„Praegu jah.“ Mees pani noa ta kõrva vastu, surudes vaid nii tugevalt, et mitte nahka katki teha. „Minu töö on sind elus hoida, kuni su isa on raha ära maksnud, aga keegi pole öelnud, et sind tuleb ühes tükis hoida. See on juba sinu teha.“
Holly suu täitus süljega, kuid ta ei julgenud neelatada. „Kuhu sa mu viid?“
„Küll näed, kui kohal oleme.“ Mees libistas vaba käega üle naise piha ja patsutas ta taskuid. „Tõuse püsti!“
Ta võttis noa kõrva juurest ära ja lõdvendas oma jalgade haaret, andes naisele vaid nii palju vabadust, et too saaks minema vingerdada. Siis hüppas ta püsti nagu maailma kõige suurem võimleja. „Sina juhid, printsess!“
Holly tõusis püsti. Ta ulatus mehele vaevu õlani. Peale palvetamise hiidlaine tulemise nimel, mis mehe üle parda viiks, polnud tal erilist valikut. Tõe tunnistamise võis ära unustada. Siis poleks mehel enam mingit põhjust teda ühes tükis hoida. Holly pidi kaasa mängima. Võib-olla on tal kuival maal paremad võimalused. „Just nii, capitaine!“
Mehe lõug tõmbus pingule. Nii et see auaste tähendas siis tema jaoks midagi? „Me liigume loode suunas.“
Järgmisele saarele? Kas tal oleks seal võimalik plehku panna ja mõni küla, vahest koguni mõni valitsusväline organisatsioon leida? Ta pidi selle piraadi lihaselise kesta alt nõrga koha leidma ja kiiresti.
Kakskümmend minutit hiljem nägi Holly rannal kahte tumedat kuju ootamas. Tihe pöögimets sirutus tumehalli tähistaeva poole. Näha polnud ühtki valgusallikat, hooneid ega sõidukeid, kuid oli piisavalt varjulisi kohti. Kas tal õnnestuks seljakott haarata ja jooksu pista ning satelliittelefoni abil sõnum saata, enne kui nad talle järele jõuavad?
Üks kujudest sumas põlvini vette. Roolijõnksatus ja ta võiks sellest mehest vabaneda.
„Hoia kurssi, printsess!“
Capitaine tuli ta kõrvale, hääl hoiatavalt kõmisemas ja pannes oma parema käe naise rooli hoidvatele sõrmedele. Holly käsi võpatas, mehe haare tugevnes. Holly sundis end rahulikumalt hingama – mees ei saa tal pidevalt silma peal hoida ega ta järgmist sammu ette aimata. Küllap tal põgenemiseks mõni võimalus avaneb.
„Lükka vabakäik sisse ja jäta mootor käima,“ sõnas mees. „Siin on järsk liivamadalik.“
Nad liikusid ranniku poole. Vastu tulnud mees võttis vöörist kinni, samal ajal kui capitaine Holly seljakoti üle õla heitis. Naise laup tuikas sellest kohast, mis oli vastu meest põrganud. Capitaine astus vette ja sirutas käe. Holly ei teinud sellest välja, hüpates põlvini sooja vette, jalad peenesse liivakallakusse vajumas.
Capitaine rääkis lühidalt ja tungivalt. Holly kuulis sõna „Michael“. Paar ta kongikaaslast olid seda keelt kõnelnud. Kust nad pärit olidki? Ukrainast?
Holly pingutas, et end jalge all kõikuva paadita püsti hoida. Ta astus sammu, tundes, kuidas jalad olid vees rasked ja kohmakad, nagu oleks gravitatsioonijõud kahekordistunud ja hoopis küljelt tõmmanud. Sellisena ei saanud ta põgeneda. Ta süda kloppis. Nii palju siis esimesest plaanist. Kolm kuud tagasi oli ta ookeani lakkamatust liikumisest merehaigeks jäänud, olles nii palju aastaid vanglas veetnud, nüüd aga sai ta keha selle puudumisest hoopis šoki. Tore.
Capitaine lükkas täispuhutava paadi liivalt maha, samal ajal kui vastu tulnud mees sellesse hüppas ja tagurpidi käigu sisse pani. Üks vähem. Kui mootorimüra hajus, täitus õhk miljonite putukate ja kes teab veel kelle suminaga. Kas teda hakatakse siin kinni hoidma? Kindlasti mitte. See saar jäi tema ankrupaigast kõigest mõne miili kaugusele – ta mäletas, et GPS oli seda näidanud pika ja kitsa maaribana. Päästjad ei peaks kaugelt otsima. Roiete alla siginenud pinge hajus veidi. Võib-olla see polnudki nii asjatundlikult korraldatud operatsioon, hoolimata capitaine’i juhtivast olekust.
Mehe käsi haaras naise õlavarrest kinni, sundides teda edasi liikuma. Holly raputas end vabaks, kuid liiv tõusis ja langes ta all koos hoovusega ja ta koperdas. Mees haaras tal pihast, kahmas jalge alt ja tõstis sülle nagu lapse.
