„Mu sõbrad ootavad mind,” vastas Mary. „Ma ei karda sõitu. Ja ma ei taha Launcestonini sõita; kas te, palun, viiksite mind Jamaica võõrastemajja?”
Mees heitis talle uudishimuliku pilgu. „Jamaica võõrastemajja?” küsis ta. „Mida te Jamaica võõrastemajas teete? See pole tütarlapsele mingi koht. Küllap te eksisite.” Kutsar silmitses Maryt karmilt, suutmata tema sõnu uskuda.
„Oi, ma olen kuulnud, et see on üsna üksildane koht,” vastas Mary, „aga ma ei sobi niikuinii linnaeluks. Helfordi jõe ääres, kust ma pärit olen, on talvel ja suvel vaikne ja ma pole ennast seal kunagi üksildasena tundnud.”
„Ma ei lausunud üksildusest sõnagi,” kostis mees. „Võib-olla te ei saa aru, kuna olete siin võõras. Ma ei mõtle mitte paarikümnele miilile mööda raba, ehkki see ajaks enamikule naistest hirmu nahka. Kuulge, oodake üks hetk.” Kutsar hõikas üle õla naist, kes seisis kuningliku postkontori lävel ja läitis lampi ukse kohal, kuna oli juba videvik.
„Proua,” ütles ta, „tulge siia ja pange sellele noorele neiule mõistus pähe. Mulle öeldi, et ta sõidab Launcestoni, aga ta palus, et ma ta Jamaicasse viiksin.”
Naine tuli trepist alla ja kiikas tõllaaknast sisse.
„See on metsik, karm paik,” ütles ta, „ja kui sa seal tööd otsid, siis taludes sa seda ei leia. Rabarahvas võõraid ei salli. Sul oleks siin, Bodminis, parem.”
Mary naeratas talle. „Mul pole häda midagi,” ütles ta. „Ma lähen sugulaste juurde. Mu tädimees on Jamaica võõrastemaja peremees.”
Sugenes pikk vaikus. Tõlla hallis valguses nägi Mary, et naine ja mees vahivad teda. Ühtäkki hakkas tal külm, meel läks rahutuks; ta soovis, et naine lausuks mõne rahustava sõna, kuid seda ei juhtunud. Siis tõmbus naine aknast eemale. „Vabandust,” ütles ta aeglaselt. „See pole muidugi minu asi. Head õhtut.”
Kutsar hakkas vilistama, näost üsna punane nagu inimene, kes tahab täbarast olukorrast välja vingerdada. Mary kummardus impulsiivselt lähemale ja puudutas mehe käsivart. „Kas te ütleksite mulle?” küsis ta. „Ma ei saa pahaseks, kui ütlete. Kas mu tädimeest ei sallita? Kas midagi on valesti?”
Mees paistis end väga ebamugavalt tundvat. Ta rääkis pahuralt ja vältis Mary pilku „Jamaical on halb kuulsus,” ütles ta, „levivad kummalised jutud; te teate, kuidas nende asjadega on. Aga ma ei taha pahandusi tekitada. Võib-olla pole neil juttudel tõepõhja all.”
„Millised jutud?” küsis Mary. „Kas te tahate öelda, et seal purjutatakse ülearu? Kas mu tädimees julgustab halba seltskonda?”
Kutsar ei võtnud vedu. „Ma ei taha pahandusi tekitada,” kordas ta, „ja ma ei tea midagi. Asi on ainult selles, mida rahvas räägib. Lugupeetud inimesed enam Jamaicas ei käi. Niipaljukest ma tean. Vanasti jootsime ja söötsime seal hobuseid ning astusime sisse, et veidi suupistet ja märjukest võtta. Aga enam me seal ei peatu. Me anname hobustele piitsa ja kihutame mööda ega viivita enne, kui jõuame Five Lanesi, ja sinnagi ei jää me kauaks.”
„Miks inimesed seal ei käi? Mis põhjusel?” ei jätnud Mary jonni.
Mees kõhkles; tundus, nagu oleks ta sõnu otsinud.
„Nad kardavad,” ütles ta viimaks ja vangutas seejärel pead; rohkem ei tahtnud ta öelda. Võib-olla näis talle, et ta oli matslikult käitunud, ja ta tundis neiule kaasa, sest hetk hiljem vaatas ta uuesti aknast sisse ja kõnetas teda.
„Kas te ei tahaks siin tassi teed juua, enne kui teele asume?” küsis ta. „Teil on pikk sõit ees ja rabamaal on külm.”
Mary raputas pead. Söögiisu oli kadunud ja ehkki tee oleks teda soojendanud, ei tahtnud ta tõllast välja astuda ja kõndida postkontorini, kus too naine oleks teda vahtinud ja inimesed sosistama hakanud. Pealegi peitus temas väike noriv argpüks, kes sosistas: „Jää Bodminisse, jää Bodminisse,” ja niipalju kui Mary teadis, võis ta postkontori katuse all sellele järele anda. Ta oli emale lubanud, et läheb tädi Patience’i juurde, ja antud sõna ei tohtinud tagasi võtta.
