„Kahe nädala eest oli ka viimane,” märkis Meeli süütult.
„Jajah, kahe nädala eest samuti,” parastas Rein Kasemaa natuke hilinenult.
„Kõik võib olla, kui te nii räägite,” ohkas see kuradi Boheemlane löödult. Seejärel tühjendas ta uhkes üksinduses järjekordse pitsi. Purjujäämist polnud vaja enam kaua oodata. „Eks ma lännu. Võtse tordi üten ja astse kambrede.”
„Kuule, mis keel see on?” küsis Meeli.
„Emakeele killuke. Vist tartu murrak. Ma tõlgin praegu Belovi. Selge?”
„Kes see Belov on?” küsis Rein Kasemaa.
„Peaaegu Bellow, ainult et elab Venemaal,” ütles Ivo Pint.
„Ah nii,” sõnas Rein Kasemaa. Tal oli tunne, et see kuradi Boheemlane oli teda jälle möödaminnes tolaks teinud. Üldse – räägiks ta kunagi ka midagi mõistlikku, räägiks näiteks oma tööst, et sellest midagi aru saada oleks. Rein Kasemaale meeldisid pikaldased ja arukad tööjutud. Aga Ivo Pint ajas ainult jama. Ivo Pint pidas teda endast pea jagu madalamaks.
Meeli otsa vaadates jätkas Ivo oma kosjajuttu:
„Ma polnud sinna veel kunagi torti viinud. Ei mäleta küll, et oleks viinud. Kui tahad muljet jätta, siis ole uudne. Uudne ja üllatav. Ma tahtsin talle rääkida jah, et kas poleks mõttekas, lausa eluliselt huvitav need pagana leivakontsud ühte kappi torgata, kusjuures see kapp asuks priimas kolmetoalises eriprojekti järgi ehitatud parkettpõrandates elektripliidilises kaherõdulises saatanlikult kallis kooperatiivkorteris Mustamäel – sõitku see kahtlase väärtusega luksus põrgu! – jah … Viimase naise ootamatu ärakargamise eest pidin talle veel kaks ja pool tuhat rubla valuraha maksma. Aga Viivikal oli kodu külalisi täis. Õed, armsad õed olid tal külas! Neid on kokku paras punt, neli noorepoolset naisterahvast, meie tingimustes vapustav hulk õdesid. Inga, Ülle, aa, ühe nimi on ka Meeli, ja mis sa arvad, Reinu Meeli, mida nad seal isekeskis tähistasid ja mille puhul ka minu tort polnud mingi üllatus, sest torte oli laual massiliselt? Nemad, mu armsad, tähistasid pidulikult tolle Meeli tunaeilset lahutusprotsessi! Nüüd on siis kolm neljast korralikus kodanikuseisuses, auväärt lahutatud nõukogude prouad. Minuga daamid oma rõõmu liiga joviaalselt jagama ei hakanud, jutt kaldus rohkem nagu selle sügise ilmastikule. Vaatan mina neid seal, üks saledam, huvitavam, vaimukam kui teine, ja pisar tuleb silma. Mu armas maa, mu armas rahvas, mu armsad naised! Neli õde, veel rohkem kui mõnes traditsioonilises muinasjutus, veel rohkem kui Tšehhovil. Aga kosilased on neile täiesti tarbetud. Mis kuradi kosilasi sinna tarvis on, kui lahutust tähistatakse nagu uut aastat? Mina olen kõik oma lahutused sooritanud valu ja vaevaga, mis salata, raskete skandaalide saatel. Ma olen mööblit lõhkunud ja muul viisil protesteerinud, ma olen härdasti palunud, sest mina pole neid lahutusi tahtnud, ja vähemalt ametlikus abielus olin enam-vähem alati suutnud kõrvale tõrjuda hingelised mälestused kellestki linalakast meedikust Eiseni tänavalt. Aga nemad, nemad, nemad, need õed Mitid, abiellusid mängleva kergusega otsekui ainult selleks, et võimalikult ruttu lahutatud naiseks saada. Pea see neljas õekegi … Sest vaadake, lausa vanapiigaks jääda käib ka kuidagi au pihta. Ei, kus sa sellega – tänapäeval on naise ideaalne sotsiaalne seisund olla lahutatud naine. Vahel toob see neile majanduslikku kasugi sisse. Ah, teie siin olete omamoodi lollid ja õnnelikud inimesed, ma ütlen, mu armsad infantiilsed Kasemaad … Õnnelikud …”
„Oleme just! Ja jäämegi!” ütles Meeli kategooriliselt. Ta oligi selle kuradi Boheemlase vastu siiamaani liiga suurt leebust üles näidanud. Rein Kasemaa mõtles veel umbusklikult, mida see „infantiilne” peaks tähendama. Küllap midagi nöökivat. Kuradi Ivo!
