„See pole õieti midagi,“ vastab Michael häbelikult saapaninaga paksu vaipa uuristades. „Eile viienda pudeli paiku tõi teenija meile lauda kirjakese. Järgmise asjana üritas Bell end juba välja vabandada ja endale meelde tuletada, kuidas uksed töötavad.“ Ta vaatab mulle häbenedes otsa. „Ma tahtsin kaasa tulla, aga sa nõudsid täiesti järeleandmatult, et pead minema üksi. Ma oletasin, et küllap sa saad mõne naisega kokku või nii, ei hakanud peale käima … ja rohkem ma sind ei näinud. Kuni praeguseni.“
„Mis seal kirjas oli?“ küsin ma.
„Pole udust aimugi, sa tohman, ma ei näinud seda.“
„Kas sa mäletad, milline teenija kirja tõi, või kas Bell mainis kedagi Anna-nimelist?“ küsib Daniel.
Michael kehitab õlgu, kogu ta nägu kortsub meenutamise pingutusest. „Anna? Ei kõla tuttavalt, ma kardan. Aga mis teenijasse puutub, siis …“ Ta puhub põsed õhku täis ja hingab pikalt välja. „Must kleit, valge põll. Oh, pista see endale, Coleridge, ole nüüd mõistlik. Neid on siin tosinaid, kuidas suudaks keegi neil vahet teha.“
Ta vaatab meile mõlemale abitult otsa, millele Daniel vastab põlgliku pearaputusega.
„Ära muretse, vanapoiss, küll me selle asja ära klaarime,“ ütleb ta mu õlga pigistades. „Ja mul on mõte, kuidas.“
Ta suundub maavalduse raamitud kaardi juurde seinal. See on arhitektuuriline joonistus, vihmatäpiline ja servadest kollane, aga maja ja ümbruskond on kujutatud päris kaunilt. Nagu selgub, on Blackheath hiiglaslik maaomand, kuhu kuulub perekonna kalmistu idas ja tallid läänes, looklev rada viib lõunasse järve äärde, mille kalda külge klammerdub paadimaja. Kui välja arvata sõidutee, mis lõikab jonnaka sirgjoonena küla suunas, on kõik ülejäänu mets. Nagu ka ülevalt avanenud vaade vihjas, oleme sõna otseses mõttes puudest ümbritsetud.
Mu nahale kerkib külm higi.
Ma pidin selles ääretuses kadunuks jääma, nagu Anna täna hommikul. Ma otsin omaenda hauda.
Minu rahutust tajudes heidab Daniel mulle pilgu.
„Üksildane kant, mis?“ pomiseb ta ja koputab hõbedasest portsigarist välja sigareti. See ripub ta alahuule küljes, kuni ta taskutest süütajat otsib.
„Isa ostis selle meile siis, kui ta poliitiline karjäär uperkuuti käis,“ ütleb Michael, süütab Danieli sigareti ja võtab ka endale ühe. „Vanamees kujutas endale ette, et on mõisahärra. Ei kukkunud päris niimoodi välja, nagu me lootsime, otse loomulikult.“
Kergitan küsivalt kulmu.
„Üks meie pargivahtidest, mees nimega Charlie Carver, tappis mu venna,“ ütleb Michael rahulikult, nagu teadustaks võiduajamiste tulemusi.
Kogelen vabanduse, täiesti rabatuna, et võisin unustada midagi nii jõletut.
„Ma … mul on kahju, see pidi olema …“
„Kohutavalt kaua aega tagasi,“ katkestab mind Michael, hääles kerge kärsitusnoot. „Üheksateist aastat, kui olla täpne. Ma olin alles viiene, kui see juhtus, ja ausalt öeldes vaevu mäletan seda.“
„Mitte nagu suurem osa kõntsaajakirjandusest,“ lisab Daniel. „Carver ja veel üks teine tüüp jõid ennast segi ja krabasid Thomase järve ääres kinni. Nad uputasid ta poolenisti ära ja viisid siis töö noaga lõpule. Ta oli umbes seitsmene või nii. Ted Stanwin tuli jooksuga ja peletas nad püssiga minema, aga Thomas oli juba surnud.“
„Stanwin?“ küsin ja püüan jahmatust mitte häälde lasta. „See mats söögilaua juurest?“
„Oh, mina seda küll liiga valju häälega ei kuulutaks,“ ütleb Daniel.
„Mu vanemad peavad vanast Stanwinist kõvasti lugu,“ ütleb Michael. „Ta oli tavaline pargivaht, kui Thomast päästa püüdis, aga isa kinkis talle tänutäheks ühe meie Aafrika istanduse ja nõnda see rott oma hunniku kokku kühveldaski.“
„Mis mõrtsukatest sai?“ küsin ma.
