Ära lahku Blackheathist, sellest sõltub rohkem elusid kui ainult sinu oma. Kohtume perekonna kalmistul mausoleumi juures 22.20 ja ma selgitan kõike.
Armastusega, Anna
Oh, ja ära unusta kindaid, need põlevad.
Suits tungib mu sõõrmetesse, pööran kiiruga ümber ja näen, et kindad tule kohal hõõguvad. Napsan need alla ja raputan tuha maha, silmad pärani ja süda kloppimas, otsides ise pilguga majakesest mingit vihjet, kuidas säärane trikk võimalik on.
Miks sa ei võiks Annalt küsida, kui temaga õhtul kokku saad?
„Sest ma nägin teda suremas,“ lõrisen tühja tuppa ja tunnen kohe enda pärast häbi.
Enesevalitsuse tagasi saanud, loen kirja veel korra, aga tõde ei saa selgemaks. Kui Anna jäi ellu, peab ta oleme üks julm olend, et minuga sääraseid mänge mängida. Kõige tõenäolisemalt on keegi pärast seda, kui jutud minu tänahommikustest äpardustest majas levisid, otsustanud mulle vingerpussi mängida. Miks muidu peaks ta valima kohtumiseks nii halvaendelise koha ja tunni?
Kas see keegi on selgeltnägija?
„Täna on jõle päev – igaüks oleks võinud ennustada, et tahan siia jõudes kindaid kuivatada.“
Majake kuulab viisakalt, aga see kõlab meeleheitlikult isegi mu enda kõrvus. Peaaegu sama meeleheitlikult kui minu soov kirja mitte uskuda. Minu loomus on nii puudulik, et hülgaksin rõõmuga igasuguse lootuse, et Anna võib elus olla, et siit vaid puhta südametunnistusega pageda.
Tõmban kõrbenud kindad kätte, tundes end tõeliselt armetult. Mul on vaja mõelda, ja kõndimine näib aitavat.
Kõnnin ümber tallide ja jõuan umbekasvanud koplisse, milles hein on kasvanud pea pihakõrguseks ja tara nii hullusti ära mädanenud, et on kokku vajunud. Teisel pool koplit silman vihmavarju all kaht kühmus kogu. Ilmselt järgivad nad minu pilgu eest varjatud rada, sest liiguvad üksteise käevangus ja vähimagi vaevata. Taevas teab, kuidas nad mind märkavad, aga üks neist tõstab tervituseks käe. Vastan samaga, viivuks süttib põgus kauge hõimluse säde, enne kui nad puude hämarusse kaovad.
Lasen käe alla ja jõuan otsusele.
Ma kinnitasin endale, et surnud naisel pole õigust mulle mingeid nõudmisi esitada, ja sellepärast olin vaba Blackheathist lahkuma. See oli argpüksi õigustus, aga vähemalt kõlas see tõeselt.
Kui Anna on elus, on asjalood muutunud.
Täna hommikul vedasin teda alt ja pole pärast seda suutnud mõelda millestki muust. Nüüd, kui mulle on antud teine võimalus, ei saa ma selga keerata. Ta on ohus ja minu võimuses on aidata, järelikult pean seda tegema. Kui sellest ei piisa, et sundida mind Blackheathi jääma, siis pole ma väärt elama elu, mida nii hirmsasti kardan kaotada. Tulgu mis tuleb, kell kümme kakskümmend pean olema surnuaias.
6
„Keegi tahab mind tappa.“
Imelik on seda valjusti välja öelda, nagu esitaksin saatusele väljakutse, aga kui tahan õhtuni elus püsida, pean hirmudele vastu astuma. Ma ei kavatse end enam oma toas varjata. Nii palju küsimusi ootab vastuseid.
Kõnnin tagasi majja, otsides pilguga puude vahelt võimalikku hädaohtu, mõttes edasi-tagasi tormlemas tänahommikused sündmused. Ikka ja jälle juurdlen haavade üle käsivarrel, mõtlen katkuarstile, lakeile ja salapärasele Annale, kes nüüd tundub olevat elus ja terve ning jätab mulle leidmiseks mõistatuslikke kirju. Kuidas ta metsast eluga pääses?
Ilmselt võis ta selle kirja kirjutada ka varem sel hommikul, enne kui teda rünnati, aga kuidas ta sel juhul teadis, et tulen majakesse ja kuivatan tule kohal kindaid? Ma ei rääkinud oma plaanidest kellelegi. Kas ma kõnelesin valjusti? Kas ta võib mind jälgida?
Raputan pead ja astun sellest lõksust teadlikult eemale.
Ma kiirustan liiga kaugele ette, peaksin vaatama hoopis selja taha. Michael ütles, et teenija oli mulle eile õhtul lauda kirja toonud, ja see oli viimane kord, kui ta mind nägi.