„Oo jaa! Muidugi! Palju õnne suureks õnneks!” kähistas Ivo Pint ja hakkas poolihääli laulma. Ega ta häälel väga viga olnudki, üsna Louis’ moodi. „You are a woman, I am a man …”
„Sa pidid meile oma kurvast seiklusest rääkima. Oleks kasulik kuulda,” lausus Rein Kasemaa. Midagi pidi ju ütlema. Muidu jääb sugulane hommikuni laulma.
„Tõesti, kas ma siis ei rääkinudki? Kuigi, milleks detailid, kui asi juba iseenesest kole on … Sest Viivika, mu Viivika, väike nirgike üheksandast b-st ässitas mulle koera kallale.”
„Mi-iiiis?” venitas Meeli ja hakkas laginal naerma.
„Või kuidagi niimoodi …” kehitas Ivo Pint õlgu. „Hea küll, ma räägin. Olgu öeldud, et kadunud vanemate poolt said neli õekest väga hea koduse kasvatuse, peale selle on neil loomupärast taktitunnet. Inga, Ülle ja päevakangelane, sinu nimekaim Meeli, võimaldasid meile Viivikaga kohemaid vis-à-vis kõrvaltoas, kahe vanaaegse sametise tugitooli pehmes embuses, Viivika parima lastetohtrinaeratuse paistel. Tal oli jah niisugune ilme, et ma hakkasin ennast kohe alaealisena tundma, sellisena, kellelt julgustavalt küsitakse: noh, mis poisul viga, kust sul valutab? Või: ütle nüüd tädile „aa”! Või: kas noku teeb haiget?”
„Fuih, Ivo!” kiljatas Meeli.
„Mis fuih, ma räägin seda, mida ma mõtlesin. No olgu. Sain sellest titatundest kuidagi üle, ega see mul esimene kord olnud lolli mängida. No nii, raadio tangotseb ka nurgas, kui te mind mõistate. Ja totakalt, maniaklikult vagur toakoerake Kiki, Kiki!, kes istus nurgas ja vaatas mind rumala inimese pilguga, õigemini, vaatas mind ja Viivikat, et kuidas me siis jälle seda eluaegset umbsõlme harutama hakkame. Mina olin küll ainuke idioot, kes arvas midagi klaariks saavat, olgu see ette öeldud. Otsustasin isegi konjaki esiotsa taskusse jätta, et mu esinemine igati tõsise mulje jätaks. Ajalooline vestlus ise kulges umbes niimoodi.
Mis sind siis jälle siia tõi? küsis Viivika.
Mina: Jalad, vana tunne ja üks mõte. Uut moodi mõte.
Tema: Kõik võib olla. See on vaimuhiiglasele iseloomulik. Viimasel korral tõid sind küll ainult jalad, needki üsna vedelad, sa anna mulle muidugi andeks, kui ma midagi valesti ütlesin.
Mina: Aga loomulikult, seda enam, et kindla peale on sul õigus.
Tema: Nojah, sa oled ikka omamoodi aus kah.
Mina: Just nii, seltsimees meditsiiniteenistuse leitnant. Ja nüüd siis, kulla Viivika, kui sul midagi vastu pole, räägiksin ma sulle oma uut moodi ideest …
Tema: Jaa, ma kuulan. Oi, vabanda, üks moment. Sa vaata nüüd ometi meie Kikit. Näe, Kiki tahab sõprust teha. No näe, no näe, ta lausa kipub sulle sülle. Imelik lugu küll, muidu ta ikka võõrastab külalisi. Ah õige küll, sina ju armastad loomi. Mäletad, kuidas me kunagi Kloostrimetsas ühe siilikese …
No sõbrad-sugulased, mis liig, see liig. Kui Viivika juba loomaarmastuse ette võttis, arvasin oma aktsiaid kõvasti kerkivat. Ja kuigi ma jälestan säherdusi värdjaid nagu toakoerad, võtsin selle Kiki, selle pisarsilmse ja lõdiseva kretiini hellalt lalisedes sülle. Et olla daamile meelepärane, saate aru? Mitte koer polnud kretiin, vaid mina! See kuradi nelja naise pugeja, see alatu niru ei viivitanud hetkegi, vaid tegi mu sülest pantrihüppe üles ja … Eks vaadake ise!”
Tõepoolest, see kuradi Boheemlane oli ninast näksida saanud. Kui ta veidike oma habet eemale sikutas, siis selgus, et ka põsest.
Meelile oli konjakitilk vist mõju avaldanud, muidu poleks ta nii valjusti lõkerdama hakanud. Sel hetkel oli Rein Kasemaa küll Ivo poolt. Meeste solidaarsus!
„Räuh! Samal silmapilgul, kui hammustamine aset leidis, kostis tuppa meloodiline „ha-ha-ha-haa …”” (Meeli vakatas järsult ja hakkas silmi pilgutama.) „Teate küll, nagu üks kelmikas laul ühe kelmika trio esituses – „Sõrmus pole see, ha-ha-haa …” Nad sindrid, need ülejäänud Mitid, seisid mu selja taga avatud uksemulgul. Täpselt