Mees peatus. „Kas see on mingi huulepulk?“
„Jah, sest see on esimene asi, mis mulle inimröövi käigus pähe kargab.“ Holly surus oma soolast kuivad huuled kokku. Pea suu. Temalt oodatakse, et ta oleks hüsteeriline, mitte ninakas. „Unusta ära. Too riideid või mida iganes. Miks ma üldse paanikas olles piraadile käske jagan? Või oled sa tegelikult terrorist?“
Maski alt nähtav pruun nahk silmade kõrval tõmbus kortsu. Kas ta naeratas? See pidi küll kõige sürreaalsem öö Holly elus olema. „Jääme piraadi juurde.“
„Kuhu sa mu viid?“
„Küll näed. Me kumbki ei pääse sealt enne, kui su isa on ära maksnud.“
Me kumbki?
Mees kontrollis sõlmede pidavust, hüppas vöörist jahi ahtrile ja kadus siis naise piiratud vaateväljast. Väle ja tugev – hirmuäratav vastane. Tema rahulikkus jahmatas Hollyt sama palju nagu ta jõudki. Terav taip oli ohtlikum kui lihaseline keha ning oli ilmne, et mehel jätkus mõlemat.
Holly nihutas end. Miski surus talle reide. Nuga.
Kõik polnud veel läbi.
Rafe hiilis üle teki ja laskus kajutisse. Teeseldes tasakaalu kaotamist, virutas ta õlaga sisemise veebikaamera pihta, kukutades selle põrandale ja astudes siis puruks. Gabriel vaatab rikka pärijanna veebiülekannet pealt. Polnud vaja, et ta näeks, kuidas Rafe võtab väärtusliku vara endaga kaasa nüüd, kui tal polnud enam valvureid. Arvaku pealegi, et kui Rafe ja see naine on mesinädalate saarele vangistatud, pole neil muu maailmaga suhtlemiseks vahendeid.
Ta võttis suure seljakoti ja valas selle sisu välja. Tal oli kõige rohkem paar tundi, enne kui päästjad saabuvad, ja ta oli sellest juba tubli kolmkümmend minutit naise kinni sidumisele kulutanud.
Ta torkas sületäie riideid kotti, kasutades selleks rohkem jõudu, kui vaja oleks olnud. Täna öösel olid nad kaotanud veel kaks Kadunud Poissi, nende surm lasus sama palju temal kui Gabrielil. Ta hingas raskelt. Liiga palju oli ta näinud pealt, kuidas surm nendesuguseid varakult noppis. Poisid, kes kasvasid üles, ilma et keegi oleks neist hoolinud, ja surid, nii et keegi ei jäänud neid leinama.
Kuid Gabriel oli kuidagimoodi siiski ellu jäänud. Järelikult olid vabatahtlikud valetanud, et ta Odeskia tulevahetuses surma oli saanud, et Rafe ei jookseks tagasi oma ainsat sõpra otsima. Ta kissitas silmi. Nende süüdistamisest polnud mingit kasu. Nad olid talle andnud võimaluse pärast viit aastat tapamasinaks olemist inimlik pale tagasi saada. Kui Gabriel oleks sama võimaluse saanud, oleks temagi muutunud.
Rafe tõmbas seinast välja juhtmekimbu ja torkas selle kotti. Naine oli osutunud tülikamaks, kui ta oli arvanud. Kust üks seltskonnatäheke sellist asja oli õppinud? Ta oli kasutanud räpast tänavakaklust, mitte mingi rikka tüdruku hobikorras õpitud võitluskunstitehnikat. Ja ta oli palju kenam kui nendel fotodel ja videotel, mida Rafe oli näinud – toores, tugev ja loomulik kaunitar, mitte mingi habras nukuke.
Ta muigas. Mida tema siis oli oodanud? Ainult rumal oleks oma saaki alahinnanud. Naine oli kolm kuud üksinda merel elanud. Ja isegi nii edev inimene nagu Laura Hyland ei kannaks üksi ringi seilates huulepulka ja kõrge kontsaga kingi.
Aga naine oli mingit huuleasja maninud. Rafe pühkis hunniku pudelikesi ja tuube kotti. Ta süda jõnksatas. Viimane kord, kui ta naisterahvale kuuluvaid asju oli pakkinud, oli aasta pärast Simone’i surma, kui ta oli sundinud end lõpuks nende Korsika villat ta asjadest lagedaks tegema. Naise kookosšampooni lõhn kummitas teda siiani. Hiljem oli ta Theo prügikasti kõrvalt istumast leidnud. Poiss oli kõik pudelid ja tuubid lahti pakkinud ja plaatpõrandale rivvi seadnud nagu väikesed hauakivid.
Ta tõmbas kotiluku kinni. Oma naisele mõtlemine ei aita ta poega. Esimene samm oli tehtud. Teiseks sammuks oli pärijanna lennukile panemine ja saarele minemine. Kolmas samm kujutas endast nädalapikkust valvamist, nüüd siis üksi. Tänaseid sündmusi arvestades saab see olema raskem, kui ta oli arvanud.
