„Teil siin vägev märgikogu,” tähendas Rein Kasemaa, noogates peaga seinavaiba suunas, mis oli tihedalt, silmalt viiesaja ringis, rinnamärke täis torgatud.
„Ah, eks ta üks vaba aja narrus ole,” lõi mees suureliselt käega. (Need olid tegelikult ta elukaaslase tütarde märgid. Tõsi, teinekord tõi temagi uhkustades koju mõne värvilise plekksõõri, mille oli mõne juhusliku tuttava käest endale mangunud. Pinget tema ja neiuhakatiste vahel need kingitused ei vähendanud.)
Rein Kasemaa avastas vea kohe, tal oli selle asja peale terane vaist. Paar habrast jootekohta lampide ühenduses olid lahti pudenenud, ilmselt oli televiisorit hiljaaegu ümber tõstetud või niisama põrutatud. Mis seal tahtagi, üsna eakas pill – „Start”. Ees seisis mõne minuti töö, aga Rein Kasemaa ei lasknud seda välja paista. Ta pani hoopis suitsu ette (peremees oli talle ennist tuhatoosi toonud) ja venitas:
„Tjaa …”
„Midagi tõsist või?”
„Ei, mitte midagi erilist,” ütles Rein Kasemaa. Mees vaatas talle aralt ja pugejalikult otsa.
Ega Rein Kasemaa olnud mingi petis, aga ta ei saanud midagi parata, et talle pakkus sageli lausa lapselikku lõbu jälgida, kuidas inimesed ta vähimalegi ilme- või toonimuutusele reageerivad. Kunagi olid nad Berensi Erniga selle asja üle rääkinud, Erni oli lausunud kauaks meeldejääva asja: rikkis televiisor on perekonnale nagu haige laps. Ainult et kui pärislaps haigeks jääb, arvab pereema või – isa arstist pareminigi teadvat, mis lapsel viga, televiisorist ei jaga inimesed kõige vähematki. Kahekümnenda sajandi teist poolt silmas pidades on inimesed tehnilises mõttes lubamatult kirjaoskamatud. Telemehhaanikud on nagu mingid lugupeetud ja kardetavad šamaanid, kes nende lemmiku terveks loitsivad. Kirjaoskamatus on nõme ja vastik nähtus, selle eest tuleks inimesi karistada, rääkis Berensi Erni. Ja eks ta karistaski – valetas teinekord suud-silmad täis. Lõi teised inimesed anoodide ja katoodide loeteluga plassiks, vahetas tasahilju kaitsme ära ja … noh, mis seal rääkida. Rein Kasemaa lausa niimoodi ei teinud, vähemalt veel mitte, igatahes ei hakanud ta suisa luiskama. Aga elada tahtis ju igaüks, ega temagi see ainus loll pidanud olema, kes ainult palgaga läbi ajab. Üldiselt oli tal mingi süsteem või midagi sellist – kus võis tähendusrikkalt ohata, kus mitte. Mõnikord pidas ta seda süsteemi südametunnistuseks. Seda piinlikult sinetavaks raseeritud lõuaga ja koerniiskete silmadega härrakest, kel oli võimalust ja aega tööpäeva hommikul kodus istuda ning telemehhaanikut oodata, polnud mingi eriline patt natuke alt tõmmata. See ei käinud süsteemi ega südametunnistuse vastu. Huvitav, mis ametit see … mis ta nimi nüüd oligi … ahah, Tõniste … võis pidada?
(Kunagi oli Rein Saar olnud instrumentaallukksepp, siis meremees, seejärel tuli kirev rodu juhuameteid. Viimasel ajal nimetas ta ennast ajutiseks vabakutseliseks.)
Sellal, kui Rein Kasemaa professionaalselt ja süvenenult televiisori sisemust vahtis ning mulje tekitamiseks isegi pingelambikest vilgutas, käis peremees närviliselt edasi-tagasi. Korraks lipsas ta köökigi. (Seal jõi ta vett ning luges mure pärast nohisedes üle perenaise jäetud raha – üks kolmene, seitse rublalist.) Rein Kasemaa pani jootekolbi sooja.
Kümne minuti pärast kruvis ta kartongi tagasi ja häälestas televiisori hommikuse saate peale. Keegi igava näoga naine rääkis vene keeles suurest keemiast. „Ühtekokku siis,” ütles Rein Kasemaa arvet välja kirjutades, „tuleb kolm kaheksakümmend.” Ta soolas mõistlikkuse piires üle, pisut rohkem kui rubla endale.
„Jah?” ütles mees nagu imeks pannes. Seejärel luges ta uhkel moel Rein Kasemaale viis rubla peo peale. „Tagasi pole vaja. Egas …”
„Kuidas arvate,” muutus Rein Kasemaa kohmetuks. Viivuks oli tal natuke sant olla.
Välisuksel surusid nimekaimud mehiselt teineteise kätt. Nii nagu inimesed, kellel on midagi korda läinud, kellel on põhjust endaga rahul olla ja sisimas teise üle naerda.
8
Kaks järgmist väljakutsujat elasid lähestikku, ühes viiekordses majas, mis oli ehitatud mingi uuema tüüpprojekti järgi.
