„Ah Reet … No tema ütles, et kui nii, siis mine sauna, enne süüa ei saa, muust rääkimata.”
„Muud ei ütelnud midagi?”
„Esiteks virutas ühe kõrvakiilu ka ikka ära.”
Seegi oli päris lustakas. Pealegi kõlas päris tõepäraselt, sest Jüri sai abielu jooksul väga sageli kolki. Mis muusse puutus, oli ilmselt väike muinaslugu, aga mis seal ikka. Rein Kasemaa mäletamist mööda ei tohtinud Jürka oma punapäise teisepoole ees õieti sosistadagi. Nii kurjasti ja põhjalikult oli naine ta välja drillinud. Aga mine sa tea, ehk jätkus Jürkal mõnel harval korral, kui ta juba liiga meeleheitele oli viidud, ka natuke mehemeelt …
Mälestuste veerataja jõi õlut, muheles häbelikult ja ütles:
„Tegelikult olin ma sel ööl kainestusmajas. Mäletad küll, see kord.”
„Ah see …!”
Nad hakkasid naerma. Kell ligines jõudsalt neljale. Jüri märkas Rein Kasemaa pilku ja lausus:
„Ma lasen varsti jalga. Ema lubas lõunaks pikkapoissi teha. Tema pärib ju ka, et kus sa olid, kus sa olid … No kuula parem edasi. Ükskord, kui ma olin juba täiesti kõrini sellest idiootsest küsimusest, et kus sa olid, rääkisin Reedale loo ühest mehest, kes täpipealt sama küsimuse peale sünnipäevatordi puruks tulistas.”
„Mis lugu see siis on?”
„Ühest kibedast raamatust lugesin. Pealkiri on „Stiller”. Maru raamat, ausalt. No tead, üks mees oli seitse aastat kodunt ära, kuna tal võeti ükskord natist kinni ja pandi vägisi võõrleegioni sõdima. Tal kukkus see muide täitsa kogemata välja. Noh, sõdis neegrite ja muhameedlastega või kellega. Kes sealt koju ei kipuks, eks? Aga mees, tead, kartis, et naine hakkab pärima, et kus sa olid. Tema naine oli ka hirmus kange sihukest küsimust esitama. Oli kuidas oli, viimaks sai ta koju. Naine oli teda kogu aeg oodanud ja isegi truu olnud. Naise sünnipäev oli ka parajasti. Aga näe, naine ei saanud pidama, ikka pidi ta küsima, et kus sa olid. Siis see mees oma püstoli välja võttiski ja tordi puruks põmmutas.”
„Ära aja!”
„Kus ma ajan, niimoodi oli raamatus!”
„Nojah, kui just raamatus … Eestlane küll sihukese pisikese asja pärast paugutama ei hakkaks,” mõtiskles Rein Kasemaa kuuldavalt.
„Ah, eestlane …” rehmas Jüri käega. „Esiteks pole eesti mehel püstolit käepärast ja teiseks on ta ikka möku ka. Ta seletaks kohe pikalt ja laialt ära ja paluks sada korda vabandust.”
„Kas just seda,” õiendas Rein Kasemaa, „lihtsalt eestlane ei läheks nii kergelt tobedaks, et hakkaks torte tulistama. Noh, räägi edasi.”
„Nojah, kui ma selle loo Reedale ette kandsin, ei uskunud ka Reet mind sugugi. Siis käskisin tal raamatust vastavad leheküljed läbi lugeda. Ja seejärel tuua üks puuviljatort, noh, rubla neljakümnene, küsida minult, kus ma olin, ja vaadata, mis edasi saab.”
„No ja edasi?”
Jüri vaatas viivuks lakke.
„Ei aidanud … Torti ta ei toonud, selge see, ma oleksin võib-olla tuhatoosiga virutanud küll, aga … See pole peamine. Peamine on see, et siin ei aita miski, kulla mees. Ajastu on selline. Terve maailm on täis mehi, kes värisevad selle vihase küsimuse ees – kus sa olid … Vaata, Rein, nemad, naised … nad on oma õigust ja uhkust täis. Neile on juba mitukümmend aastat räägitud, et nad on meestest paremad. Nojah, kui nii võtta ja asja sisusse tungida, pole neil suurt millegagi uhkustada. Väheke teistmoodi kehaehitus ja kõik. See asi küljes, mida meestel pole. Aga mis siis saaks, kui mehed samal põhjusel uhkeks ja pirtsakaks läheksid, sest tegelikult on neil ju palju suurem tükk asja küljes, seda, mida naistel pole, he-hee … Eks ole, küll oleks ikka jama lahti, ma ütlen! Siia maailma ei sünniks siis enam ühtegi last juurde, muuseas ühtegi plikat kah, kes naiseks saades hakkaks kohe oma mehelt pärima: kus sa olid? miks sa nõusid puhtaks ei pesnud? miks sa niisugune luru oled? Hea küll, Rein, ma lähen nüüd koju.”
