Naine lahendas tasuprobleemi ise, ulatades Rein Kasemaale valge ümbriku:
„Usun, et sellest peaks jätkuma.”
Rein Kasemaa ei kahelnud, et ümbrikus on kümnene. Mingi imelühikese, ent terava impulsi ajel oleks ta ümbriku äärepealt tagasi andnud, igatahes uskus ta hiljem seda täiesti. Miks ka mitte, see polnud ju sugugi võimatu. Jah, hiljem kujutas ta oma viisakat ja resoluutset liigutust täiesti täpselt ette. Aga noh, tegelikult kuulusid sellised žestid siiski rohkem filmide ja raamatute tegelastele. Neile, kellele raha polnud mingi probleem.
Nüüd torkas ta ümbriku taskusse, ise seejuures koguni koolipoisikeselikult kummardades. Või kuidagi nii … Mis parata, antud situatsioonis oli see daam temast, pruuni nahkjopi (seegi kunstnahk) ja higiniiskete sokkidega kruvijürist, mutrimardist kõigiti üle.
Enne väljumist sai Rein Kasemaa hakkama veel sellise nõmedusega, et palus kohtlase naeratuse saatel:
„Vabandage, ma nagu üksjagu spordihaige … Need karikad seal …?”
„Aa? Eks vaadake, kui huvi tunnete. Need on Elmar Korbi trofeed. Meil on mehega erinevad perekonnanimed.”
Elmar Korpi teadis Rein Kasemaa küll. Korp oli kunagi Euroopa tippmehi klassikalises maadluses. Rein Kasemaa silmitses karikaid, vimpleid, medaleid, tänas ja lahkus.
Trepikojas seisatas, süütas suitsu ja sülitas. Siis lõi käega – paljugi mis, elus juhtub mõndagi, kusjuures praegu ei juhtunud ju midagi. Mitte kui midagi. Millest see inetu, äralörtsitud enesetunne? Närvid või mis? Ta avas ümbriku: selles oli koguni viisteist rubla.
Et su korter tühjaks virutataks kogu selle soome mööbliga, et su pitspesugi pihta pandaks, kuramuse tõusikumoor! Just, just – tõusikumoor – tuli õigel ajal täpne ja lohutav sõna meelde.
Aga ta ei taibanud isegi, milles asi oli, miks ta seda daami nii vihkama oli hakanud.
Trollipeatuse poole kõmpides silmas ta väikest õllekioskit, mille ümber seisis grupiti paarkümmend meest. Käis jutt, tõsiste nägudega rüübati õlut. See vahutas toredasti, küllap oli alles tehasest toodud.
Rein Kasemaa laskis endale kaks kannu ääreni (iseteenindamine!), ostis tüki juustu ja jäi sinnasamasse tsinkleti äärde seisma.
Ühes lähemal seisvas viie-kuuemehelises pundis räägiti korterivargustest. Ilmselt oli uudis värske ja andis toekat jutuainet. Rein Kasemaa oli tähele pannud, et tavaliselt räägiti õlleputkade juures eelmise päeva rasketest võtmistest või siis järjekordsest tööluusist.
Kui ta esimese kannu tühjaks oli joonud, märkas ta äkki sinaka lõuaga meest, kes närviliselt žestikuleerides teistele midagi seletas. Teda kuulati ükskõikselt, koguni üleolevalt. Mehe üsna korraliku vihmamantli taskust vahtis välja odava veinipudeli kael. Õllekannus, mis seltskonnas sihikalt ringi liikus, loksus tumepunane vedelik.
Rein Kasemaa pööras selja, jõi teise kannu võimalikult ruttu tühjaks. Polnud sel õllel enam mõnu ega mekki. Kiiresti läks ta kioski juurest minema.
Sellesama mehe juures oli ta natukese aja eest lahtipõrunud traadiotsa kinni jootnud.
Elu pöörles kindlalt ja tõttamatult nagu kooligloobus, natuke uut, enamasti aga juba ammututtavat … mõistmatu tusk, see häiriv tühjusetunne. Nagu oleks ta suurema summa raha ära kaotanud või rongist maha jäänud.
See esmaspäev, mis oli nagu defektiga kineskoop. Pilt on küll ees, kuid väreleb ja virvendab ja viimaks lähed sa sellest niivõrd närvi, et virutad telekale rusikaga.
Taevas oli kollakashall, kuidagi maadligi, otsekui tolmuvines. Nagu mingi vilets eelaimus. Trobikond poisiklutte tormas tema ees mööda auklikku palliplatsi, suured kandilised majad ümberringi nagu kaitsvad mäerünkad, ja neil poistel polnud veel aimugi mingist tusast, pohmelusest, nimetust ja tarbetust ängistusest.
Ma olen juba kakskümmend kuus, mõtles Rein Kasemaa äkki. Niisama hästi võiksin olla ka kolmkümmend kuus, mis seal enam vahet. Kas tõesti juba …
Ta vihastas ja lisas sammu. Sellist narrilt heitlikku meeleolu polnud tal veel kunagi olnud. Mis seal rääkidagi.
