„See on lukus,“ kogelen ma.
„Ei leia võtit üles, mis?“
„Ma … ei. Doktor Acker, ma …“
„Kutsu mind Dickieks, kõik kutsuvad mind nii,“ ütleb ta reipalt ning astub akna juurde, et välja vaadata. „Tõtt-öelda pole see nimi mulle kunagi meeldinud, aga see on mulle külge jäänud. Daniel ütles, et teiega juhtus õnnetus.“
„Daniel?“ küsin ma, püüdes saada sabast vestlusel, mis minu juurest välkkiirelt putku tahab panna.
„Coleridge. Mees, kes su täna hommikul leidis.“
„Õigus jah.“
Doktor Dickie naeratab laialt mu segadust nähes.
„Mälukaotus, jah? Noh, ärge muretsege, ma nägin sõjas paari sellist juhtumit ning päeva-paariga tuli kõik jälle meelde, tahtis patsient seda või mitte.“
Ta utsitab mu reisikirstu juurde ja selle kaanele istuma. Siis kallutab ta mu pea ette ja uurib lihuniku õrnusega kolpa, kõhistades ise mu võpatuste peale naerda.
„Oo jaa, teil on siin taga päris kena muhk.“ Ta teeb pausi ja vaatab seda uurivalt. „Tõenäoliselt lõite eile öösel mingil hetkel pea ära. Ma usun, et see oligi koht, kui kõik välja voolas, nii-öelda. Mingeid muid sümptomeid, peavalusid, iiveldust, sedasorti asju?“
„Ma kuulen häält,“ ütlen ülestunnistust veidi häbenedes.
„Häält?“
„Oma peas. Ma arvan, et see on mu enda hääl, ainult et, noh, see on asjades väga kindel.“
„Või nii,“ ütleb ta mõtlikult. „Ja see hääl … mida see ütleb?“
„Annab mulle nõu ja vahel kommenteerib mu tegevust.“
Dickie kõnnib mu selja taga edasi-tagasi, sikutades oma vuntse.
„Need nõuanded, kuidas seda öeldagi, on see ikka tibens-tobens? Ei midagi vägivaldset või perversset?“
„Kindlasti mitte,“ vastan, pahandades sellise järelduse peale.
„Kuulete te seda praegu ka?“
„Ei.“
„Trauma,“ ütleb ta järsku sõrme õhku tõstes. „Seda see on, tegelikult väga tavaline. Keegi lööb pea ära ja juhtuma hakkab kõiksugu imelikke asju. Nad näevad lõhnu, maitsevad helisid, kuulevad hääli. See läheb alati päeva-paariga üle, kõige rohkem kuu.“
„Kuu!“ ütlen ja pöördun kirstul ringi, et talle otsa vaadata. „Kuidas ma kuu aega sedasi toime tulen? Äkki peaksin haiglasse minema?“
„Ei, jumala eest, kohutavad paigad need haiglad,“ sõnab Dickie rabatult. „Nurkadesse pühitud tõved ja surm, nakkused voodis patsientide kõrval keras. Võtke mu nõu kuulda ja minge parem välja jalutama, vaadake oma asjad läbi, rääkige sõpradega. Ma nägin, et jagasite eile Michael Hardcastle’iga õhtusöögi ajal pudelit, tegelikult lausa mitut. Oli alles õhtu, päris mitmes mõttes. Tema oskab ilmselt aidata. Ja pange mu sõnu tähele – kui mälu naaseb, on see hääl läinud.“
Ta teeb pausi ja laksutab keelt. „Mulle teeb rohkem muret see käsivars.“
Meid katkestab koputus uksele. Dickie avab ukse enne, kui jõuan protestida. Koridoris seisab Danieli toapoiss värskelt triigitud rõivastega, nagu lubatud. Minu otsustamatust nähes võtab doktor riided, laseb toapoisil minna ja seab need mu voodile valmis.
„Kuhu me nüüd jäimegi?“ ütleb ta. „Ah, õigus, käsi.“
Ma järgin ta pilku ja leian veremustrilise särgikäise. Pikema jututa tõmbab ta selle üles, nii et paljastuvad koledad lõikehaavad ja verevalumites ihu. Näib, nagu oleks need juba koorikutega kattunud, kuid ilmselt on mu hiljutised pingutused need lahti rebinud.
Dickie painutab mu kanged sõrmed ükshaaval sirgeks, võtab oma kotist väikese pruuni pudeli ja mõned sidemerullid ning puhastab haavad enne joodiga määrimist.
