Aga poiss polnud selleks ajaks jõudnud häältki murda. Ta piinles ja häbenes. Avastus oli teda vapustanud. Kuidas Meeliga edasi olla, mida teha, mida, mida …? Ent Meeli suhtumises temasse ei muutunud midagi, ta oli rahulik ja kannatlik, otsekui oleks kõigest aru saanud, otsekui teda endale järele oodanud. Ja üsna ruttu sai Rein häälemurdepiinadest üle, kosus kaelast ja õlgadest, ja nii edasi, ja nii edasi, esimese habemeajamiseni välja, ning kui nüüd tõepoolest satuks ette mõni arusaaja inimene, ei häbeneks ta sugugi sellele jutustada, et neil kahel läks küll sootuks teistmoodi, kui neist asjadest on kombeks arvata, et mingi abstraktne sõprus noorte vahel ja kõik. Ühine vanarauakogumine ja muu jama. Igatahes mitte üle kahe musi terve keskkoolikursuse vältel. Üldse mitte niimoodi. Täpselt üheksanda klassi viimasel päeval, umbes kell kolm pärast lõunat olid nemad Meeliga nagu mees ja naine. Siinsamas, selles toas. Ja üleüldse mitte pabinas, vaid täiesti ühel nõul ja meelel.
Aga mine sa tea, kas selle tema jaoks põrutava faktiga enam kedagi üllatakski. Räägitakse, et praegused noored on hoopiski hakkajamad.
Rein Kasemaale tuli üks võõrsõna meelde. Aktseleratsioon. Varaküpsus.
Aga siis, tol isemoodi kevadpäeval oli Meeli pärast uhkelt ja naljakalt põrutanud:
„Soh, vähemalt on nüüd see probleem lahendatud, mis soost meist kumbki on. Nii pika tutvuse peale hakkaski sugu nagu ära kaduma …”
Nüüdki, aastaid hiljem, diivanil lesides ja suitsu tehes ajas see kuraasikas ütlemine naeru peale, pani Rein Kasemaa mõnusasti mühatama.
Eks ta ole, mõtles Rein Kasemaa edasi. Kui näiteks Suure Peaga Jürka jättis kooli pooleli ennekõike sellepärast, et kippus oma Maardu tüdrukuga võimalikult kiiresti abielluma, siis eks temagi tahtis olla nagu mehele kohane. Noh, abiellumine ei jooksnud kusagile, selles mõttes polnud tal tarvidust tormata. Aga ta tahtis elada nagu täiskasvanu, tahtis endale ja oma pruudile üht-teist lubada, kaua sa ikka vanemate käest kinoraha lunid, endal juba vurrud nina all, aga teiseks … Jah, vanamees oli selleks ajaks juba päris põhjalik joomamees. See seletab mõndagi. Ühesõnaga, koolile ütles ta hüvasti, koolile ja äkki väga lapsikutena tunduvatele klassivendadele, kellel muud juttu polnudki kui kontrolltööd, tantsupeod, probleemid, kas keegi Sirje või Malle ikka tuleb kohtamisele või mitte. Pealegi oli Rein Kasemaal kõigi kolme keele ja nende grammatikaga igavene tegu, ta oli nende tuupimisest hirmsasti väsinud. Muidugi, esialgu oli tal asjalik plaan oma haridus õhtukoolis lõpule viia, aga kus sa sellega, transporditöö kõrvale koolitarkus enam mahtuda ei tahtnud. Polnud kuigi reaalne pärast paarikümmet koormat õllekaste, mis mööda linna laiali veetud või laoruumis ülestikku laotud, veel õhtuti grammatika taha istuda. Ja ega ta viitsinudki enam tuupida, stiimul puudus. Mis seal kooliõpikutest, õige pea jättis ta ka trenniskäimise katki. Omamoodi kahju, kui nii võtta. Aga teisest küljest olid asjad varsti niimoodi, et Meeli kandis (pühapäeviti) ehtsa kivikesega kuldsõrmust ja nad käisid üsna tihedasti mitmes-setmes kohvikus aega viitmas. Sõid pirukat ja kooki, limpsisid kohvi ja natuke likööri, vaatasid teisi ja lasksid ennastki vaadata. Meeli oli koolitüdruk, tema töömees. Midagi selles oli. Mingi uus kvaliteet. Jah, omamoodi tore aeg, mis seal rääkidagi.
Aga siis meenus tema lahkumisõhtu enne sõjaväkke minekut. See oli pikem ja keerulisem meenutus, Rein Kasemaa koguni ohkas ärevalt, süütas uue sigareti ja asus lakke vaadates üht-teist taastama.