Kõik sai alguse sellest.
Sa pead leidma teenija, kes kirja tõi.
Olen vaevu Blackheathi uksest sisse astunud, kui hääled meelitavad mu elutuppa, kus pole kedagi peale paari noore teenijapiiga, kes koristavad laualt hiiglaslikele kandikutele lõunaeine jäänuseid. Nad töötavad kõrvuti, pead keelt pekstes lähestikku, ega märka mind ukseavas.
„… Henrietta ütles, et ta on hulluks läinud,“ ütleb üks tüdruk, kelle valge tanu alt ripuvad lahtiselt pruunid lokid.
„Pole õige leedi Helena kohta niimoodi öelda, Beth,“ noomib teine tüdruk. „Ta on meie vastu alati lahke olnud ja meid õiglaselt kohelnud, nii see on.“
Beth kaalub seda fakti rammusa kuulujutu valguses.
„Henrietta rääkis mulle, et ta on täiesti pöörane,“ jätkab ta. „Karjub lord Peteri peale. Ta ütles, et küllap sellepärast, et nad on nüüd pärast isand Thomase surma jälle Blackheathis tagasi. See võib inimese imelikuks teha, ütles ta.“
„Küll see Henrietta ikka ütleb palju asju, mina sinu asemel ei vaevaks sellega oma pead. Nagu me poleks varem nende tülidest kuulnud. Pealegi, kui asi oleks tõsine, siis räägiks leedi Helena sellest proua Drudge’ile, kas pole nii? Alati on rääkinud.“
„Proua Drudge ei suuda teda leida,“ ütleb Beth võidukalt, kohtuasi leedi Helena vastu lõplikult ja vastuvaidlematult tõestatud. „Ta pole teda terve hommiku näinud, aga …“
Minu sisseastumine napsab sõnad õhust, teenijatüdrukud üritavad kohkunud knikse, millest kujuneb kähku käte, jalgade ja õhetuse segapuder. Tõrjun käeviipega nende segaduse ja küsin, kes eile õhtusööki serveeris, kuid saan vastuseks vaid tühjad pilgud ja vabanduspominad. Olen juba valmis loobuma, kui Beth söandab öelda, et Evelyn Hardcastle pakub maja tagaosas päikesetoas daamidele meelelahutust ning tema teab kindlasti paremini.
Pärast üürikest vestlust juhatab üks neist mu läbi sellesama kahe toa vahelise ukse kabinetti, kus lõuna ajal kohtusin Danieli ja Michaeliga. Sellele järgneb raamatukogu, millest kärmelt läbi kõnnime ja väljudes jõuame hämarasse koridori. Pimedus virdab meile tervituseks vastu, väikese telefonilaua alt triivib välja must kass, kelle saba pühib tolmust puupõrandat. Hääletute käppadega tatsab ta mööda vahekäiku minema ja lipsab selle teises otsas veidi irvakil ukse vahelt sisse. Uksepilust imbub välja sooja oranži valgust, teiselt poolt kostab hääli ja muusikat.
„Preili Evelyn on seal, härra,“ ütleb tüdruk.
Tema toon kirjeldab lühidalt nii tuba kui ka Evelyn Hardcastle’it, neist kummastki ei näi ta eriliselt lugu pidavat.
Jätan ta põlguse märkamata, avan ukse ja toa soojus lajatab mulle otse näkku. Õhk on paks ja parfüümist magus ning seda keerutab vaid krabisev muusika, mis kerkib ja liugleb ja peksleb vastu seinu. Suured tinaraamis aknad avanevad aeda maja taga, nende kupli taga kuhjuvad hallid pilved. Tule ümber seatud tugitoolidel ja diivanitel lamasklevad noored naised nagu närtsinud orhideed, suitsetavad sigarette ja klammerduvad oma jookide külge. Ruumis valitseb pigem rahutu ärritus kui peomeeleolu. Pea ainsat elumärki toas ilmutab õlimaal tagumisel seinal, millel poseeriv miilavate silmadega vana naine arvustab kogu ruumi. Tema näoilmes väljendub kõnekalt halvakspanu toimuva suhtes.
„Minu vanaema, Heather Hardcastle,“ ütleb naine mu selja taga. „Pole just kõige kenam pilt, aga kõike silmas pidades polnud ta ka just kõige kenam naine.“
Pöördun häälele vastu ja lähen näost punaseks, kui tosin nägu igavuse sügavusest pinnale ujuvad ja mind uurima jäävad. Minu nimi teeb toas ringe, äkiline elev sumin selle kannul nagu mesilasparv.
Üks ühel, teine teisel pool