Neljandale sammule mõtlemine pani ta käed kiiremini tööle – pärijanna tervena tagastamine ja oma poja tagasi saamine. Kas Gabriel peab oma sõna? Rafe lõug tõmbus pingule. Parem oleks. Kõikidest puudustest hoolimata tundis see Gabriel, keda Rafe teadis, Kadunud Poiste vennaskonna suhtes vankumatut lugupidamist. Loodetavasti polnud see muutunud ja ta pidas Rafet endiselt vennaskonna osaks.
Kajutisse tungis kõlksatus. Rafe tõmbus pingule. Merde1. Paadimootorit käivitati.
Noh, igavene risu selline. Holly keeras võtit. Ei midagi. Ega see ometi õhuklapi sulgemist tahtnud, nüüd, kui ikka veel soe oli. Ta ei saanud mootori üle ujutamisega riskida.
Capitaine hüppas jahitekile, seljakott käes. Et vöör polnud kinni seotud, tõmbas laine paati eemale. Mees pidi alusele saamiseks ujuma. Kui Holly saaks vaid selle neetud mootori tööle, siis vahetavad nad täna öösel paadid. Mees kükitas, heites koti selga. Kummaline. Kas ta andis nii lihtsalt alla?
Holly võpatas, kui talle turgatas üks mõte pähe. Hädastopp – ta polnud seda otsinudki. Ta kobas kätega ja leidis oma jalge eest kokku keritud trossi. Ilmselt oli ta selle pimeduses maha paisanud. Ta käsi värises, kui ta juhtpulti kobas. Rahune maha. Sa suudad seda. Seal see oligi. Ta kinnitas nööri nupu külge ja lülitas masina sisse. Capitaine kargas püsti ja jooksis mööda jahti tema poole, käed pumpamas, nagu oleksid need bioonilised. Pagan, kas ta kavatses hüpata? Holly süda hakkas kiiremini lööma. Ta keeras võtit. Mootor ärkas ellu. Naine tundis kergendust.
Ta tõmbas drosseli tagasi, samal ajal kui mees jahi poole hüppas. Adieu, capitaine! Mehe suur vari langes tema peale. Klõnks. Mehe pea tabas Holly laupa, tõugates teda tahapoole. See polnud võimalik. Holly prantsatas tekile, tundes, kuidas valu mööda ta selgroogu pähe valgus. Nägemine hägustus. Kas see mees oli Superman või? Nüüd oli ta taas Holly peal, nägu kõigest mõne sentimeetri kaugusel naise omast.
Mees veeretas end hingeldades Holly pealt maha ja puudutas peopesaga oma mütsiga kaetud laupa. Naise nägemine taastus, ta pilk peatus noal, mis eemale veeres. Ta sööstis selle järele. Samal ajal kui Holly noast kinni haaras, võttis mees ta käsivarrest kinni ja pööras naise ringi. Vähem kui sekundiga istus ta kaksiratsi naise rindkerel, surudes teda oma reite vahele. Seejärel võttis ta rahulikult relva Holly sõrmede vahelt.
„Mida ma sulle ära jooksmise kohta rääkisin, printsess?“ Mees tõmbas mütsi peast ja ahmis õhku. „Ja võitlemise kohta?“
Pagana pihta. Kuuvalgus kumas ta kõrgetel põsesarnadel, jumeka nahaga tugev lõug oli habemetüükais, mustades lühikeseks pöetud juustes sädelesid higipiisad. Ta tumedad silmad helkisid adrenaliinist ja hiiglaslik rind õõtsus. Kui piraatidest rääkida, siis polnud Johnny Deppil capitaine’ile midagi vastu panna.
Holly raputas pead – see oli ainus kehaosa, mida ta liigutada sai. Ta röövib su, idioot selline. Oslo või Stockholmi sündroomiks oli liiga vara või kuidas iganes seda kutsuti, kui hullud inimesed oma vangistajatesse kiindusid. Ilmselgelt polnud tema elus liiga pikka aega ühtki nägusat meest olnud. Või siis polnud see aeg veel piisavalt pikk olnud.
Mehe pilk peatus jäänustel köiest, millega ta naise kinni oli sidunud. „Merde,“ sosistas ta, täidlased huuled naeratuseks kõverdumas. Nii nägus ja rääkis veel prantsuse keelt?
Keskendu. Kui kaua veel läheb, enne kui ta avastab, et Holly on petis? Ja mis siis edasi saab? Kas ta viskab naise haidele söödaks? Mehele oleks kasulikum, kui ta hoopis jahi endale võtaks, sest võimalus, et senaator, kelle kallis tütreke luksuses madalat profiili hoidis, maksaks Holly naha päästmiseks mingit raha, oli nullilähedane.
„Ma näen, et peame mõned reeglid paika panema, printsess.“
„Alustuseks võiksid sa mu pealt ära minna.“
Mehe põlved surusid tugevamalt ta pihta. „Kui ma ütlen, et meie peame reeglid paika panema, siis pean ma silmas seda,