„Need on noahaavad, Sebastian,“ ütleb ta murelikult, kogu hea tuju kadunud nagu tina tuhka. „Ja hiljutised. Tundub, nagu oleksite end kaitstes kätt ees hoidnud.“
Ta demonstreerib kotist võetud klaasist pipetiga, lõikudes sellega ägedalt näo ette tõstetud käsivart. Sellest etendusest piisab, et mulle kananahk peale ajada.
„Mäletate te midagi õhtust?“ küsib ta kätt nii kõvasti kinni sidudes, et susisen valust. „Ükskõik mida?“
Sunnin mõtted tagasi puuduvate tundideni. Ärgates arvasin, et kõik on läinud, kuid nüüd mõistan, et see pole päris nii. Ma tajun, et mälestused on kohe käeulatuses. Neil on kaal ja kuju nagu kinnikaetud mööblil hämaras toas. Olen lihtsalt valguse, mille abil näha, kuskile ära pannud.
Ohates raputan pead.
„Midagi ei tule meelde,“ ütlen ma. „Aga sel hommikul nägin ma …“
„Naise mõrva,“ katkestab mind doktor. „Jah. Daniel rääkis mulle.“
Iga ta sõna nõretab kahtlusest, aga ta seob sideme kinni vastuväiteid sõnadesse panemata.
„Igal juhul peaksite otsekohe politseisse teatama,“ ütleb ta. „See, kes seda tegi, tahtis teile tõsiselt viga teha.“
Ta võtab voodilt koti ja surub kohmakalt mu kätt.
„Strateegiline taganemine, mu poiss, on praegu parim,“ ütleb ta. „Rääkige talliülemaga, ta peaks suutma korraldada transpordi tagasi külla, seal saate juba konstaablid jalule ajada. Sinnamaani peaksite olema väga ettevaatlik. Sel nädalal on Blackheathis kakskümmend inimest, veel kolmkümmend saabub tänaõhtuseks balliks. Suurem osa neist ei seisa sedasorti asjust kõrgemal, nii et kui olete kedagi solvanud … noh …“ Ta raputab pead. „Olge ettevaatlik, see on minu nõuanne.“
Arst lahkub, mina haaran kiirustades kummutilt võtme ja keeran ukse tema järel lukku – värisevate käte tõttu pistan võtme rohkem kui üks kord lukuaugust mööda.
Tund aega tagasi pidasin end mõrtsuka mängukanniks: ahistatud, aga mitte otseselt hädaohus. Inimeste keskel tundsin end piisavalt turvaliselt isegi nõudmaks, et püüaksime Anna keha metsast üles leida ja nõnda mõrvari otsinguid tagant kannustada. Nüüd on kõik teisiti. Keegi juba püüdis mu elu võtta ja ma ei kavatse kauemaks siia jääda, et ta saaks uuesti üritada. Surnud ei või oodata, et elavad oleksid neile midagi võlgu, ja ükskõik mida ma ka Annale võlgnesin, tuli see maksta kaugemalt. Pärast seda, kui olen elutoas oma hea samariitlasega kohtunud, võtan doktor Dickie nõu kuulda ja muretsen transpordi tagasi külla.
On aeg koju minna.
4
Vesi loksub üle vanniserva, kui heidan kiirustades maha mudast ja lehtedest teise naha. Otsin oma puhtakshõõrutud roosalt nahalt sünnimärke või arme, ükskõik mida, mis võiks ärgitada mälestusi. Pean juba kahekümne minuti pärast allkorrusel olema, aga ei tea Annast endiselt rohkem kui hommikul Blackheathi trepist üles vaarudes. Meelepimeduses kobamine ajas ahastama juba siis, kui arvasin, et saan otsimisel kaasa aidata, aga nüüd võib minu teadmatus kogu ettevõtmisele vee peale tõmmata.
Selleks ajaks, kui olen pesemisega ühel pool, on vannivesi must nagu mu meeleolu. Rusutult hõõrun end rätikuga kuivaks ja tutvun rõivastega, mille toapoiss tõi. Valik tundub mulle üsna pedantne, aga kapist alternatiivi otsides mõistan otsekohe ta kimbatust. Belli garderoob – tõepoolest, ma ei suuda endiselt meid kokku viia – koosneb mitmest täpselt ühesugusest ülikonnast, kahest smokingust, jahivarustusest, tosinast särgist ja paarist vestist. Need kõik on eri tooni mustad või hallid, praeguse mulje põhjal erakordselt ilmetu elu ilmetud vormiriided. Mõte,