Ärevus kannustab mind tagant, kui koridori astun.
Mul on vaid selle hommiku jagu mälestusi ja ma ei suuda neistki kinni hoida.
Mööduv teener juhatab mu elutuppa, mis, nagu selgub, asub teisel pool söögisaali, paari ukse kaugusel marmorvestibüülist, kuhu täna hommikul sisenesin. Elutuba on ebameeldiv paik, tume puit ja erkpunased kardinad toovad meelde üleelusuuruses kirstu; kivisöetulest hõngub õhku rasvast suitsu. Sinna on kogunenud tosin inimest, ja kuigi kaetud on külmlaud, lösutab suurem osa külalisi tugitoolides või seisab tinaraamis akende juures ja põrnitseb süngelt koledat ilma, samal ajal kui moosiplekilise põllega teenijapiiga libiseb märkamatuks jäädes nende vahel ning korjab musti nõusid ja tühje klaase tohutu suurele hõbedasele kandikule, mida ta suudab vaevu hoida. Ümarik rohelisest tviidist jahiülikonnas mees on seadnud end nurgas klaveri taha ja mängib labast viisikest, mis mõjub solvavalt juba abitu esituse tõttu. Keegi ei pööra talle erilist tähelepanu, kuigi ta annab oma parima, et seda asja parandada.
Keskpäev on peaaegu käes, aga Danieli pole näha, niisiis leian tegevust erinevate joogianumate uurimisega kapil, ilma et mul oleks vähimatki aimu, mis need on või mis mulle maitseb. Lõpuks valan endale midagi pruuni ja pöördun siis kaaskülalisi vaatama, lootuses, et sähvatab mõni mälestuskild. Kui keegi neist peaks olema vastutav haavade eest minu käsivarrel, peaks tema ärritus mind tervena ja tugevana nähes olema silmanähtav. Ja kui ta siis otsustaks seda välja näidata, kas siis loobuks ka minu mõistus konspiratsioonist ja mulle meenuks tema identiteet? Oletades muidugi, et mu aju leiab mingi viisi, kuidas neil inimestel vahet teha. Peaaegu kõik mehed siin toas on tviidist jahirõivastes kõvahäälsed ja lihavanäolised jõmmid, naistel seevastu on seljas tagasihoidlikud seelikud, linased pluusid ja kardiganid. Erinevalt oma lärmakatest abikaasadest liiguvad nad summutatult ja piidlevad mind silmanurgast. Mul on tunne, nagu jälgitaks mind salamahti nagu haruldast lindu. See on ääretult rahutukstegev, kuigi ilmselt arusaadav. Daniel ei saanud oma küsimusi esitada selle käigus minu seisukorda paljastamata. Nüüd olen ma osa meelelahutusest, meeldigu see mulle või mitte.
Jooki rinna ligi hoides püüan mitte pealt kuulata ümberkaudu toimuvaid jutuajamisi – tunne, mis on lähisuguluses pea pistmisega roosipõõsasse. Pooled siinviibijatest kaeblevad millegi üle, teine pool kuulab kaeblemist. Neile ei meeldi ulualune, toit, teenijate laiskus, paiga isoleeritus või asjaolu, et nad ei võinud ise kohale sõita (kuigi taevas teab, kuidas nad oleksid selle koha üles leidnud). Enamjaolt on ärritus aga seotud asjaoluga, et leedi Hardcastle’i tervitus on endiselt vajaka. Majaproua pole siiani välja ilmunud, kuigi paljud külalistest saabusid Blackheathi juba eelmisel õhtul – asjaolu, mida nad näivad võtvat isikliku solvanguna.
„Andeks, Ted,“ ütleb teenijapiiga, püüdes mööda mahtuda viiekümnendates eluaastates mehest. Mees on laia rinna, punase hõreneva juuksepahmaka ja päikesest põlenud näoga. Jahirõivad on tüsedusele kalduva turske kere ümber trimmis, nägu ilmestavad erksinised silmad.
„Ted?“ ütleb mees vihaselt, haarab tüdruku randmest ja pigistab nii kõvasti, et too võpatab. „Kellega sa oma arvates räägid, Lucy? Sinu jaoks olen ma härra Stanwin, ma ei kuulu enam rottidega trepi alla.“
Tüdruk noogutab hirmunult ja vaatab abi otsides ringi. Keegi ei tee ühtki liigutust, isegi klaver hammustab keelde. Nad kõik kardavad seda meest, taipan ma. Oma häbiks pole minust samuti rohkem tolku. Olen paigale tardunud, jälgin toimuvat langetatud pilgul silmanurgast ja loodan meeleheitlikult, et mehe jõhkrus ei pöördu minu suunas.
„Lase ta lahti, Ted,“ ütleb ukselt Daniel Coleridge.
