Täiesti mööda. Mees oli nüüd taas Kapten Rahulik – pinge ta näolt oli pühitud. Holly oleks pidanud ta paadist välja viskama, kui selleks võimalus oli.
„Kas tahad märjad riided kuivade vastu vahetada?“
Naine raputas pead. Niiskus kaitses teda kuumuse eest. Ja ta ei kavatsenud end mehe ees paljaks kiskuda.
Capitaine ulatas talle pikkade varrukatega kostüümi. „On aeg ülikond selga ajada.“
„Milleks mul seda veel vaja on?“
Mees viskas selle talle, tõmbas siis seljakotist välja naise jooksutossud ja pani need maha. „Peamiselt selleks, et sooja hoida. Nelja ja poole kilomeetri kõrgusel on külm. Ja seo oma tossupaelad korralikult kinni!“ Miks ta suunurk tuksatas, nagu varjaks ta midagi? „Kas sa saad selle ise selga aetud või vajad abi?“
„Ma saan hakkama.“ Holly napsas ülikonna. „Kuni ma ei pea püsti tõusma.“
Kostüüm oli piisavalt suur, sellesse oleks ka gorilla ära mahtunud. Holly tõmbas selle vingerdades selga, istudes maas, samal ajal kui mees endale teise kostüümi selga ajas, järgnesid rakmed. Kas nad kinnitavad end lennuki külge? Capitaine hüüdis midagi oma meeskonnale ja põlvitas siis naise kõrvale. „Ära oma ülikonna lukku veel kinni tõmba,“ sosistas ta.
Ta tõmbas Holly seljakoti lähemale ning sikutas oma õlalt köie ja rakme.
„Mind pole vaja kinni siduda,“ ütles Holly, lebades maas. „Ma ei jookse kusagile.“ Veel.
„Asi pole selles.“ Mees heitis pilgu lennuki poole ja neelatas, kõrisõlm liikumas. Oli see närvidest? „Tõuse istuli! Ole paigal ja ära tee piuksugi.“
Holly ajas end istuli, hingates pinnapealselt. Mees põlvitas ja libistas kätega mööda ta kaela ja õlgu alla, sikutades ülikonda. Holly nägu tardus. Mida paganat ta teha kavatses?
Capitaine sobras seljakotis ja tõmbas sealt midagi välja – naise kampsuni, milles oli näha sülearvutit ja satelliittelefoni. „Mul on vaja, et sa seda hoiaksid.“ Ta asetas need kindlalt naise rinnale, sidus ta õlgade ümber kaheksakujulise sõlme nagu kabuuri ja kinnitas tugevalt. Siis sikutas ta ülikonna uuesti üles ja tõmbas selle luku kurguni kinni. Tegutsedes kiiresti, torkas ta ka ülejäänud elektroonilised aparaadid naise taskutesse, pilk suunatud üle tolle õla sinna, kust kostis meeste hääli.
Kas ta ei tahtnud, et nad teaksid, mida ta tegi? Miks? Mul on vaja, et sa seda hoiaksid, oli ta öelnud. Nagu paluks teenet, nagu oleksid nad selles jamas koos. Ta tõmbas rakme naise jalgade alt läbi. Holly lasi tal end puusadest tõsta ning rakmed oma tagumiku alt üle selja ja piha vedada, keha puudutusest surisemas. Kui tobe. Tal oli komme valesid mehi vaadata. Nähtavasti polnud ta mõistus ja keha midagi õppinud sellest, kui Jasper oli ta üheksateistkümneaastaselt alla neelanud ja neli aastat hiljem uuesti välja sülitanud, otse föderaalagentide töökate käte vahele. Sa vandusid, et hoiad meestest eemale, mäletad?
Ta lasi capitaine’il end püsti tõmmata. Satelliittelefon oli tema käes, nüüd vajas ta vaid paari minutit, et see tööle saada ja sõnum saata. Mees kummardas, et rakmeid kohendada ja kinnitusi kontrollida.
„Ma ei mõista. Milleks need rakmed?“
„Ohutuse huvides.“ Mehe laup oli süvenenult kipras, samal ajal kui ta naise õlarihmu tugevalt sikutas.
Varjus oodanud mees lonkis nende juurde ja hakkas rääkima. Ta oli peaaegu sama suur kui capitaine ja kandis närust piloodimütsi. Capitaine vaatas korraks Hollyle otsa, pilk hoiatav, seejärel pööras ta end rahulikult ringi, võttis naise seljakoti ja kinnitas selle oma rinnale. Piloodimütsiga mees haaras sellest kinni ja ütles midagi teravalt. Capitaine kehitas õlgu ja pomises vastuseks, võttes koti rinnalt ja tõmmates luku lahti. Ta pakkus seda teisele mehele. Too sirutas käe ja tõmbas kotist välja šampoonipudeli, seejärel sobras põhjalikult, võttes välja rinnahoidja. Ta tõstis selle üles ja irvitas poolhambutult.
