Mary tõstis aknaraami üles ja vaatas välja. Talle paiskusid vastu tuuleiil ja vihmapagi, mis ta hetkeks pimedaks lõi, ja siis, juukseid raputanud ja need näolt pühkinud, nägi ta, et tõld kihutas mäenõlvast üles meeletu kiirusega ning teisel pool teed oli karm rabamaa, mis udus ja vihmas tintmustana nähtavale ilmus.
Mary ees mäeharjal, vasakul, teest eemal, seisis mingi hoone. Ta nägi pimedas ähmaselt paistmas süngeid kõrgeid korstnaid. Ühtegi teist maja, ühtki osmikut ei olnud. Kui see oli Jamaica, seisis see uhkes üksinduses vankumatult tuultele vastu. Mary tõmbas keebi enda ümber koomale ja kinnitas klambri. Hobused olid peatatud ja seisid higistena vihma käes; neist tõusis aurupilv.
Pukist maha ronides tõstis kutsar ka Mary reisikasti alla. Ta näis kiirustavat ja vaatas ühtelugu üle õla maja poole.
„Olge lahke,” üles ta, „üle hoovi, seal kaugemal. Kui uksele klopite, lastakse teid sisse. Ma pean minema, muidu ei jõuagi täna õhtul Launcestoni.” Hetkega oli mees jälle pukis ja haaras ohjad. Ta hõikas hobustele ja piitsutas neid palavikulise ärevusega. Tõld kolises ja värises, oli hetkega teel ja kadus, nagu poleks seda kunagi olnudki, haihtus, ja pimedus neelas selle.
Mary seisis üksi, kohver jalge ees. Ta kuulis, kuidas tema selja taga pimedas majas riive eest tõmmati, ja uks löödi lahti. Suur kogu astus laternat kõigutades hoovi.
„Kes seal on?” kostis hõige. „Mida sa siit otsid?”
Mary astus lähemale, tõstis pilgu ja vaatas mehele näkku.
Valgus paistis talle silma ja ta ei näinud midagi. Mees kõigutas laternat tema ees siia-sinna, hakkas ühtäkki naerma, haaras Maryl käsivarrest kinni ja tõmbas ta jõhkralt varikatuse alla.
„Oi, see oled sina, eks ole?” ütles ta. „Nii et tulid ikkagi meie juurde? Mina olen su tädimees Joss Merlyn ja ma ütlen sulle tere tulemast Jamaica võõrastemajja.” Ta tõmbas Mary majja varju, naeris jälle, pani ukse kinni ja asetas laterna koridori lauale. Ja nad vaatasid teineteisele näkku.
2
Joss oli tumedate kortsus kulmude ja mustlaslikult tõmmu nahaga suur mehemürakas, peaaegu seitse jalga pikk. Tema paksud tumedad juuksed langesid tukana silmile ja rippusid kõrvade ümber. Ta nägi oma hiiglasuurte jõuliste õlgade, peaaegu põlvini ulatuvate pikkade käte ja tohutu suurte rusikatega nii välja, nagu oleks tal hobuse jõud. Mehe kere oli sedavõrd suur, et õlgade vahele surutud pea näis selle kõrval tilluke ja jättis temast nonde mustade kulmude ja juuksepahma tõttu hiiglasuure poolkühmus gorilla mulje. Kuid hoolimata pikkadest jäsemetest ja võimsast kerest polnud mehe näojoontes midagi ahvilikku, sest tema nina oli kongus, kaardudes suu poole, mis võis kunagi olla laitmatu, ent oli nüüd ära vajunud ja lõtv, ning hoolimata kortsudest, silmealustest kottidest ja punastest veretähnidest olid tema suured tumedad silmad ikka veel üsna ilusad.
Parim, mis mehele oli jäänud, olid tema hambad; need kõik olid ikka veel terved ja lumivalged, nii et kui ta naeratas, paistsid need näo tõmmu naha taustal selgelt silma ja andsid talle lahja näljase hundi ilme. Ja ehkki meesterahva naeratuse ja hundi paljastatud kihvade vahel peaks olema tohutu erinevus, polnud neil Joss Merlyni puhul mingit vahet.
„Nii et sina oled siis Mary Yellan,” ütles mees viimaks neiu kohal kõrgudes, pea kumaras, et teda lähemalt silmitseda, „ja sa tulid nii pika maa tagant oma onu Jossi eest hoolitsema. Mina ütlen, et see on sinust väga kena.”
Mees naeris jälle pilkavalt, tema naer kõmas läbi maja ning mõjus Mary pingul närvidele nagu piits.
„Kus on tädi Patience?” küsis neiu, vaadates ringi hämaralt valgustatud koridoris, mis oli oma külmade põrandaplaatide ja kitsa kipaka trepiga rõõmutu. „Kas ta siis ei ootagi mind?”
„„Kus on tädi Patience?”” osatas mees. „Kus on mu armas tädi, kes mind musitaks ja hellitaks ja minust välja teeks? Kas sa ei jõua ära oodata, millal saad tema juurde joosta? Kas sa onu Jossile musi ei annagi?”