„Hakkame siis õige minema,” ütles kutsar. „Teie olete tänaõhtusel teel ainus reisija. Siin on teile veel üks vaip, mille saate põlvedele panna. Ma annan hobustele piitsa, kui oleme Bodminist väljas ja künkale tõusnud, sest õhtu pole teekonnaks sobiv. Mu süda pole rahul enne, kui jõuan Launcestoni oma voodisse. Paljudele meist ei meeldi talvisel ajal üle rabade sõita, iseäranis siis, kui ilm on sant.” Ta lõi ukse kinni ja ronis pukki.
Tõld veeres kolinal mööda tänavat minema, möödus turvalistest ja tugevatest majadest, kiirelt vilkuvatest tuledest, mõnest üksikust inimesest, kes koju õhtust sööma kiirustas, keha tuule ja vihma tõttu kookus. Läbi luukakende pragude nägi Mary vilksatamas sõbralikku küünlavalgust; küllap põleb koldes tuli ja lina on lauale laotatud, naine ja lapsed võtavad söömaajaks istet, sellal kui mees rõõmsa lõõsa paistel käsi soojendab. Mary mõtles naeratavale maanaisele, kes oli olnud tema reisikaaslane; ta küsis endalt, kas naine istub nüüd omaenda laua taga, lapsed tema kõrval. Kui muretu oli ta oma õunasarnaste põskede, oma koredate väsinud kätega olnud! Milline turvaline maailm kõlas tema madalas hääles! Ja Mary jutustas endale väikese loo sellest, kuidas ta võinuks tõlla juurest naisele järgneda ning temalt seltsi anuda ja ulualust paluda. Talle poleks ära öeldud, selles oli ta kindel. Talle oleks kingitud naeratus, ulatatud sõbralik käsi ja pakutud voodit. Ta oleks naist teeninud ning teda armastama hakanud, jutustanud midagi oma elust, saanud tuttavaks tema kodustega.
Nüüd ronisid hobused linnast väljas järsku mäkke ja tõlla tagaaknast välja vaadates nägi Mary Bodmini tulesid, mis üksteise järel kiiresti kadusid, kuni viimne helk hubinal vilksatas ja haihtus. Ta oli nüüd tuule ja vihmaga üksi ning tema ja sihtkoha vahel oli kaksteist pikka miili ahtrat raba.
Mary juurdles, kas nõnda tunneb end laev, kui sadama turvalisus on seljataha jäetud. Ükski laevuke ei saanud end tunda üksildasemalt kui tema, isegi mitte siis, kui tuul taglases raksus ja meri tekke noolis.
Nüüd oli tõld pime, sest tõrvik levitas vaid haiglast kollast valgusvinet, katusepraost sisse tungiv tõmbetuul pani leegi nahkistmeid ohtu seades siia-sinna visklema ja Mary pidas paremaks selle kustutada. Ta kössitas oma nurgas ja õõtsus küljelt küljele, kui tõld rappus, ning talle tundus, nagu poleks ta kunagi varem teadnud, et üksindus võib olla pahasoovlik. Seesama tõld, mis oli teda terve päeva kiigutanud nagu kätki, võttis oma krigina ja oietega ähvardava tooni. Tuul rebis katust ja vihmavalingud, mis olid ägenenud nüüd, kus künkad enam varju ei pakkunud, sülgasid vett vastu aknaid uudse tigedusega. Kummalgi pool teed sirutus maastik lõputuna kaugusse. Ei mingeid puid, tanumaid, majade või külade kobaraid, üksnes miilide kaupa kõledat, pimedat ja läbi käimata rabamaad, mis rullus nagu kõrb nähtamatu silmapiiri poole. Ükski inimolend ei saa sellel kõnnumaal elada, mõtles Mary, ning jääda selliseks nagu teised inimesed; juba lapsedki sünnivad vildakana nagu mustunud ubapõõsapuhmad, mida on koolutanud tuul, mis iial ei rauge, puhugu see siis idast või läänest, põhjast või lõunast. Ka inimeste vaim on vildakas, nende mõtted kurjad, kuna nad peavad elama keset sood ja graniiti, karedat kanarbikku ja murenevat kivi.
Küllap nad on sündinud kummalisest tõust, kes magas selle musta taeva all, maapind padjaks. Küllap neis on ikka veel midagi Saatanast. Tee lookles endiselt üle pimeda ja vaikse maa ja ükski tuluke ei loitnud hetkekski, et tõllas istuvale reisijale lootuse sõnumit pakkuda. Võib-olla polnud ainsatki elupaika kogu sellel kahekümne ühe miili pikkusel lõigul, mis jäi Bodmini ja Launcestoni linna vahele; võib-olla polnud trööstitu maantee ääres isegi mitte vaese karjuse hütti – mitte midagi peale ainsa sünge orientiiri, milleks oli Jamaica võõrastemaja.
Mary kaotas aja- ning ruumitaju; niipalju kui tema teadis, võis miile olla sada ja kell näidata keskööd. Ta hakkas tõlla turvalisuse külge klammerduma; vähemasti