„Kui me ukse avame, haagi end jalgadega lennukiraamistiku külge.“
„Mida me teeme? Kas me maandume?“ Holly polnud märganud, et nad kõrgust oleksid kaotanud.
„Kui me hüppame, siis pead sa oma rinna ette suruma, jalad taha kõverdama ja pea püsti hoidma. Sa ju tead seda, eks? Nagu banaan. Nagu välja sirutatud kätega banaan.“
„Hüppame? Nalja teed või?“
„Hoia kinni! Lennuk pöörab.“
Holly kallutas end koos capitaine’iga, samal ajal kui lennuk külili vajus ja siis uuesti otseks pööras. Kõhn mees näitas tõstetud pöidlaid ja keris plastmassukse üles. Tuul vihises lennukisse, pannes mehe pearäti laperdama. Holly otsis midagi, millest kinni haarata. Ta leidis vaid capitaine’i reied. Mehe lihased tõmbusid ta kinnastatud käte all kivikõvaks. Holly kõhus jõnksatas. Kas nad hakkavad langevarjuga alla hüppama? Mees surus edasi. Holly punnis vastu, kuid jõud oli mehe päralt. Naine üritas minema vingerdada. Capitaine haaras tal kätest kinni ja tõmbas ta püstisesse asendisse.
„Kui elada tahad, siis tee nii, nagu ma ütlen!“ hüüdis ta naisele kõrva. „Kui vastu hakkad, minust kinni haarad, siis ei pruugi ma nööri tõmmata ja me saame mõlemad surma. Parim, mida sa praegu teha saad, on lõdvestuda.“
Lõdvestuda? Mis psühhopaat ta selline oli? Capitaine libistas end edasi, lükates naist ees. Holly kõhus keeras nagu pesumasinas.
„Ära ole nii pinges, printsess! Ma olen seda tuhat korda teinud.“
„Sa paned siis praegu oma õnne proovile, mis?“
Veel üks tõuge ja Holly jalad kõlkusidki uksest väljas. Ta tossude ja ookeani vahel oli vaid õhk. Palju õhku. Vesi sädeles hõbedaselt kuuvalguse käes, siin-seal mõned tumedad laigud nagu mustad augud. Ta öögatas ja kattis siis suu kätega. Okse paiskuks talle ju vastu nägu.
„Parem ära vaata alla!“
Ilma naljata või? Holly keskendus enda ette. Tal polnud kavas surra. Nagu mees ütles, polnud Hollyl muud valikut kui teda usaldada, vähemalt mõned järgmised minutid. Pealegi oli capitaine sajakilone lihasmägi.
Ei. See polnud ju loogiline, mis? Kas mehe kaal ei tähendanud mitte seda, et nad tabavad maad tugevama löögiga? Kas enne maandub tema või mees? Hollyle polnud kunagi füüsika istunud.
„Ära unusta, et pead jalad kõverdama!“ hüüdis mees. „Toeta oma pea vastu mu õlga ja vaata üles. Kui õhus oleme, siruta käed välja ja kõverda jalad selja poole. Banaan, mäletad?“
Püha Mooses. See juhtus päriselt. Tuul pani ta ülikonna laperdama, surudes kanga vastu ihu. Holly ei vajanud tagant õhutamist, et end mehe vastu suruda. Kui ta oleks saanud nende kehad kokku naelutada, oleks ta seda teinud. Capitaine oli nähtavasti varemgi hüpanud ja praegu oli Holly ainsaks vaenlaseks sügavsinine ookean – või veel hullem, maa. Ta sulges oma silmad, üritades mitte mõelda. Banaan, banaan, banaan.
Kõhus oli tunne, nagu langeksid nad püstloodis alla. Õhk tuhises vastu põski. Ta avas oma silmad. Pea kohal oli mingi vari, mis eemaldus. Lennuk. Oh sa poiss, nad langesid. Ta ninaõõs kipitas. Närvid pommitasid paaniliste sõnumitega aju. Isegi prillidega oli raske silmi lahti hoida. Üks riidetükk laperdas vastu ta põske nagu haamer. Mida ta tegema pidigi? Käed taha, jalad laiali? Ei, vastupidi. Nad tõmbusid otseks ja langesid maaga paralleelselt, samal ajal kui tuul naise ülikonda nuhtles. Rakmete soonimine tähendas, et capitaine oli endiselt tema külge kinnitatud. Hea seegi.
Valu Holly silmade taga muutus tugevamaks, nagu oleks keegi nõeltega ta pealuud torkinud. Kas miski oli valmis välja plumpsama? See ei saanud küll hea märk olla. Umbes tund aega tagasi oli ta ookeanil une hõlma vajumas ja nüüd hoopis see?