9
Lõunaks Rein Kasemaa koju ei sõitnud. Kuigi Meeli töötas kodu lähedal kingapoes kassapidajana ja tõi enamasti lõunasöögi sama kandi koduköögist, oli Rein Kasemaa kindel, et täna Meeli koju ei lippa. Pahur nagu ta hommikul oli, kus sa sellega. Eks Meelil ole ka omajagu iseloomu. Kingapoe kõrval oli väike piimasaal, mis häda tal üldse pingutadagi. Plika esimest päeva lasteaias, nii et polnud kodus emasid-ämmasidki.
Rein Kasemaa käis dieetsööklas söömas, vaatas „Oktoobris” üht prantsuse filmijanti, see tundus erakordselt tobe, kõik tegelased sekeldasid mingi siniseks tõmbunud laiba ümber, siis käis korraks ateljees, lobises seal natuke aega tuttavate meestega – nii see päevake tilkus. Kui aeg parajaks sai, sõitis ta Pelgulinna uuemasse kvartalisse. Üheksakordne maja, kuhu ta astus, oli ehitatud mingi eriprojekti järgi, selliseid polnud ta varem linnas märganud.
Ukse avas kõhn naine (Anne Pärn-Rõuk, kolmkümmend viis aastat vana, abielus, lastetu), juukserulle peitev sitsmütsike peas. Naise nägu tundus talle millegipärast tuttav.
Rein Kasemaa ütles, et tuli helibloki asjus. Naine naeratas ja tundus sel hetkel veelgi tuttavam. Tal oli madal, natuke krõbisev hääl ning ta palus Rein Kasemaad sisse astuda.
Korterisse oli ilmselt üsna hiljuti sisse kolitud. Esikus lõi ninna värvilõhn.
Kõhn naine juhatas ta läbi pika esiku peaaegu tühja tuppa, kus seisid vaid paar tooli ning vana „Rekord-B” madalal laual. Üks seinaäär oli peaaegu mehekõrguselt raamatuid täis laotud. Kõik kolm seina olid tihedalt kaetud nööpnõeltega kinnitatud piltidega. Need olid akvarellid ja graafilised lehed. Rein Kasemaa sai kohe aru, et graafilised lehed, aga mitte joonistused. Ligi pooled piltidest kujutasid alasti naisi.
Kõhn naine palus tal silmapilgu oodata, mees pidi kohe poest tulema, eks nad siis meeste vahel arutagu, ja kadus siis pika energilise sammuga teistesse ruumidesse. Rein Kasemaa astus akna alla, kust läbi õhtuhämaruse paistis Toompea nagu piltpostkaardilt. Ta polnud juhtunud Toompead sellest kandist nägema. Pärast vaatas ta pilte. Mõned olid iseäranis ägedad. Ei tea, mis näo Meeli teeks, kui ta kodus ühe sellise magamistoa seinale riputaks. Noh, näiteks selle siin, kus blond naine selili maas lamas, käed üle pea heidetud ja kõik loomulikult viimseni näha? Millegipärast lendas naise kohal mingi lõustaga monstrum, vist laste tuulelohe. Hm …
Naine tuli tagasi ja Rein astus kiiresti pildiseinast eemale. Naine pani tuhatoosi ühele toolile ja ütles:
„Kui soovite, tehke suitsu.”
„Andke andeks, kas siin elab kunstnik?”
Naine vaatas silmanurgast piltide poole ja muigas:
„Oh ei, mehel on hulk kunstnikest sõpru. Peaaegu kõik need pildid on talle kingitud. Tema ise on … noh, kirjanik.”
Kirjanik? Rein Kasemaa jahmus millegipärast. Midagi tuli nagu meelde. Kas polnud ta eile mõtelnud, et kui … Ah, eilset päeva polnud kuigi soodus meenutada. Ta mõtles: Pärn, Pärn? No muidugi, Edvin Pärn. Pärn oli nii igapäevane nimi, oskad sa hing aimata, et tulles kellegi Pärna poole, satud ootamatult kuulsa kirjaniku koju. (Sõnad „kuulus” ja „kirjanik” olid Rein Kasemaa jaoks sünonüümid.) Kuigi sõber Jürkaga võrreldes oli ta väike lugeja, oli ta ometi vähemalt kaks Edvin Pärna raamatut läbi lugenud, ja kuigi ta neist võib-olla päris hästi polnud aru saanud, olid need talle omamoodi meeldinudki.
… Siis kolksatas välisuks, kõhn naine tõttas esikusse, seal räägiti midagi, naerdi, seejärel astus tuppa kirjanik Edvin Pärn (kolmkümmend üks aastat vana, abielus, lastetu).
Oli enda moodi küll – Rein Kasemaa oli teda hiljuti telesaates näinud. Ainult lühikesevõitu, kindlasti alla keskmist kasvu, musta-punasekirju kampsun seljas. Telekas oli toekam mulje jäänud. Habe oli hele ja õhuline nagu