Jamaica võõrastemaja. Дафна дю Морье

ja läks uuesti oma tuppa, viskus voodisse ja pani silmad kinni. Millega ta tulevikus ka ei pea silmitsi seisma ja kui suurt hirmu ta ka ei tunne, ei lahku ta praegu Jamaica võõrastemajast. Ta peab tädi Patience’i juurde jääma. Teda on siin vaja. Võib-olla saab tädi Patience temalt tröösti, nad lepivad kokku ja kuidagi – plaanide tegemiseks oli Mary praegu liiga väsinud – saab temast tädi Patience’i kaitsja ning ta seisab tädi ja Joss Merlyni vahel. Seitseteist aastat oli tema ema üksinda elanud ja töötanud ning kogenud suuremaid raskusi, kui Mary arvatagi oskab. Tema poleks poolearulise mehe pärast ära jooksnud. Ta poleks kartnud maja, mis lehkas kurjusest, ükskõik kui üksildaselt see oma tuultest sasitud künkal ka ei seisnud – üksildane orientiir, mis trotsis inimesi ja tormi. Mary emal olnuks julgust vaenlastega võidelda. Jah, ja neist lõpuks jagu saada. Tema jaoks taandumist ei olnud.

      Niisiis lebas Mary oma kõval voodil ja tema pea kihas mõtetest, sellal kui ta palus und; iga heli andis tema närvidele värske löögi, alustades hiire krabistamisest selja taga seinas ja lõpetades sildi kriiksumisega hoovis. Ta luges igavese öö minuteid ja tunde, ja kui maja taga põllul kires esimene kukk, ei lugenud ta neid enam, vaid ohkas ja jäi magama nagu surnu.

      3

      Kui Mary ärkas, puhus läänest tugev tuul ja paistis lahja vesin epäike. Akna lõgin oli see, mis ta unest äratas, ja heleda päevavalguse ning taeva värvi järgi järeldas ta, et oli kaua maganud ja küllap kell on kaheksa läbi. Aknast välja vaadates ja pilku üle hoovi suunates nägi ta, et talli uks on lahti ja väljas poris on värsked kabjajäljed. Tohutu kergendustundega taipas ta, et küllap peremees on kodunt ära läinud ja nad on tädi Patience’iga kahekesi, olgu või üürikeseks ajaks.

      Kiiruga pakkis Mary kohvri lahti, võttis välja paksu seeliku ja värvilise põlle ning rasked saapad, mida ta oli kandnud talus, ja kümne minuti pärast oli ta köögis ja pesi end selle taga nõudepesuruumis.

      Tädi Patience tuli maja tagant kanaaedikust, põlles mõni värskelt munetud muna, mille ta kerge saladusliku naeratuse saatel lagedale tõi. „Ma mõtlesin, et sa tahaksid ühte muna hommikusöögiks,” ütles ta. „Nagu ma nägin, olid sa eile õhtul liiga väsinud, et kuigi palju süüa. Ja ma hoidsin sulle leiva peale panemiseks ivakese koort.” Sel hommikul oli tädi käitumine üsna normaalne ja hoolimata punetavatest silmalaugudest, mis kõnelesid murelikust ööst, pingutas ta ilmselgelt, et lõbus paista. Mary järeldas, et tädi läks liimist lahti nagu hirmunud laps ainult mehe juuresolekul, ja kui Joss oli ära, ilmutas ta niisama lapselikku unustamisvõimet ning võis leida rõõmu väikestest asjadest nagu Maryle hommikusöögi valmistamine ja talle muna keetmine.