„Mu elus on olnud üks nõrkus, ja ma ütlen sulle, milline,” sõnas mees. „See on naps. See on needus ja ma tean seda. Ma ei suuda end talitseda. Ühel päeval teeb see mulle lõpu ja see on hea. On päevi, kui ma ei võta rohkem kui piisakese, nagu tegin ka täna õhtul. Ja siis tunnen, kuidas tekib janu, ja ma kukun kaanima. Kaanin tundide viisi. See on jõud ja kuulsus, naised ja jumalariik üheskoos. Siis tunnen end kui kuningas, Mary. Ma tunnen, et maailma ohjad on mu kahe sõrme vahel. See on taevas ja põrgu. Siis ma räägin, räägin, kuni iga viimane kui pagana asi, millega ma olen hakkama saanud, on neljale tuulele pihitud. Ma sulen end oma tuppa ja karjun oma saladusi patja. Su tädi paneb mu luku taha, ja kui ma kaineks saan, taon vastu ust ja ta laseb mu välja. Seda ei tea keegi peale tema ja minu, ja nüüd rääkisin seda sulle. Ma rääkisin sulle, sest olen juba pisut purjus ega suuda keelt hammaste taga hoida. Kuid ma pole nii purjus, et pea kaotaksin. Ma pole nii purjus, et sulle öelda, miks ma elan selles jumalast maha jäetud paigas ja miks olen Jamaica võõrastemaja peremees.” Tema hääl oli kähe ja nüüd kerkis see vaevalt sosinast kõrgemale. Koldes hingitses turbatuli ja tumedad varjud sirutasid seinale pikki sõrmi. Ka küünlad olid madalaks põlenud ja heitsid Joss Merlyni koletu varju lakke. Mees naeratas Maryle ning asetas purjus inimese tobeda liigutusega sõrme oma ninale.
„Ma pole seda sulle rääkinud, Mary Yellan. Oi ei, mul on veel veidi mõistust ja kavalust alles. Kui tahad rohkem teada, võid oma tädilt küsida. Ta pajatab sulle mingi loo. Ma kuulsin, kuidas ta täna õhtul latras ja sulle rääkis, et me liigume siin peenes seltskonnas ja et skvaier kergitab talle kübarat. Need on valed, puha valed. Ma räägin sulle seda, sest nagunii saad teada. Skvaier Bassat tunneb liiga suurt surmahirmu, et oma nina siia pista. Kui ta tee peal minuga kokku saab, lööb risti ette ja annab hobusele kannuseid. Ja sedasama teeb kogu peps aadelkond. Tõllad siin enam ei peatu, postitõllad samuti mitte. Mina ei muretse; mul on kundesid küllaga. Mida kaugemale aadel minust hoiab, seda rõõmsam ma olen. Oh, siin muidugi juuakse, pealegi palju. On selliseid, kes käivad laupäeviti Jamaicas, ja on neid, kes ukse lukku keeravad ja magavad, sõrmed kõrvaaugus. On öid, kui kõik rabamaa majakesed on pimedad ja vaiksed, ja miilide kaugusel on ainsad tuled Jamaica võõrastemaja loitvad aknad. Räägitakse, et kisa ja laul kostab Roughtori-lähedaste taludeni välja. Sellistel öödel oled baaris, kui see sulle meeldib, ja näed, millise seltskonnaga ma läbi käin.”
Mary istus täiesti vagusi ja pigistas tooli külgi. Ta ei julgenud liigutada, kartes mehe tuju äkilist muutumist, mille tunnistajaks ta oli juba olnud ja mille mõjul asendus too ootamatu intiimselt usalduslik toon kalgi ja jämeda jõhkrusega.
„Nad kõik kardavad mind,” jätkas mees, „kogu see kuramuse kamp. Kardavad mind, aga mina ei karda kedagi. Ma ütlen sulle: kui ma oleksin haridust saanud, oleksin koos kuningas George’i endaga mööda Inglismaad ringi käinud. Naps on see, mis on minu vastu töötanud, naps ja mu keevaline veri. See on meie kõigi needus, Mary. Seni pole veel ükski Merlyn rahulikult oma voodis surnud.
Mu isa poodi Exeteris: tal tekkis ühe kaaslasega tüli ja mu isa tappis ta. Mu vanaisal lõigati varguste pärast kõrvad peast; ta saadeti sunnitöökolooniasse ja ta suri märatseva hulluna pärast maohammustust troopikas. Mina olen vanim kolmest vennast; me kõik sündisime Kilmari varjus, kaugemal Twelve Men’s Moori raba lähedal. Kõnnid üle East Moori, kuni jõuad Rushyfordi, ja näed suurt graniidirüngast, mis kerkib taeva poole nagu vanakuradi käsi. See on Kilmar. Kui oled selle varjus sündinud, hakkad jooma, nagu hakkasin mina. Mu vend Matthew – tema uppus Trewartha sohu. Me ei saanud temalt mingeid teateid ja arvasime, et ta läks merd sõitma, ja siis, suvel, oli põud ja seitse kuud ei sadanud tilkagi vihma, ja seal oligi Matthew – seisis soos, käed pea kohal, ja tema ümber lendasid koovitajad. Mu vend Jem, pagan teda võtku, tema on kõige noorem. Hoidis ema seelikusabast kinni, kui Matt ja mina olime täismehed. Ma pole Jemiga kunagi läbi saanud. Ta on liiga nutikas, liiga terava keelega. Oi, küll ta ajapikku kätte saadakse ja puuakse nagu mu isa.”