„Carver läks võlla,“ vastab Daniel ja raputab vaibale tuhka. „Politsei leidis tema osmikust põrandalaudade alt tapmiseks kasutatud noa ja lisaks veel tosin näpatud brändipudelit. Tema kaasosalist ei saadudki kunagi kätte. Stanwin ütles, et sai talle pihta, aga kohalikku haiglasse ei ilmunud ühtki vigastatut ja Carver ei andnud teda üles. Lord ja leedi Hardcastle pidasid sel nädalavahetusel pidu, nii et see võis olla ükskõik kes külalistest, aga perekond väitis kaljukindlalt, et keegi neist ei tundnud Carverit.“
„Pentsik värk igas mõttes,“ nendib Michael kõlatult, ilme niisama sünk kui aknaid matvad pilved.
„Nii et kaasosaline on endiselt vabaduses?“ ütlen ma. Õudus roomab mööda mu selga üles. Mõrv üheksateist aastat tagasi ja mõrv täna hommikul. See ei saa olla kokkusattumus.
„Paneb tõesti mõtlema, et milleks seda politseid üldse vaja on, eks ole,“ ütleb Daniel ja jääb siis vait.
Minu pilk leiab Michaeli, kes põrnitseb külalistetuppa. See on tühjenemas: külalised triivivad vestibüüli ja viivad vestlused endaga kaasa. Isegi siit kuulen ma veel seda nõelavat, pöörlevat solvanguparve, mis ei jäta puutumata midagi alates maja allakäinud seisukorrast kuni lord Hardcastle’i joomarluse ja Evelyn Hardcastle’i jäisuseni välja. Vaene Michael, ma ei kujuta ette, mis tunne võib olla, kui su peret nii avalikult pilgatakse ja veel nende enda kodus.
„Kuule, me ei tulnud siia selleks, et sind iidse ajalooga tüüdata,“ ütleb Daniel vaikust lõhkudes. „Ma tegin selle Anna asjus järelepärimisi. Aga ma kardan, et uudised pole head.“
„Keegi ei tunne teda?“
„Ei külaliste ega ka töötajate hulgas pole kedagi sellenimelist,“ ütleb Michael. „Ja mis veel tähtsam – keegi pole Blackheathist kadunud.“
Avan vaidlemiseks suu, aga Michael tõstab käe ja vaigistab mind. „Sa ei lase mul kunagi lõpetada, Belly. Mul pole põhjust otsingurühma kokku panna, aga mehed lähevad umbes kümne minuti pärast jahile. Kui annaksid mulle ligikaudseltki aimu, kus sa hommikul üles ärkasid, siis juhiksin seltskonna sinnakanti ja me hoiaksime silmad lahti. Meid on kokku viisteist, nii et on päris suur võimalus midagi silmata.“
Tänulikkus paisutab mu rinda.
„Aitäh, Michael.“
Ta naeratab mulle läbi sigaretisuitsu pilve. „Ma ei ole kunagi näinud, et sa vindi üle keeraksid, Belly, nii et vaevalt sa seda ka praegu teed.“
Vahin innukalt kaarti, valmis andma oma panuse, aga mul pole vähimatki aimu, kus ma Annat nägin. Mõrvar saatis mu ida suunas ja mets oksendas mu otse Blackheathi ette, aga võin vaid oletada, kui kaua enne seda kõndisin või kust liikuma hakkasin. Hingan sügavalt sisse ja jumalikku ettehoolet usaldades suskan näpuga klaasi, samal ajal kui Daniel ja Michael vaatavad üle mu õla.
Michael noogutab lõuga hõõrudes.
„Ma räägin meestega.“ Ta silmitseb mind pealaest jalatallani. „Parem mine vaheta riided. Me hakkame varsti liikuma.“
„Mina ei tule,“ ütlen häbist lämbuva häälega. „Ma pean … Ma lihtsalt ei saa …“
Noormees niheleb ebamugavust tundes. „Ole nüüd …“
„Mõtle ise, Michael,“ segab Daniel vahele ja haarab mu õlast. „Vaata, mis temaga tehti. Vaene Bell pääses vaevu metsast välja, miks ta peaks tahtma tagasi minna?“
Michaeli toon pehmeneb.
„Ära muretse, Bell, me leiame su kadunud tüdruku ja mehe, kes ta tappis. Nüüd on asjad meie kätes. Hoia end sellest jamast nii kaugele, kui saad.“