte ainult selle pagana koerataltsutaja pärast. Mitte ainult tema pärast. See Viivika ehk peenemalt Vy – igrekiga! – on ilmselt inerts, nagu ma praegu enesekriitiliselt arvan. Aga vaat see kuradi puine Eiseni tänav, vaat see …”
„Mis me tänaval viga peaks olema?”
„Mitte sittagi,” ütles Ivo Pint ja punnitas alahuule põlastavalt ette. „See’p see häda ongi, et sel tänaval pole sittagi viga. Ainult see, et ta on … üks masendavalt lootusetu tänav. Mina olen siin ju väga vähe aega elanud, sedagi ilma sissekirjutuseta, aga ikka ei saa lahti. Mõistad? Umbes pooled meie klassi õpilastest elasid Eiseni tänaval. Nad elavad siin praegugi, ainult mõni üksik on suutnud ära kolida. Ma ütlen meelega: suut-nud! Ega teie pole siin ainukesed, kes on soetanud sihukese kuradi vagura ja endassetõmbunud Eiseni tänava meeskonna, vabandust, perekonna.” Alahuul ette, põlastav mökitus. „Ühelapselise.” Paus, pöial lõtva peopesasse. „Kui niigi palju.” Jälle paus. Tikukrapsatus, nimetissõrm pöidlale seltsiks. Suits suunurka. „Kapseldunud Eiseni perekonna. Kõik, mis pole eisenlik, ei puutu minusse, on mulle vaenulik ja vastuvõtmatu. Või umbes niimoodi. Ma ei tea, miks see niimoodi on. Ma pole nii tark mees. Aga siin tänaval elavad tõesti imelikud inimesed. Eiseni tänavat köetakse vesiste haavapuudega, ja selle ving levib kaugele … Teie põete siin, mina kannan Mustamäel pisikuid laiali.”
„Oled ikka suur pessimist küll,” muigas Meeli veidi hapult.
„Pessimism on mõnikord etem kui totakas optimism. Aga mis me targutame. Tahate, ma ütlen, kuidas see eisenipisik mõjub? Näe, see telekas seal, see „Krõm”, kui ma ei eksi … või see moodne mööblitahukas, muide, miks te seda siin toas hoiate, see on magamistoa garnituuri osa? – need on ühele õigele eisenlasele palju kallimad kui oma laps. Kui olemata laps, tahtsin ma ütelda. Ma ei räägi sugugi teist, klutid! Kui tekib küsimus, kas muretseda uus sektsioonkapp või uus laps, otsustatakse igal juhul kapi kasuks!”
„Jumal küll,” ohkas Meeli ja heitis Rein Kasemaa poole mureliku pilgu.
Aga Ivo Pint toetas käe kuningliku kaarega lauale ja pruuskas:
„Noh, teie, eisenlased, teie, kes te igal pühapäeva hommikul teleka ees istute ja viktoriine kaasa lahendate, ütelge mulle parem, kelle nime kannab teie tänav?”
„Ah, oli üks … Ja mis see siia puutub?” uratas Rein Kasemaa. Ta tundis, kuidas pahameel üha nõudlikumalt kõhukoopas kobrutama lõi.
„See on ühe kirjaniku auks pandud,” sõnas Meeli asjalikult.
„Tubli tüdruk! Üsna õige! Kahest võimalikust üks punkt! Teie tänav sai oma praeguse nime Matthias Johann Eiseni auks, kelle elutöö seisnes meie rahvaluule ehk vaimse vanavara kogumises. Kas ta ise veel sellepärast kirjanik oli, seda ei oska ma teile öelda … Vanavara, vanakraam, pööning kila-kolaga … Jajah. Muide, üks mu koolivend, kes elab siin sündimisest saadik, arvab senini, et tegemist on mõne sõjasangariga. Teine, narr, oletas koguni, et ehk on praeguse haridusministri nimi. Ah, see on siiski kibedalt sümboolne, see tänavanimi … Vanavara. Va-na-va-ra.”
„Sina ära pooseta,” ütles Rein Kasemaa kurjalt. „Mis asja sa aina rõhutad seda vanavara ja lootusetust? Mina sind ei usu. Meie elame Meeliga hästi, inimeste moodi. Mitte nii … Eks ole, Meeli, me elame hästi?”
„Muidugi, Rein,” naeratas Meeli rahustavalt.
„Ega ma titt ole,” solvus Rein Kasemaa. „Mis sa mind niimoodi kussutad. Ah, te kumbki ei saa mitte midagi aru.” Ta muutus aina ägedamaks ja nõutumaks. Ta tajus masendusega, et see õhtupoolik hakkas tasapidi muutuma nende arvutute olengute sarnaseks, mida peeti siinsamas toas tema isa eluajal. Mörisevad või kiledad hääled, nääklemine, viinaloigud laual, vahel tuli madinatki ette … Ometi oli Rein Kasemaa otsustanud sellised asjad kategooriliselt lõpetada. Meeli nägu, kord naerune, kord valvas ja tähelepanelik, kippus silme eest ära ujuma, otsekui mingisse kollakasse uttu haihtuma. Purjus mis purjus. See kuradi Boheemlane, tema oli süüdi!
„Ivo, kas said nüüd, mida tahtsid? Said, jah? Jootsid terve pere täis, on sul nüüd hea meel? On sul väga hea meel, et siin majas on