Tema hääl on vankumatu, jahe. Selles helisevad tagajärjed.
Stanwin hingab läbi nina ja põrnitseb Danieli, silmad pilukil. See ei tohiks olla võistlus. Stanwin on turske, massiivne ja sülgab mürki. Ometi on Danieli seismisviisis − käed taskus, pea kallutatud − midagi, mis Stanwini kõhklema sunnib. Võib-olla kardab ta jääda rongi alla, mida Daniel näib ootavat.
Kell võtab julguse kokku ja tiksub.
Mühatusega laseb Stanwin teenija lahti ja tuhiseb Danielist mööda toast välja, pomisedes midagi, mida ma ei kuule.
Ruum hingab kergendatult, klaver hakkab jälle mängima, kangelaslik kell jätkab, nagu poleks midagi juhtunud.
Danieli pilk mõõdab meid ükshaaval.
Suutmata tema uurivale pilgule vastata, põrnitsen oma peegeldust aknaklaasil. Minu näol on vastikus, jälestus oma iseloomu lõppematute puuduste pärast. Esmalt mõrtsukatöö metsas ja nüüd see siin. Kui palju ebaõiglust lasen ma sündida, enne kui sekkumiseks piisavalt julgust leian?
Daniel läheneb, kummitus klaasil.
„Bell,“ ütleb ta vaikselt ja paneb mulle käe õlale. „On sul hetk?“
Häbikoorma alla küürus, järgnen talle kõrvalasuvasse kabinetti, kõik silmapaarid puurivad mu selga. Kabinetis on veel hämaram, kärpimata luuderohi varjab aknaid ja tumedad õlimaalid neelavad selle vähese valguse, millel õnnestub läbi klaasi immitseda. Kirjutuslaud on seatud vaatega muruplatsi poole ja näib hiljuti hüljatud – lekkiv sulepea kuivatuspaberist rebitud tükil, selle kõrval paberinuga. Võib vaid ette kujutada kirju, mida nii rõhuvas õhkkonnas kirjutatakse.
Toa vastasnurgas, järgmisesse ruumi viiva ukse kõrval piilub fonograafi valjuhääldisse tviidist jahiriietes hämmeldunud noor mees, ilmselgelt taipamata, miks keerlev plaat ei täida ruumi helidega.
„Üksainus semester Cambridge’is ja ta peab end Isambard Kingdom Bruneliks,“ ütleb Daniel, see sunnib noormehe mõistatuselt pilku tõstma. Ta ei ole vanem kui kakskümmend neli, tumedate juuste ja laiade, lamedate näojoontega, mis meenutavad vastu aknaklaasi pressitud nägu. Mind nähes naeratab nooruk laialt, nagu aknast ilmub mehes nähtavale poisike.
„Bell, sa kuramuse idioot, siin sa oledki,“ ütleb ta ja surub mu kätt, patsutades samal ajal seljale. Tundub, nagu oleksin jäänud südamlike kruustangide vahele.
Ta uurib ootavalt mu nägu, rohelised silmad ahenevad, kui äratundmise puudumine kohale jõuab.
„See on siis tõsi, sa ei mäleta midagi,“ ütleb mees Danielile kiiret pilku heites. „Sa õnnelik põrguline! Lähme baarile lähemale, ma tutvustan sulle pohmakat.“
„Blackheathis levivad uudised kiiresti,“ märgin ma.
„Igavus on väga viljakas pinnas,“ vastab ta. „Mina olen Michael Hardcastle. Me oleme vanad sõbrad, kuigi nüüd on meie kohta ehk õigem öelda hiljutised tuttavad.“
Selles nendingus pole kübetki pettumust. Tundub lausa, et see teeb talle nalja. Isegi esimesel kohtumisel on selge, et suurem osa asju siin maailmas teeb Michael Hardcastle’ile nalja.
„Michael istus eelmisel õhtul lauas sinu kõrval,“ ütleb Daniel, kes on üle võtnud Michaeli inspekteerimistöö grammofoni kallal. „Kui nüüd järele mõelda, siis sellepärast sa ilmselt läksidki välja ja kopsasid ennast kusagil oimetuks.“
„Mängi kaasa, Bell, me loodame, et ühel päeval ütleb ta kogemata midagi, mis on päriselt naljakas,“ torkab Michael.
Põgus paus minu vastutorke jaoks, hetkede rütm, mis selle puudumise raskuse all kokku variseb. Esimest korda pärast tänahommikust ärkamist tunnen igatsust oma endise elu järele. Ma janunen nende meeste tundmise järele, ihkan nende sõpruse intiimsust. Minu kurbus peegeldub mu kaaslaste nägudel, piinlik vaikus kaevab meie vahele kaevikut. Lootes päästa vähemalt osagi usaldusest, mis pidi meie vahel kunagi valitsema, rullin käise üles ja näitan