„Pane mind maha!“
„Nii saab kiiremini ja ma saan sul silma peal hoida.“
Maailm kõikus. Holly haaras mehel õlast kinni, surudes alla iiveldustunde. Mis valikut tal oli? Sellist meeltesegadust polnud ta tundnud isegi mitte pärast kõige pikemaid purjetamisreise teismelisena. Kuid pärast kuut aastat California vangla betoonil ja kuivanud maapinnal kõndimist polnud ta mõistus ehk võimeline enam nii kiiresti kohanema? Pealegi oli see esimene kord maapinnale astuda pärast seda, kui ta San Francisco rannikul jahi peale oli läinud.
Kui pärijanna oli roolipinni pihku võtnud ning Samoa, seejärel Cairnsi, Darwini ja Bali poole purjetanud, oli Holly salaja ühel senaatorile kuuluval superjahil Laura kajutisse peidetud, kus ta toitus sõjaväelastele mõeldud toidupakkidest ega tohtinud oma nägu kellelegi näidata. Ta oli seal oodanud pikki päevi, samal ajal kui pärijanna tegeles oma keskkonnaristiretkega – ohustatud Sumatra orangutanid, tõusev mereveetase, hävinevad korallrahud... Kui kaua läheb veel aega, enne kui Holly suudab taas maa peal kõndida? Kas selleks kulub tunde? Päevi?
Capitaine kohendas haaret ja tõmbas teda endale lähemale, üks käsi surumas ta reit, teine kindlalt ümber piha. Mehe soe ja maalähedane lõhn hõljus Holly ümber nagu tolmusele maapinnale langev vihm.
Vähemalt õnnestus tal näidata end abitu seltskonnatähena, ehkki tahtmatult. Tegelikult oligi parem oma jõudu säästa ja capitaine’i oma kurnata. Õhk oli isegi pimedal ajal liiga lämbe, et higi aurustuda saaks.
Kuival liival veepiiri lähedal ootas neid üks lühike ja kiitsakas mees, pea punasesse rätti mähitud. Selle mehe võinuks ta mõnel heal päeval maha võtta, isegi kui tal polnud mingit lootust spartalase vastu võidelda. Kuid täna ei olnud hea päev. Ja mehel oli automaat, mis oli peaaegu pool tema suurusest. Capitaine rääkis temaga samas keeles nagu enne. Mees pööras oma kilava tumeda pilgu Holly märjale T-särgile ja irvitas, pomisedes midagi. Capitaine nähvas mehele teravalt, kallutades naist veidi enda poole, et ta rinda varjata. Kas ta tegi seda Holly au kaitsmiseks või ta enda omaks kuulutamiseks? Igatahes see mõjus – mees tõstis oma pilgu ja vaatas irvitades hoopis Holly vangistajale otsa.
Nad sammusid mööda liivateed, mis viis läbi vihmametsa, capitaine’i samm oli pikk ja kindel, kui ta võnkuvale taskulambivalgusele järgnes. Putukad kriiskasid nagu maailma kõige suurem elektripuur, seda oli kõikjal kuulda. Kilomeetri jagu hiljem polnud capitaine naise kandmisest isegi mitte hingeldama hakanud. Ta silmade ümber olevad vaod reetsid sisemist pinget, kuid väliselt oli ta täpselt nii tugev, nagu paistis. Holly oli end vanglas vormis hoidnud lõputute ja mõttetute sörkimistiirude abil, kuid purjetamine oli nõudnud hoopis teistsugust jõudu. See oli treeninud ta käsi ja jalgu, mida ta polnud enam aastaid kestvaks jooksuks kasutanud. Mehe jaoks aga ei paistnud jooksmine, isegi kui Holly oleks maaga harjunud, mingit muret valmistavat. Ta leiab mõne teise võimaluse, kuidas satelliittelefoniga kahekesi segamatult aega veeta. Ka Superman pidi ju aeg-ajalt magama.
Või kas ikka pidi?
Tihe padrik muutus pikaks kitsaks lagendikuks. Kuuvalgus helkis väikeselt lennukilt vastu. Varjus ootas neid kellegi tume kuju. Holly pigistas huuled kokku, tundes soola maitset. Kui kaugele nad sellega lennata võiksid – Sumatrale, Timorisse, Borneosse, Austraaliasse? Otse Singapuri või Malaisiasse? Siin oli kümneid tuhandeid saari, miljoneid ruutkilomeetreid džunglit – isegi kui päästjad hakkaksid teda taga otsima, poleks neil võimalik jälgi leida. Pagan.
1 Merde – pask, prantsuse keeles. Tõlkija.
3. peatükk
Capitaine pani Holly kottide kõrvale maha. Maapind tõmbus kaldu ja naine vajus neljakäpukile. Vau. Nende saatja naeris. Capitaine haugatas käske ja mees kokutas midagi, hakates lennuki poole sörkima.
„Paari