Mary tõmbus eemale. Mõte tädimehe suudlemist tekitas temas vastikust. Mees oli igal juhul kas hull või purjus. Võib-olla nii seda kui ka teist. Mary ei tahtnud teda siiski vihastada; selleks oli ta liiga hirmunud.
Mees taipas, et see mõte tüdrukul peast läbi käis, ja naeris jälle.
„Oh ei,” ütles ta, „ma ei puutu sind; minuga oled otsekui vanajumala selja taga. Mulle pole tõmmud naised kunagi meeldinud, kullake, ja mul on targemat teha kui omaenda naise õetütrega kassi ja hiirt mängida.”
Ta irvitas tüdrukule põlglikult vastu, kohtles teda nagu narr, kes on oma naljast tüdinud. Siis tõstis ta pilgu trepile.
„Patience,” röögatas ta, „mida kuradit sa teed? Plika tuli kohale ja nutab sind taga. Tal on minu nägemisest juba kõrini.”
Trepi ülemiselt mademelt kostis kerget kahinat ja lohisevaid samme. Seejärel küünlaleegi hubin ja hüüatus. Silmi valguse eest varjates tuli mööda kitsast treppi alla naisterahvas. Tema õlgadeni rippuvatel õhukestel hallidel sassis juustel oli räpane tanu. Naine oli juukseotsi keeranud asjatus katses neid kähardada, kuid lokid olid välja läinud. Tema nägu oli aukus ja nahk põsesarnadel pingul. Silmad olid suured ja vaatasid ainiti, nagu esitaksid pidevalt mingit küsimust, ja tal oli kerge närviline komme suud muigutada, kord huuli prunti ajada, kord lõdvaks lasta. Tal oli seljas luitunud triibuline undruk, mis oli kunagi olnud kirsipunane, ent nüüd pleekinudroosa, ja õlgadele oli visatud palju nõelutud sall. Paistis, et naine oli äsja tanule uue lindi lisanud, püüdes oma rõivastust veidi rõõmsamaks teha, aga see jättis võltsi, sobimatu mulje. Lint oli erkpunane ning naise kahvatu näoga kohutavas vastuolus. Mary vahtis teda tummalt, kurbusest haaratuna. Kas too vaene räbalais olend, riides nagu lipakas, oli tõesti tema unistuste võluv tädi Patience, kes oli temast vaid kakskümmend aastat vanem?
Väike naisterahvas tuli mööda treppi alla eeskotta; ta võttis Mary käed oma pihkudesse ja vaatas talle näkku. „Kas sa tõesti tulid?” sosistas ta. „Sa oled mu õetütar Mary Yellan, eks ole? Mu surnud õe tütar?”
Mary noogutas ja tänas Jumalat, et ema oma õde praegu ei näinud. „Armas tädi Patience,” ütles ta leebelt, „ma olen rõõmus, et sind jälle näen. Sellest, kui sa meie juures Helfordis käisid, on nii palju aastaid möödunud.”
Naine muudkui kobas teda, silitas tema riideid, puudutas teda ja klammerdus ühtäkki tema külge, surus pea vastu tema õlga ja hakkas nutma, valjusti ja hirmunult, õhku ahmides.
„Ah, jäta juba,” urises tema mees. „Mis vastuvõtt see on? Mida sa hädaldad, kuradi loll? Kas sa ei näe, et tüdruk tahab õhtust süüa? Vii ta kööki, anna talle peekonit ja napsi.”
Mees kummardus ja tõstis Mary kasti õlale, nagu kaaluks see vähem kui paberist karp. „Ma viin selle tema tuppa,” ütles mees, „ja kui sul pole suutäitki õhtusööki laual selleks ajaks, kui ma alla tulen, siis annan sulle midagi, mille pärast nutta, ja sulle ka, kui tahad,” lisas ta oma nägu Mary näole lähendades ja suurt sõrme tema suule surudes. „Kas sa oled taltsas või hammustad?” küsis ta ja naeris siis veel kord, möirgas naerda, pea kuklas, ning trampis mööda kitsast treppi üles, nii et kast tema õlgadel kõikus.
Tädi Patience hoidis end vaos. Ta tegi tohutu jõupingutuse ja naeratas, kohendas oma õhukesi lokke vana liigutusega, mis Maryl pooleldi meeles oli, ja siis, närviliselt silmi pilgutades ja suud muigutades, sammus ees mööda veel ühte sünget koridori kööki, mida valgustasid kolm küünalt ja koldes hõõguv nõrk turbatuli.
„Ära pane onu Jossi tähele,” ütles tädi ja tema hoiak muutus ühtäkki peaaegu lipitsevaks; ta oli nagu niutsuv koer, kellele on pideva julmusega vastuvaidlematut kuuletumist õpetatud ning kes hoolimata jalahoopidest ja sõimust võitleb oma peremehe eest nagu tiiger. „Tead, su onule tuleb järele anda; tal on omad kombed ja võõrad ei saa temast alguses aru. Ta on mulle väga hea abikaasa, on seda olnud meie pulmapäevast peale.”