Ma kukun tagasi tooli, pea käte vahel. Metsas jookseb ringi mõrvar ja ma ei suuda kedagi ohus veenda.
Mõrvar, kes näitas sulle kätte kodutee?
„Ma tean, mida ma nägin,“ ütlen ma.
Sa ei tea isegi seda, kes sa oled.
„Kindlasti,“ vastab mu kaaslane, eksides mu protesti olemuses.
Vahin tühjusesse, mõttes vaid Anna-nimeline naine, kes lebab surnult metsas.
„Kuule, puhka nüüd natuke,“ ütleb mees püsti tõustes. „Ma küsitlen veidi majaelanikke, uurin, kas keegi on kadunud. Äkki selgub midagi.“
Tema toon on lepitav, asjalik. Kuigi ta on olnud minu vastu hea, ei saa ma jääda lootma, et tema oma kahtlustega midagi ära suudab teha. Kui uks tema järel sulgub, ei tee ta muud, kui ainult esitab teenijatele mõned ükskõiksed küsimused, samal ajal kui Anna on metsa maha jäetud.
„Ma nägin pealt naise mõrva,“ ütlen end vaevaliselt jalgele ajades. „Naise, keda oleksin pidanud aitama. Ja kui ma pean selle tõestamiseks läbi otsima iga tolli sellest metsast, siis olgu nii.“
Meie silmside püsib hetke, tema skepsis annab mu kindluse ees järele.
„Kust sa alustad?“ küsib ta. „Siin on tuhandeid aakreid metsa ja kõigi su parimate kavatsuste juures – sa suutsid vaevu trepist üles ronida. Olgu see Anna kes tahes, ta on juba surnud ja mõrtsukas pagenud. Anna mulle tund, et saaksin otsimissalga kokku panna ja mõned küsimused küsida. Keegi siin majas peab teadma, kes see Anna on ja kuhu ta läks. Me leiame ta üles, ma luban sulle, aga peame seda tegema õigesti.“
Ta pigistab mu õlga.
„Kas lubad mulle seda? Üks tund, palun?“
Vastuväited ummistavad mu kurku, aga tal on õigus. Ma pean puhkama, jõudu taastama ja ükskõik kui väga ma end ka Anna surmas süüdi tunnen, ma ei taha üksi tagasi metsa minna. Pääsesin sealt esimeselgi korral vaevu tulema.
Alistun alandliku noogutusega.
„Aitäh, Sebastian,“ ütleb ta. „Vann pannakse kohe valmis. Tee ennast õige korda? Ma saadan sulle arsti ja lasen oma toapoisil mõned riided valmis panna. Puhka natuke, kohtume lõuna ajal külalistetoas.“
Ma peaksin temalt küsima selle paiga kohta, oma sealviibimise põhjuse kohta, aga ootan liiga kannatamatult, et ta juba oma küsitlusega peale hakkaks ja saaksime välja otsiretkele minna. Hetkel tundub tähtis vaid üks küsimus ja kuni ma selleks sõnad leian, on ta juba ukse avanud.
„Kas mul on siin majas pereliikmeid?“ küsin ma. „Kedagi, kes võiks minu pärast muretseda?“
Ta vaatab üle õla tagasi, kaastundest ettevaatlik.
„Sa oled vanapoiss, kulla mees. Ei mingit arvestatavat perekonda, kui välja arvata üks napakas vanatädi kusagil, kes su kukrunööre hoiab. Muidugi on sul sõbrad, mina ise nende seas, aga olgu see Anna kes tahes, mulle pole sa teda kunagi maininud. Tõtt öelda pole ma kuni tänase päevani isegi seda nime kordagi sinu suust kuulnud.“
Piinlikkusega pöörab ta mu pettumusele selja ning kaob külma koridori, vaid tuli vilgub kõhklevalt, kui uks tema järel sulgub.
3
Olen toolist püsti veel enne, kui tõmbetuul vaibub, ja tirin lahti sahtleid, otsides asjade seast mingit vihjet Annale, ükskõik mida, mis tõestaks, et ta pole mu vankuva meele sünnitis. Õnnetuseks osutub magamistuba erakordselt napisõnaliseks. Kui välja arvata rahakott, milles on paar naela, on ainus toas leiduv isiklik asi kuldses reljeefkirjas kutse, esimesel küljel külaliste nimekiri ja pöördel elegantses käekirjas sõnum.
Lord ja leedi Hardcastle’il on suur heameel nautida teie seltskonda maskiballil, mida peetakse nende tütre Evelyn Hardcastle’i Pariisist tagasipöördumise auks. Pidustused leiavad aset Blackheath House’is septembrikuu teisel nädalavahetusel. Blackheathi isoleeritust silmas pidades on kõigi külaliste transport mõisa korraldatud lähedalasuvast Abberly külast.