„Anna see tagasi, pervert selline!“ Holly astus sammu. Capitaine sirutas käe ja naine komistas selle otsa, olles sunnitud kukkumise vältimiseks mehel õlast haarama.
„Rahu, printsess!“ Capitaine kiskus rinnahoidja teise mehe käest, toppis selle tagasi kotti, tõmbas luku kinni ja pani koti uuesti oma rinnale. Siis sammus ta paari meetri kaugusel oleva suurema koti juurde, mida Holly polnud märganud – see polnud sama kott, kust mees ülikonnad oli võtnud – ja hiivas selle endale selga, kinnitades rihmad.
Pervert astus Holly poole, pöidlad vööaasade vahele torgatud, kilavad silmad vaatamas, nagu oleks naine magustoit. Holly nihkus tahapoole, sest ei usaldanud veel pikki samme teha. Mees peatus temast vaid mõne sentimeetri kaugusel, hingeõhk kalaõli järele lehkamas, ja sirutas käe ta juuste poole. „Preili Ameerika,“ sosistas ta kahtlase aktsendiga.
Holly põikles kõrvale, sundides end tasakaalu säilitama. Kui mehel oli temaga midagi plaanis, siis mida ta enda kaitsmiseks teha saaks? Ta suutis vaevu püsti seista, rääkimata millestki rohkemast.
Järsku aga lendas mees kõrvale ja kukkus pikali. Ta nähvas midagi, pilgus viha läigatamas. Capitaine seisis ta kohal, selg sirge, suur rind ette lükatud, lõug kindlalt paigal ja käsi lükkamiseks välja sirutatud. Kas nad mängisid hea ja halva võmmi mängu?
Ei, Holly oli seda piisavalt näinud, et ära tunda, kui tegemist oli päris olukorraga. Capitaine kaitses teda. Mis loogika siin õigupoolest valitses?
Capitaine rääkis midagi, vaikselt ja ähvardavalt. Perverdi silmad läksid kissi. Ta ajas end püsti ja sülitas maha, paari sentimeetri kaugusele Holly jalgadest, kuid hoidis eemale. Naine hingas välja. Jumal tänatud, et vähemalt midagi sellist ei juhtunud.
Mees kirus edasi ja sirutas siis capitaine’ile käe, peopesa üles suunatud. Too pani sellesse mobiiltelefoni. Nii et sellepärast ta siis nii väga Holly varustuse vastu huvi tundiski – mehel ei lubatud enda vahendeid kasutada. Järelikult tõmbas niite keegi teine, lastes temal kogu musta töö ära teha. Kas capitaine oli palgamõrtsukas? Tema olek ja käskiv hääl ei kuulunud mingile madalale abilisele. Ta oli mees, kes oli harjunud juhtima, kes ei usaldanud inimest, kelle käske ta täitis. Selline konflikt võis naise kasuks töötada, samuti mehe kaitsev hoiak, kui Holly oma kaardid õigesti välja mängib. Ja kui ta üldse milleski osav oli, siis inimestega manipuleerimises.
Pervert kobas telefoni ja tõstis selle üles. Holly silmi tabas välk. Kas foto oli selleks, et tema elusolekut tõestada? Kui kaua nad kavatsesid teda nii hoida?
Pool tundi hiljem istus naine rätsepaistes külmal metallpõrandal lennuki tagaosas, kõhus kiirendusest keeramas ja pea ringi käimas. Kui tal oli enne tasakaaluga probleeme olnud, siis nüüd oli ta omadega täiesti sassis. Mereveest läbi imbunud riided muutusid kõrgel valitsevast külmast nagu jääks. Ülikonnast polnud mingit kasu.
Ja mis värk oli selle läbipaistvast plastmassist uksega ühel lennukipoolel? Millisel risuhunnikul on selline uks, ent samas mitte ühtegi istekohta? Ukse kõrval istus kiitsakas mees, relv üle õla, kilavad silmad Hollyt jõllitamas. Vaid sõrmepaksune metall ja perverdist piloot eraldasid naist mõnekilomeetrisest vertikaalsest tühjusest, mille all ootas järsk lõpp. Vähemalt summutas mootorimüra kiiver, mille capitaine oli talle pähe pannud. Kuid milleks prillid ja rakmed? Mees polnud teda lennuki külge kinnitanud, nii et mis mõte sellel oli? Või oli kõik see vaid ettekäändeks, et tekitada koht, kuhu elektroonika peita?
Hollyl oli raske hingata, hõre õhk vallandas temas kasvava paanika, kui ta nägi enda lähedal hädaväljapääsuakent. Ta neelatas tugevalt, et kõrvu kohandada. Tema keha võis ju alla andnud olla, kuid mõistus kindlasti mitte. Elektroonika, mis talle roietesse soonis, oli sama hea kui päästekapsel.
Capitaine nihkus ta selja taha. Holly võpatas. Mees pani oma jalad ta ümber, põlved kummalgi pool ta keha. „On aeg rihmad kinnitada!“ hüüdis mees. „Me läheneme...“ Mootorimüra summutas ta viimase sõna.