Ta pigistas silmad kinni, sundides end mõtlema, kuidas ta jahiga üle vee libiseb, nagu ta oli kujutlenud ka kõikidel lõpututel öödel vanglas, pöördudes tagasi oma elu kõige õnnelikumasse aega: nendesse kolme aastasse, mil ta oli Los Angelese purjetamiskoolis töötanud, teenides ausa tööga ära voodikoha ja võimaluse purjetada. Kuid siis oli ta armunud valesse mehesse ja mässinud end tolle pidevatesse pettustesse, et teenida ära tema armastus, raha ja ellujäämisvõimalus. Ja nii edasi.
Miski surus talle vastu rinda ja neid sikutati ülespoole. Oh jumal. Mis valesti läks? Holly avas oma silmad. Nende kohal oli punane langevari. Tuulevihin lakkas, nii et kuulda oli vaid tema hingeldamist. Nad jäid järsku rippuma, nagu oleks miski neid kinni hoidnud.
„Püha müristus,“ ütles Holly. Kas inimesed tõesti tegid seda lõbu pärast?
„Kuidas oli?“ Capitaine’i hääl kõlas aasivalt.
„Hirmutav, va jobu selline. Sa oleksid võinud mind hoiatada.“
„Ootusärevus teeb asja vaid hullemaks. Kas sa nüüd usaldad mind?“
„Veel vähem kui enne.“
„Tund aega tagasi arvasid sa ilmselt, et veel vähem pole võimalik.“
Kas sellest oli möödas ainult tund aega, kui nad paadilt olid lahkunud? Kui kaugele võis üks väikelennuk poole tunniga lennata? Lennukis ja pimeduses polnud tal nende asukohast aimugi. „Kus me oleme?“
„Ma ei saa seda sulle öelda.“
„Sest sa ei tea?“
„Oh, küll mina juba tean, mida teen.“
Kui teadiski, siis polnud ta selle üle rõõmus. Saared olid Holly jalge all laiali – tumedad laigud hõbeda keskel, kusagilt ei paistnud ühtki valgusallikat. Asustamata saared? Pagan. Mis veekoguga võis üldse tegemist olla – Andamani mere, India ookeani või Malacca väinaga? Maastik ei meenutanud midagi, mida ta kaardilt oli näinud. Holly hingas sisse. Selle peale torkas miski talle roietesse. GPS. See võis ta asukoha kindlaks määrata. Ta saaks satelliittelefoniga oma koordinaadid saata ja ajakirjandusega ähvardada, kui senaator teda ära ei päästa. Ta kiristas hambaid. Praegu aga mängib ta abitut ohvrit. Kui capitaine tahtis printsessi, siis seda pidi ta ka saama. Ent kohe, kui ta on valvsuse kaotanud, teeb Holly sääred.
Rafe sundis end ühtlaselt hingama, vabanemaks adrenaliinist, mis tekkis vabalangemisel kiirusega 200 km/h, ja pööras nii, et tuul nad loode poole kannaks. Kui nad veel üheksakümmend meetrit on langenud, juhivad õhuvoolud nad loode suunas. Tema koordinaadid olid olnud täpsed, kuid Penipuani saar oli kõigest kaheteist ruutkilomeetri suurune ja selle kõige avaram lage plats oli väiksem kui jalgpalliväljak. Kui ta koordinaate õigesti ei lugenud, võivad nad puu otsas või, veel hullem, ookeanis lõpetada. Vähemalt polnud seal mõnda mässulist, kes AK-47ga sihiks, nagu juhtus viimane kord, kui ta taevast alla oli langenud. Täna öösel oli tal märksa meeldivam seltskond.
Pärijanna pani oma kinnastatud käed juba kolmandat korda roiete juurde.
„Kas kommunikatsioonivahendid on paigalt libisenud?“ küsis mees.
„Arvestades seda, kuidas sa nad kinnitasid? Vaevalt küll.“
Mees kergitas kulme. Laura tuli olukorraga üllatavalt hästi toime. Rafe oli olnud valmis naist oimetuks lööma, kui too oleks langevarjuhüppe pärast endast välja läinud, kuid naine oli palju vintskem, kui ta oli oodanud, lisaks sellele veel huumorimeelega. Seda võis vaja minna, kui oli tarvis nädal aega koos temaga veeta.
Ja tema jällegi ei tohtinud valvsust kaotada. Naine polnud nii lihtne saak, nagu ta oli arvanud, ja kuna Michaeli ja Urieli enam polnud, siis jäi röövitu ainult Rafe vastutusele. Naine pööras pead ja kuuvalgus kumas ta põsel, mis oli sile nagu satiin. Karm ja ilus. Rafe krimpsutas nägu. Tu agis sans passion et sans haine. Tegutseda tuleb kiretult ja vihata. Ta oli seda endale üheksateistkümne leegionis oldud aasta jooksul iga päev korrutanud, ent kunagi varem polnud see teda nii tugevalt kõnetanud nagu nüüd. Ta pidi oma viha Gabrieli vastu ja hirmu Theo pärast kõrvale jätma ning pärijannat lugupidavalt kohtlema. Naine oli vang, mitte keegi, keda