Kutse on adresseeritud doktor Sebastian Bellile – mul kulub mõni hetk, et oma nimi ära tunda. Mu hea samariitlane mainis seda enne, aga näha seda kirjapandult ja koos ametinimega on märksa häirivam. Ma ei tunne end nagu Sebastian, rääkimata veel doktor olemisest.
Kõver naeratus puudutab mu huuli.
Huvitav, kui paljud patsiendid mulle truuks jäävad, kui lähenen neile, stetoskoop valepidi käes?
Viskan kutse tagasi sahtlisse, pööran tähelepanu öökapil lebavale piiblile ja lehitsen läbi selle kulunud leheküljed. Lõigud on alla joonitud, suvaliste sõnade ümber on punase tindiga tõmmatud ringid, kuigi ka elu eest ei suudaks ma nende tähtsust taibata. Lootsin leida sealt kaante vahelt pühenduse või peidetud kirja, kuid piibel on tarkusest tühi. Haaran sellest kahe käega ja teen kohmaka katse palvetada, lootes sütitada mingitki eneses peituvat religioossust, kuid kogu see pingutus tundub mulle jabur. Usk on mu hüljanud koos kõige muuga.
Riidekapp on järgmine ja kuigi rõivaste taskutest ei leia ma midagi, avastan tekikuhja alla maetud reisikirstu. See on ilus vanaaegne asi, kulunud naha ümber tuhmunud needitud terasvitsad, raske lukk kaitseb sisu uudishimulike pilkude eest. Nimelipikule on kirjutatud Londoni aadress – tõenäoliselt minu aadress −, aga see ei ärata minus ühtki mälestust.
Võtan pintsaku seljast ja hiivan raske kirstu katmata põrandalaudadele. Selle sisu kõliseb iga liigutusega kaasa. Elevuspomin, mis mind lukupäästikule vajutamisel läbib, transformeerub ägamiseks, kui avastan, et see neetud värk on lukus. Sikutan kaant, ühe korra, teisegi, aga lukk ei anna järele. Otsin jälle avatud sahtlitest ja kapist, viskan isegi voodi alla vaatamiseks kõhuli, aga ei leia midagi peale rotimürgiterade ja tolmu.
Võtit pole kusagil.
Ainus koht, kust ma veel otsinud ei ole, on vanni ümbrus − astun nagu deemonist seestunu sirmi taha ja mul lööb südame alt külmaks, kui leian seal luuramas pöörase pilguga olevuse.
See on peegel.
Pöörase pilguga olevus näib avastusest sama kohmetunud kui mina.
Teen kõhkleva sammu edasi, uurin ennast esimest korda ja minus kerkib pettumus. Alles nüüd, seda vabisevat, hirmunud tüüpi põrnitsedes mõistan, et mul olid enda suhtes ootused. Pikem, lühem, kõhnem, paksem, ma ei tea – igatahes mitte see ilmetu kuju peeglis. Pruunid juuksed, pruunid silmad ja pea olematu lõug, suvaline nägu rahvamassist – üks neist, millega jumal tühje kohti täidab.
Tüdinen oma peegelpildist kiiresti ja jätkan kirstuvõtme otsingut, aga peale tualett-tarvete ja kannutäie vee pole sirmi taga midagi. Olgu ma kes tahes, näib, et enne kadumist koristasin kõik jäljed. Hakkan äärepealt pettumusest ulguma, aga siis kõlab koputus, mille viis tõhusat hoopi iseloomustavad ilmekalt kogu koputaja isiksust.
„Sebastian, olete te seal?“ kõlab jäme hääl. „Minu nimi on Richard Acker, ma olen arst. Mul paluti teid vaatama tulla.“
Avan ukse ja leian teiselt poolt hiiglaslikud hallid vuntsid. Vaatepilt on tõeliselt tähelepanuväärne: vuntsiotsad keerduvad näost, mille külge need on teoreetiliselt kinnitunud, kaugele eemale. Mees nende taga on kuuekümnendates eluaastates ja täiesti kiilas, tal on muguljas nina ja punased silmad. Ta lõhnab brändi järele, aga lustakalt, nagu oleks iga tilk naeratades kõrist alla voolanud.
„Jeesus, te näete kohutav välja,“ ütleb ta. „Ja see on minu professionaalne arvamus.“
Minu segadust ära kasutades astub mees minust mööda, viskab musta arstikoti voodile ja vaatab toas ringi, silmitsedes erilise huviga reisikirstu.
„Mul oli ka kunagi üks selline,“