Nad sõitsid mööda käänulist tanumat külaserval seisva talu juurde. Väraval tuli neile vastu üks naabrinaine, et õhinal halbu uudiseid edasi anda. „Su emal on halvem,” hüüatas ta. „Ta tuli just praegu majast välja, vahtis nagu vaim ja värises üleni ning kukkus rajale. Proua Hoblyn läks tema juurde, Will Searle samuti; nad viisid ta, vaesekese, sisse. Nad ütlesid, et tal on silmad kinni.”
Kindlal käel lükkas arst väikese ammuli sui vahtiva rahvahulga ukse juurest eemale. Üheskoos tõstsid tema ja Searle liikumatu keha põrandalt ja kandsid ülemise korruse magamistuppa.
„See on ajurabandus,” ütles arst, „aga ta hingab; tema pulss lööb ühtlaselt. Just seda ma kartsingi – et ta niimoodi äkki murdub. Miks see just nüüd juhtus, pärast kõiki neid aastaid, seda teavad vaid Issand ja tema ise. Nüüd pead sa tõestama, et oled oma vanemate laps, Mary, ja ta sellest välja aitama. Seda suudad ainult sina.”
Kuus pikka kuud või rohkemgi põetas Mary oma ema tema esimese ja viimase haiguse ajal, kuid kogu hoolitsuse kiuste, millega Mary ja arst teda ümbritsesid, polnud lesknaisel tahtmist paraneda. Tal polnud vähimatki soovi oma elu eest võidelda.
Tundus, nagu igatseks ta vabanemist ja palvetaks vaikselt, et see tuleks ruttu. Ta ütles Maryle: „Ma ei taha, et sa rabeleksid nagu mina. See murrab keha ja vaimu. Sul pole mingit vajadust Helfordi jääda, kui mina läinud olen. Mine parem Bodminisse tädi Patience’i juurde.”
Maryl polnud mingit mõtet emale öelda, et too ei sure. Ema oli selle endale pähe võtnud ja selle vastu ei saanud võidelda.
„Mul pole vähimatki tahtmist talust lahkuda, ema,” vastas Mary. „Ma olen siin sündinud nagu mu isa enne mind, ja sinagi oled Helfordist pärit. Yellanid kuuluvad selle paigaga kokku. Ma ei karda vaesust ja talu lagunemist. Sina töötasid siin seitseteist aastat üksi, miks ei peaks siis mina sedasama tegema? Ma olen tugev; ma võin meestetööd teha; sa tead seda.”
„See pole tütarlapsele mingi elu,” ütles ema. „Mina tegin seda kõik need aastad sinu isa ja sinu pärast. Kellegi heaks töötamine hoiab naisterahva rahuliku ja rahuldatuna, aga hoopis teine asi on töötada iseenda heaks. Siis pole töös üldsegi hinge.”
„Minust poleks linnas mingit kasu,” vastas Mary. „Ma pole kunagi tundnud ega tahagi tunda midagi peale siinse jõeäärse elu. Linnakogemuseks piisab mulle Helstonis käimisest. Ma tunnen end kõige paremini siin mõne kanaga, kes meile on jäänud, aia roheliste taimede ja vana seaga, sekka mõni paadisõit jõel. Mida ma Bodminis tädi Patience’i juures tegema hakkan?”
„Tütarlaps ei saa üksi elada, Mary, ilma et ta peast soojaks või paha peale ei läheks. Ühte või teist. Kas sa oled unustanud vaese Sue, kes kõndis keskööl täiskuu ajal surnuaias ja hüüdis armsamat, keda tal polnud kunagi olnud? Ja enne sinu sündi oli üks näitsik, kes jäi kuueteistkümneaastaselt orvuks. Ta pages Falmouthi ja läks meremeestega kaasa.
Ma ei saa hauas rahu – su isa ka mitte –, kui me sind headesse kätesse ei jäta. Tädi Patience hakkab sulle meeldima; ta oli alati valmis mängima ja naerma, ääretult suure südamega naine. Kas sa mäletad, kui ta kaksteist aastat tagasi siin käis? Tal oli lintidega kübar ja siidist undruk. Üks mees, kes töötas Trelowarrenis, oli talle silma heitnud, aga Patience arvas, et ta on selle mehe jaoks liiga hea.”
Jah, Mary mäletas lokkis tuka ja suurte siniste silmadega tädi Patience’it ning seda, kuidas ta naeris ja lobises, kuidas ta oma seelikut kergitas ja kikivarvul läbi hoovi pori sammus. Ta oli ilus nagu haldjas.
„Seda, mis mees on su tädimees Joshua, ei oska ma öelda,” ütles ema, „sest ma pole teda kunagi näinud ega tunne kedagi, kes oleks näinud. Aga kui su tädi talle kümme aastat tagasi mihklipäeval mehele läks, kirjutas ta terve pataka tuisupäiseid rumalusi, mida võiks oodata tütarlapselt, aga mitte üle kolmekümneselt naiselt.”
„Nad peaksid mind tahumatuks,” ütles Mary pikkamisi. „Mul pole keni kombeid, mida nad ootavad. Meil poleks üksteisele suurt midagi öelda.”
