Üks müksatus, seejärel riivas ta jalga midagi karedat. See polnud inimene. Valge tipuga seljauim läbistas musta vee. Raisk, hai. Kas üks nendest pikkuim-hallhaidest, keda ta enne oli näinud? Praegu pani hai teda proovile, et teada saada, kas ta on saak. Oh jumal. Holly hoidis ühes käes nuga, teisega klambrit, sundides oma jalgu paigal olema. Hai ootas, et saak peksleks ja minema ujuks. Paigalolek ajaks ta ju segadusse, eks? Holly surus alla soovi hingeldada. Jahi pakpoordi poolelt oli pladistamist kuulda. Angry Birdsi mees. Topelt halb – mees piiras teda ja peibutas haid. Naise käsi hakkas pingutavast paigalhoidmisest värisema.
Jahilt kostis ärev karje. Kas nad olid märganud haid või hoopis teda? Holly nägi endast vasemal liikumist. Angry Birdsi mees lobistas kohmakate tõmmetega läbi vee. Ta ninast, kuhu Holly talle vändaga oli virutanud, nirises verd. Mees võpatas ja ta pilk sööstis alla. Kas hai kobas ka teda? Või oli neid rohkem kui üks? Holly surus alla soovi käskida mehel paigale jääda.
Mees karjus, hakates järsku pekslema. Kurat. Jahilt kostis samme ja hüüdeid. Kas neil relva polnudki? Mehe keha tõmmati alla, ta karje lõhestas õhku. Holly käsi võpatas ja lihased kipitasid. Ah, pagan, ta ei saa seda lihtsalt pealt vaadata.
„Tooge päästerõngas!“ hüüdis ta. „Kui ta sellest kinni haarab, saate ta üles tõmmata.“
„Kus see on?“ Capitaine’i hääl kõlas tungivalt, kuid sugugi mitte ärevalt, nagu oleks hairünnak vaid väike teelt kõrvalekaldumine.
„Ahtris, tüürpoordis!“
Holly ei jäänud toimuvat pealt vaatama. Et hai ja mehed olid hõivatud, ujus ta võimalikult märkamatult paadi ahtri juurde, hirm kõhus kasvamas. Ta pistis noa taskusse ja haaras redeli järele, käsi endiselt värisemas. Paat libises eemale. Redelipulk lipsas ta sõrmede vahelt välja ja naine kukkus pladistades vette. Kurat. Liivapaberit meenutav nahk riivas ta jalatalda. Holly kangestus. Laine kõigutas paati, nii et selle pära vastu ta laupa põrutas. Holly neelas valu alla. Umbes kümne meetri kaugusel temast kobrutas vesi. Haide rünnak? Mees ei karjunud enam. Siis kostis üks hüüe, millele järgnes plartsatus, liiga tugev, et see oleks võinud päästerõngale kuuluda. Issake, kas teine mees hüppas ka vette? Igalt poolt kostis karjumist – veest ja tekilt.
Veel üks müks vastu ta jalga. Holly rabas redeli järele, sundides end silmi lahti hoidma, ehkki vesi vastu ta nägu peksis. Kui palju haisid siin oli – terve kari? Kas nad liikusid karjakaupa? Oli sel üldse tähtsust?
Üks laine mattis ta enda alla, viies paadist kaugemale. Holly üritas kõigest väest selle vastu võidelda, kopsud peaaegu lõhkemas. Käsi puudutas redelipulka ja ta sai sellest ühe sõrmega kinni, seejärel sööstis naine ettepoole ja haaras redelipulgast terve peopesaga. Ta möirgas pingutusest, surudes ka pöidla ümber pulga, kibe soolane vesi kurgus. Et hoovus rebis teda eemale, polnud tal võimalik end paadile hiivata. Ta käsivars oli murdumise äärel. Vesi kobrutas, sest midagi suurt sööstis alt tema poole. Iga lihas Holly kehas tõmbus pingule. Ta polnud kakskümmend üheksa aastat kõike seda jama üle elanud selleks, et niimoodi surra.
2. peatükk
Miski sikutas Holly kätt ja haaras tal siis kaenla alt kinni. Naine peksles, karjudes valjusti. Ta ei kukkunud kokku. Valu ka ei tundnud. Võib-olla sureb ta enne, kui see talle kohale jõuab?
Ta tõusis õhku. Mida paganat? Tema all kerkis veest välja sakilisi hambaid täis ovaal ja vajus siis uuesti pimedusse. Holly liugles ikka veel õhus. Ta kõhus tõmbas õõnsaks. Pahh. Õhk väljus pahinal ta kopsudest ja valujutt sööstis läbi nina. Ta oli millelegi kõvale maandunud. Meesterahva rinnale – capitaine, käed tihedalt ümber tema, lebas ta all täispuhutava paadi põrandal. Paat kaldus tüürpoordi. Mees heitis nad pakpoordi, seejärel keskele. Alus kõikus ja leidis siis tasakaalu. Vaikus langes nende peale. Pagan. Hai polnudki teda kinni püüdnud. Hoopis see mees oli.