Esimeses kohas, ühetoalises korteris, mis oli täis kulunud ja kriimustatud tumepruuni mööblit, elas pikk kühmus vanaeit. (Miina Baulmann, neiuna Kanter, seitsekümmend kuus aastat vana, lesk, kolme lapse ema, ühe lapse vanaema.)
Rein Kasemaa oli millegipärast arvanud, et pikad vimmas vanaeided on õelad, sõnakehvad ja usklikud (nagu näiteks tema vanaisa viimane naine), aga jälle pidi ta kogema, et ühtki muljet ei maksa absolutiseerida. Elul jätkus värve ja variante, et vahetpidamata midagi uut välja pakkuda. Rein Kasemaal oli üsna hea tähelepanuvõime, peale selle oli ta mõnikord lausa lapsikult uudishimulik. Seda ta Berensi Ernile või mõnele teisele töökaaslasele muidugi ei rääkinud, aga eriti esimestel kuudel oli ta hommikuti läinud tööle nagu suurde seiklusse. Põnev oli näha, kus ja kuidas inimesed elavad, kuidas nende kodud välja näevad, kuulata nende jutte maast ja ilmast … Või oletada, kes on selle või teise nime taga. Noor või vana, mees või naine, paks või kõhn, lahe inimene või niru hing. Muidugi, seiklusehõng hajus ruttu, ja kui nii võtta, siis vähemalt uutes linnaosades olid korteridki hämmastavalt ühesugused, tapeedidki enamasti ühtlaselt igavkollakad. Ent siiski, kui mitte muud, siis väikest vaheldust tõi iga päev.
Nagu see vanamuttki – jutukas, lahke, jumalavallatu. Kõigepealt käskis ta kallil külalisel – just niimoodi ta ütleski! – istuda ümmarguse kõverate jalgadega laua taha, tõi köögist kannu kuuma kohvi ja suure klaasi mingit erepunast jooki. See’p see jumalavallatus oligi. Igal muul juhul oleks Rein Kasemaa osanud ära ütelda, kas või oma sisikonna haigeks valetada.
Teisele poole lauda istunud ja ka ise kirsinalivkat maitsnud, jutustas vanamutt Rein Kasemaale soravalt oma eluloo. Ta olevat põline tallinlane, sündimisest saadik Tartu maantee alguses elanud, sealt ka oma kolm last, kaks poega ja ühe tütre ellu saatnud. Ühest pojast sai traalmeister, teisest taksokolonni ülem, tütrest aga kohviku ettekandja. Mehe oli ta matnud üksteist aastat tagasi Pärnamäele, mehed on üldse nõdremad ja peavad elule kehvemini vastu, neile võib iga tühine bronhiit surmatõveks saada. Ja siis, kui temalgi olnuks nagu aeg hakata lõpurehnutti tegema, tulnud ühel päeval kaks ametimeest, rääkinud temaga viisakat juttu ja käskinud vanast puumajast välja kolida. Kahju küll, aga mis sa teed. Käsk on käsk. Tema ja mõned teisedki lähikonna vanad kännud kolisid ära Mustamäele ja Õismäele, majad aga lükati buldooseritega maatasa.
„Lehest lugesin, et kogu meie kant läheb mahalammutamisele. Ja kui ma nüüd mõtlen, et kõik see lapsepõli ja noorus ja terve elu on seal mööda läinud, peaks mul ju õigupoolest hale hakkama, aga vaat ei hakka küll. Või kui, siis õige natuke. Elu läheb edasi ja kaua sa ikka keskpaika suurt linna, lausa „Viru” hotelli külje all sellist hütiküla sallid … Välismaalaste mõttes pole see ka asi ega midagi. Sinna ehitatakse nüüd jälle üks pilvelõhkuja, ametiühingute maja või mis, lehes oli sellest pilt ka juures,” lõpetas vanamemm uljalt. „Progress peab olema,” lisas ta ja sõna „progress” kõlas ta suust ootamatult loomulikult.
Rein Kasemaa kuulas, noogutas, rüüpas kohvi ja leidis ennast äkki kadedalt ja ogaliselt mõttelt, et näe, see vana muld sai kõigi mugavustega korteri, aga mina … Oli selge ju seegi, et Eiseni tänavat ei puuduta keegi, et lähemate aastate jooksul ei lammutata seal nähtavasti ühtegi maja. Mis siis viga, kui lammutataks, saaksid nemadki vähemalt kahe-, kui mitte kolmetoalise vastu. Siis võiks mõtelda Marianni vennapõnni hankimisele. Aga nüüd … Eiseni tänav, tema kodutänav oli sirge, puhas, korralik, tublid puumajad said iga kolme-nelja aasta tagant uue värvikuue, mõne katusepaiga või uksekäepideme … Seni oli ta oma elamist päris lahedaks pidanud – eriti pärast isa surma ja seda, kui ema teise tänavaotsa kolis. Ja mis eriline tüli keldrist briketitoomine siis ikka oli. Just paras tootmisvõimlemine. Ja vanni, seda laisa inimese unistust, ei osanud ta igatsedagi. Saun oli kiviviske kaugusel, Kandle tänaval. Noh, et korteris kempsu polnud, oli ta juba lapsest saadik harjunud, pealegi