Pidu peeti laia joonega, nagu Kasemaadel omal ajal kombeks. Ikka siinsamas korteris, kus mujal. Oli palju süüa-juua, oli hulk sugulasi ja sõpru, kõik olid tema auks ilusasti riides ja hingeliselt vintis. Ja Meeli, tema oli äkki nii kirjeldamatult ilus, ta paljastatud kaelajoon nii pehme ja hele, et tema poole ei tohtinud vaadatagi. Hing kippus kinni jääma, suur enesehaletsus hingamist matma. Terve pika õhtu tundus Meeli kuidagi pirts ja mossakas, seda temaga, teistele, isegi Jürkale, naeratas ta pidevalt. Naeratas ja lõkerdas mõnikord valjusti naerda. See tegi Rein Kasemaale eriti haiget. Naerda poleks ta ju küll tohtinud. (Alles aasta pärast, kui Rein Kasemaa puhkusele sai, tunnistas Meeli, et oli pirts ja mossakas sellepärast, oli naernudki sellepärast, et ta meel oli „hirmus hale” olnud.) Nojah, siis see kuradi Boheemlane, muide, ainuke ilma lipsuta külaline, tea, kes teda küll kutsuski, kampsun lotakil õlgadel ja keegi mustajuukseline vamp kaenla all põrnitsemas, hakkas äkki mõnitama, et Reinuke, Reinuke, sinu elu on nüüd ju puhta pees, ükski normaalne tüdruk, eriti aga nii ilus tüdruk nagu Meeli, ja seda enam, et ta nimi on Meeli, Meeli meel on ju muutlik, ei kannata seda ootamisaega välja ja üldse, kui mitte keegi teine, siis kindla peale tema ise lööb Meeli üle nagu niuhti, tal on kõvasti mehelikku sarmi, mis sa arvad, Meeli? Nojah, eks see kuradi Boheemlane rääkis mingil määral tõtt kah, ta oli ise sõjaväe läbi teinud ja teadis seda asja liigagi hästi. Ning üldse, see musta peaga vamp oli tema naine, küll juba teine, aga ikkagi seaduslik. Ometi läks jutt väga südamesse, ta jõi ennast ahnelt purju ja hakkas lahinal nutma. Oh, kole lugu, mis seal rääkida, praegugi oli paha meenutada. Ega Meeli teda lohutama ei tulnud, ema ja vanaisa, need natuke proovisid, aga mees ulgus edasi ja pärast hakkas ema ka, tema oli vindise peaga õige nutualdis. Siis see kuradi Boheemlane tuli ise tagatuppa ja käskis endale vastu lõugu anda, kui tõesti enam miski muu ei aita. Rein Kasemaa talle vastu lõugu ei andnud, nuuskas nina tühjaks, naeratas hädiselt ja sai endast korraga võitu. Siis tulid sõjavägi ja kirjad ja lühike puhkus ja demopp ja pulmad ja siis sündis Mariann ja kõik oli nii, nagu inimeste vahel olema pidigi.
Nüüd hakkas kell viis saama ja müdinal jooksis sisse Mariann, keda poleks olemaski, kui Boheemlase kunagine ennustus oleks õigeks osutunud. Nagu kokkuräägitult, saabus ka naine (Meeli Kasemaa, endine Välling, kakskümmend kuus aastat vana, abielus, ühe lapse ema).
„Kas plika on süüa saanud, tere!” ütles Meeli.
„Ta just praegu tuli õuest,” sõnas Rein Kasemaa ennast istuma kergitades.
„Ohoo, härral on külalised käinud? Kas sa mulle ka tšehhikat jätsid? Mida see Jürka jälle luiskas? Tüdruk, kingad jalast!”
Meeli luikas nagu mingi uhke vaskpill, kahinal lendas seljast vihmamantel, varsti oli tüdruk söödetud, köök kraamitud, aga mitte niimoodi, et läigiks ja kiiskaks ega oleks sul kohta ega julgust astuda ega olla, vaid lihtsalt, mõnusalt, koduselt. Ja juba sörkis Rein Kasemaa hoovi solgipange tühjaks kallama ja juba küsis Mariann ennast naabri Liki juurde mängima ja sai käsu kell kaheksa kodus tagasi olla ja juba istus Meeli laua ääres, rüüpas kuuma kohvi ja jutustas:
„… tead sa jah, seal on kohe mitu meie kooli oma. Sagroti Sirje, tema on nüüd abielus tead küll selle kiilaspeaga, ah jah, Mäeotsaga! Siis on paralleeli Kersti ja Riina Paldrok ja … Kes siis veel, ah jah, Tammiku Maie on ka. Ära sa arva, ega see värk niisama tühitallamine olegi. Päris paras rividrill. Mine tea, kas sina sõjaväes nii palju seda saidki. Ma teen muidugi nalja, Rein. No nii, nüüd on minu kohviisu täis. Siis me tegime veel Eerika juures natuke õmblustööd ja minu meelest sai täitsa tippen-toppen … oota, ma aina räägin, aga sa pole ju veel näinudki …”
Valgesse paberisse mähitud kompsud käes, sammus Meeli magamistuppa. Enne tegi veel kurja häält:
„Vaata, et sa ei vaata.”
Oh, pole kodu ilma naiseta kodu ega midagi, mõtles Rein Kasemaa, kahekümne kuue aastane mees.
Magamistoast kostis riidekahinat. Ja Meeli hääl:
„Kuule, kuule, mees, mis asja sa neist padja alla torkasid?”
„Aga miks sa ise ära ei pannud?” hüüdis Rein Kasemaa vastu.
„Aga kui ei jõudnud? Tead sa, mine lükka välisuks sneprisse, äkki suvatseb mõni sisse astuda. Kohe näed sa midagi üpris efenni!”
Rein Kasemaa täitis käsu. Tuli suurde tuppa tagasi ja istus muiates tugitooli. Näis, näis, mida see „efenn” endast kujutab.
Õige pea kostis teisel pool