Miski müksas paati. Holly hoidis hinge kinni. Paarkümmend hammast paari toru küljes ja neist saab magustoit. Ent kõik jäi vaikseks, välja arvatud mehe tõusev ja langev rind ning hingeldamine, mis Holly juukseid sasis. Naine ohkas kergendatult, ahmides õhku. Ta nina tuikas.
„Kas sa said viga?“ küsis mees.
Naise väsinud lihased anusid puhkust. Ei! Sa ei anna alla. Ta hingas enda kogumiseks sisse, tõstis rusika ja virutas sellega mehele kõhtu. Käsi põrkas tagasi, nii et valujutt sööstis õlani. Mees vaevu võpatas. Ta haare tugevnes ja siis surus ta naise ninapidi oma rinna vastu. Ta põimis jalad ümber Holly, hoides temast tugevasti kinni. Naine ei saanud isegi mitte väänelda.
„Ma võtan seda kui eitust,“ lausus mees kähedalt.
„Lase mind vabaks.“
„Muidugi. Me ei saa siia terveks ööks lebama jääda. Aga tea, et minust sa jagu ei saa. Pista jooksu ja ma püüan su kinni, võitle mu vastu ja ma võidan. Täna öösel tuled sa minuga kaasa.“
„Miks sa seda teed?“
Mees peatus. „Raha pärast. Miks muidu?“ Ta hääl kõlas kibedalt. „Tee koostööd ja sinuga ei juhtu midagi. Sul pole muud valikut kui mind usaldada.“
Usaldada? Holly polnud kunagi kohanud meest, keda oleks võinud usaldada, ega kavatsenud nüüd selle piraadiga alustada. Mees lõdvendas haaret, ehkki tema lihased jäid endiselt pingule. Holly libistas end temalt maha ja tõusis istukile. Mees hüppas püsti, kõrgudes ta kohal. Kelle vastu ta täpselt sõdiski? Peakate varjas mehe tumedaid silmi. Liibuv must T-särk rõhutas pingul rinda, millele naine oli maandunud. Mõni ime, et mehe kõht järele polnud andnud, ta kõhulihased olid ka kuuvalgel näha. Varrukad jätsid paljaks biitsepsid, mis näisid graniidist olevat. Kuidas sellise käest põgeneda?
„Mis su sõpradest sai?“ küsis Holly.
„Nad läksid paremasse paika kui see urgas, kust nad tulid.“
„Mul on kahju.“ Milline viis surra.
„Ma kahtlen selles.“ Mees haaras Hollyl randmetest kinni ja väänas need selja taha.
„Ai!“
„Ma ei usu, et sa koostööd teed.“ Ta sidus naise randmed kinni nööriga, mis oli rohkem pingul kui käerauad ja sama paindumatu.
„Ma näen, et usaldus saab probleemiks olema.“
Holly võimalused olid nüüd – üks ühe vastu – paremad, kuid mehel oli õigus – kui asi puudutas jõudu, sõitis see piraat temast teerulliga üle. Ta oli raudtugev ja jäiselt rahulik. Arvatavasti sõjaväelane ja veel korralik, mitte mingi amatöör. Kas capitaine ei tähendanud prantsuse keeles kaptenit? Mõistuste lahing oleks ehk tasavägisem olnud.
Mees liikus nobedalt ta jalgade juurde ja sidus need kinni, seejärel kinnitas ta naise reelingu külge, tegutsedes inimese vangistamisel häirivalt osavalt. Kas selle taga võis olla mõni välismaine sõjavägi? Kas see oli sõjakuulutamine, mingi poliitiline sõnum? Vaist ütles Hollyle, et mees valetas raha kohta. Ja niisuguse kehaehitusega inimese jaoks liikus ta vööri minnes üllatavalt kassilikult. Tegemist oli kindla peale sõjaväelasega.
„Kas sul on jahil satelliittelefon? Sülearvuti? GPS? Mingeid relvi?“
„Kui mul relvi oleks, kas ma istuksin siis praegu siin? Aga jah, satelliittelefon, sülearvuti, GPS. Lase aga käia.“
„Kus need on? Ütle mulle kõik asjad, mida ma pean ära tooma, et saaksime need kaasa võtta.“
Meie? Mehe häälde oli siginenud pinge. Kas Holly peaks sellele vastama? Tema võimalused olid olematuks kahanenud. Peale selle, kui tal õnnestuks põgeneda, vajaks ta ise satelliittelefoni, et endale abi kutsuda. Ta vaatas mehele kurnatult otsa.
„Mida ma veel sulle kaasa peaksin pakkima?“
„Kuidas?“
„Mida