„Kuule, täitsa maru oli üle hulga aja juttu ajada,” arvas Rein Kasemaa sõpra esikusse saates. „Kui sa meie mutte juhtud nägema, siis ütle, et neil kummalgi pole vaja täna plika pärast siia tulla. Me jääme Meeliga koju. Ja ütle seda ka, et lasteaed on remondist väljas ja homsest alates jälle lahti. Ole täitsa, Jürka.”
„Saab tehtud. Ma astun nende poolt läbi.”
Jüri Jürilaid elas Eiseni 12, samas majas, kus oli sündinud ja kasvanud Meeli ning kus praegu ühiste seinte vahel elasid tema ning Rein Kasemaa ema, mõlemad lesed, mõlemad Marianni vanaemad. Harukordne juhtum, aga – miks ka mitte.
4
Pärast Jüri lahkumist pikutas Rein Kasemaa jälle kušetil, tegi suitsu, laskis kergel õllevinel peast välja tuuritada, mõtles Jürka juttudele, võrdles neid oma elu ja kogemustega ning ootas Meelit.
Mis puutus Suure Peaga Jüri abielusse, siis teadis terve Eiseni tänav, et Reet laskis tema juurest jalga kellegi Kimbvere, vananeva tantsulõvi välimusega meesterätsepa juurde. Reet oli ta armuke olnud juba tükk aega, see Kimbvere ei peljanud isegi Jüri akna all „Žigulid” peatada ja Reeta oodata, viimaks aga tegi punapeale kõhu ette. Nii et kõik oli täiesti ühemõtteline. Kuigi – sedagi teadis Eiseni tänava rahvas rääkida – Jürka oleks nõus olnud isegi last omaks tunnistama, oli nutnud, palunud ja hädaldanud, et Reet mõistab ta oma lahkumisega surma. Saa nüüd sellest inimese elust, õnnest ja armastusest aru. Sihuke puder ja kapsad, et lööb hinge kinni. Ometi olid Reet ja Jüri hästi noorelt, juba kaheksateistkümneselt abiellunud. Reet polnud küll Eisenist ega siit kandistki, tema oli Maardu tüdruk. Mis seal rääkidagi.
Nii olid need asjad koolivennal. Aga nendel Meeliga oli küll kõik hästi. Isegi imelik, kui silmas pidada, et ümberringi oli inimestel nii palju tegu ja häda oma eluga. Ikka ja aina kuuled, et keegi on kellestki lahutanud, keegi on kellegi juurest ära läinud või koguni – keegi on oma teisepoole ära tapnud. Täitsa võimalik, viimases hingesegaduses võib sedagi juhtuda.
Jah, kui järele mõtelda, võiks kõigest sellest, kuidas nad Meeliga kokku said ja mis neist edasi sai ja kuidas nad elavad, kirjutada terve raamatu. Kui mitte muu mõttega, siis kas või teistele inimestele eeskujuks. Ilma naljata, aga ka ilma hooplemiseta. Küllap on neil lihtsalt vedanud.
Eks nende lugu oli omamoodi liigutav tõesti. Juba kolmeaastaselt mängisid nad ühes liivakastis. Mis sellest, et tükk maad tänavat vahel. Muide, Rein ei osanud tollal veel r-tähte, seega ka oma nime ütelda. Vähemalt niimoodi oli ema talle rääkinud. Pärast, kui ragiseva tähe selgeks sai, oli Meelit hakanud Meeriks hüüdma.
Siis tulid üks kool ja üks klass. Oleks istunud ühte pinkigi, aga seda ei tahetud hästi nagu lubada ja eks teised lapsed oleksid varsti narrima hakanud. Õrnas lapseeas on see teadagi kõva tragöödia. Aga Meeli koolikoti viis ta alati kohale ja tõi koju tagasi. Nukuteatrisse lubati neil õige pea, vist juba teises klassis minna omapead, ilma pabistavate vanemateta. Eks nende läbi sõbrunesid ju vanemadki – taatidel oli hea põhjus koos klaasi tõsta ja ilmaasju arutada, muttidel aga moe- ja köögiuudiseid rääkida. Pärast seda, kui Meeli isa küllalt noore mehena mingisse verehaigusesse kustus, võttis Reinu ema värske lese, eluaegse koduperenaise enda juurde tekstiilikombinaati tööle. Reinu ema oli siis brigadir …
Rein Kasemaale meeldis vahetevahel üksinda olles teatava heldimusega üht-teist meenutada. Eriti asju, mis puudutasid neid Meeliga. Niimoodi sirvivad inimesed tavaliselt perekonnaalbumeid, kus igalt fotolt vaatavad vastu kas armsad või tõsised, igal juhul alati väärikad näod. Muidugi, niimoodi pildi peale jääda ei nõua vist kelleltki erilist pingutust. Üheks sekundi murdosaks suudab iga inimene ennast armsaks, tõsiseks või väärikaks sundida. Selles mõttes oli Rein Kasemaa enda arvates palju rikkam tavalisest albumilappajast. Nende lugu oli tõepoolest kogu aeg olnud armas ja tõsine lugu. Meeli Meeliks, arvatavasti pidi temas endaski midagi olema. Mitte iga poiss poleks sellise järjekindlusega ühest tüdrukust kinni hoidnud ja arvatavasti poleks ka mitte iga poissi