Joss jäi hetkeks vait ja vahtis oma tühja klaasi. Ta võttis selle pihku ja pani jälle käest. „Ei,” ütles ta, „ma rääkisin küllalt. Täna ei võta ma enam tilkagi. Mine üles magama, Mary, enne kui ma sul kaela kahekorra käänan. Siin on su küünal. Sa leiad oma toa varikatuse kohalt.”
Mary võttis sõnalausumata küünlajala ning asutas mehest mööduma, kui too tal õlast kinni haaras ja ta ümber pööras.
„On öid, kui sa kuuled teelt rattamürinat,” ütles ta, „ja see mürin ei möödu, vaid peatub Jamaica võõrastemaja ees. Ja sa kuuled hoovis samme ja oma akna all hääli. Kui see juhtub, siis jääd voodisse, Mary Yellan, ja tõmbad teki üle pea. Said aru?”
„Jah, onu.”
„Väga hea. Mine nüüd, ja kui sa veel kunagi mulle mõne küsimuse esitad, siis murran kõik su kondid.”
Mary astus toast välja pimedasse koridori, põrkas vastu eeskoja istepinki ja läks trepist üles käsikaudu kobades, oma asupaiga kindlaksmääramiseks taas trepi poole keerates. Tädimees oli öelnud, et tema tuba on varikatuse kohal, ning ta hiilis pimedal valgustamata mademel, möödus kahest uksest kummalgi pool – külalistetoad, kujutles ta, mis ootasid reisimehi, kes praegusel ajal enam siia ei tulnud ja Jamaica võõrastemaja katuse alt peavarju ei otsinud – ning põrkas siis vastu veel ühte ust, vajutas linki ja nägi küünla hubisevas valguses, et see on tema tuba, sest põrandal lebas tema kohver.
Seinad olid koredad ja tapetseerimata. Tagurpidi pööratud kast täitis tualettlaua aset, sellele oli asetatud pragunenud peegel. Kannu ja kaussi ei olnud; Mary oletas, et peab end köögis pesema. Voodi kägises, kui ta sellele istus, ja kaks õhukest tekki tundusid katsudes niisked. Ta otsustas, et ei võta riidest lahti, vaid heidab voodisse reisirõivastes, tolmused, nagu need olid, ja mässib end keepi. Ta läks akna juurde ja vaatas välja. Tuul oli vaibunud, kuid vihma sadas ikka veel – hõre armetu uduvihm, mis mööda majaseina nirises ja klaasile kogunenud pori laiali määris.
Hoovi kaugemast servast kostis heli, kummaline oigamine, nagu oleks loom valudes. Oli liiga pime, et selgelt näha, kuid Mary silm seletas tumedat siluetti, mis tasa siia-sinna õõtsus. Kuna Joss Merlyni räägitud jutud olid tema kujutlusvõime üles kütnud, arvas Mary üheks võikaks hetkeks, et see on võllas, milles ripub surnu. Ja siis taipas ta, et see on võõrastemaja silt, mis oli mingil põhjusel unarusse jäetud ning õõtsus nüüd loksuma hakanud naelte küljes vähimagi tuulega siia-sinna. Kõigest vaene päevinäinud silt, mis oli kord – pärast ülespanemist – näinud paremaid päevi, kuid mille valged tähed olid nüüd ähmased ja hallid ning sõnum nelja tuule meelevallas: Jamaica võõrastemaja, Jamaica võõrastemaja. Mary tõmbas rullkardina alla ja ronis voodisse. Tema hambad plagisesid, käed-jalad olid tuimad. Tükk aega kössitas ta voodis, oli ahastuse võimuses. Mary küsis endalt, kas oleks võimalik majast põgeneda ja leida tagasitee kaheteistkümne pika miili kaugusesse Bodminisse. Ta juurdles, kas ta oleks liiga roidunud ja kukuks kurnatusest piinatuna teepervele ning jääks magama seal, kus ta lebab, vaid selleks, et koiduvalgel ärgata ja näha Joss Merlyni suurt kogu enda kohal kõrgumas.
Ta pani silmad kinni ja nägi otsemaid mehe nägu endale naeratamas, ja siis sai naeratusest kulmukortsutus ja kulmukortsutus murdus tuhandeks kibraks, kui mees raevust värises, ja Mary nägi tema suurt musta juuksepahmast, kongnina ja pikki tugevaid sõrmi, milles kätkes säherdune surmav nõtkus.
Nüüd tundis ta, et on siin lõksus nagu linnuke võrgus, ja kuidas ta ka ei püüa, ei põgene ta siit iial. Kui ta soovis vaba olla, pidi ta minema nüüd, aknast välja ronima ja jooksma nagu hullumeelne mööda valget teed, mis sirutus justkui madu üle rabade. Homme on liiga hilja.
Mary ootas, kuni kuulis tädimehe samme trepil. Ta kuulis, kuidas mees omaette pobises, ning tema kergenduseks pööras Joss kõrvale ja läks mööda teist koridori trepist vasakule. Kaugemal sulgus uks ja sugenes vaikus. Mary otsustas, et ei oota kauem. Kui ta veel ainsakski ööks selle katuse alla jääb, ütleb tema julgus