„Nad hakkavad sind armastama sinu enda, mitte upsakuse ja peenutsemise pärast. Ma tahan, et sa mulle lubaksid, laps, et kui mina olen läinud, kirjutad tädi Patience’ile ja ütled talle, et mu viimne ja kõige kallim soov oli, et sa tema juurde läheksid.”
„Ma luban,” vastas Mary, kuid tema süda oli raske ja õnnetu, kui ta mõtles ebakindlale ja tumedale tulevikule, milles kõik, mida ta on tundnud ja armastanud, tema elust kaob ja tal pole isegi tuttava maalapi tröösti, mis aitaks tal halbadest aegadest üle saada, kui need tulevad.
Ema jäi iga päevaga nõrgemaks; elu soikus temas päev-päevalt. Ta elas kuidagi üle lõikusaja ning puuviljakorjamise ja nägi esimesi langevaid lehti. Kui aga hommikuti tekkis udu ja hall end maapinnal sisse seadis ning tulvav jõgi üle ajas, et kohtuda tormaka merega, kui lained mühisesid ja Helfordi väikestel randadel murdusid, vähkres lesk oma voodis rahutult ja sõrmitses linu. Ta kutsus Maryt oma surnud abikaasa nimega, rääkis asjadest, mida enam polnud, ja inimestest, keda Mary polnud kunagi tundnud. Kolm päeva elas ema omaenda tillukeses maailmas ning suri neljandal päeval.
Mary nägi, kuidas asjad, mida ta oli armastanud ja millest aru saanud, üksteise järel võõrastesse kätesse läksid. Kariloomad viidi Helstoni turule. Mööbli ostsid tükkhaaval naabrid. Ühele Coveracki mehele hakkas maja meeldima ning ta ostis selle ära; harkisjalu, piip suus, seisis ta hoovis ja seletas, milliseid muudatusi ta kavatseb ette võtta, millised puud maha võtta, et vaadet avardada, samal ajal kui Mary oma vähest vara isa kohvrisse pakkides teda aknast tumma põlastusega silmitses.
See võõras coveracklane tegi Maryst tema enese majas sissetungija; neiu luges tema silmist, et mees tahab temast lahti saada, ja nüüd polnud Maryl muud mõtet, kui sellest kõigest eemale pääseda ning sellele igaveseks selg keerata. Mary luges veel kord tädi kirja, mis oli kirjutatud krampliku käega, lihtsale paberile. Kirjutaja ütles, et ta on vapustatud hoobist, mis tema õetütart tabas, et tal polnud õe haigusest aimugi; tema Helfordis käigust on nii palju aastaid möödas. Ja ta jätkas: „Meie elus on toimunud muutusi, millest sa ei pruugi teada. Ma ei ela enam Bodminis, vaid peaaegu kaksteist miili eemal Launcestoni tee ääres. See on metsik ja üksildane paik ja kui sa peaksid meile tulema, oleks mul talvisel ajal sinu seltskonna üle hea meel. Ma küsisin su onult ja ta ütleb, et pole vastu, kui sa oled vaikse häälega, ei räägi palju ning abistad, kui vaja. Ta ei saa sulle raha anda ega sind tasuta toita, nagu sa isegi aru saad. Ta ootab, et sa vastutasuks toidu ja peavarju eest teda baaris aitaksid. Tead, su onu on Jamaica võõrastemaja peremees.”
Mary murdis kirja kokku ja pani kohvrisse. See oli kummaline tervitussõnum naeratavalt tädi Patience’ilt, keda ta mäletas.
Külm sisutühi kiri, milles polnud ainustki trööstivat sõna ja milles ei mööndud midagi peale selle, et õetütar ei tohiks raha küsida. Tädi Patience oma siidist undruku ja peente kommetega – võõrastemajapidaja naine! Mary oli kindel, et ema polnud seda teadnud. Sõnum oli sootuks erinev sellest, mille õnnelik mõrsja oli kirja pannud kümme aastat tagasi.
Mary oli siiski lubaduse andnud ja oma sõna tagasi võtta ei saanud. Tema kodu oli maha müüdud; siin polnud talle kohta. Kuidas teda ka vastu ei võeta, oli tädi tema ema õde ja ainult seda tuligi meeles pidada. Vana elu oli seljataha jäänud – armas tuttav talu ja Helfordi läikivad veed. Mary ees oli tulevik – ja Jamaica võõrastemaja.
Ja nõnda siis leidis Mary Yellan end nagisevas õõtsuvas tõllas teel Helstonist põhja poole läbi Fali jõe lättel asuva Truro linna selle arvukate katuste ja tornidega, munakivisillutisega laiade tänavate, pea kohal kummuva sinitaevaga, mis kõneles ikka veel lõunast, uksel seisvate inimestega, kes naeratasid ja lehvitasid, kui tõld mööda logistas. Kui aga Truro org seljataha jäi, muutus taevas pilviseks ning maa kummalgi pool maanteed oli karm ja söötis. Külad olid nüüd hajali ja majaustel oli vähe naeratavaid