„Kolmteist komisjoni liiget, nende seas ka ministeeriumi esindaja, hindas minu vastuseid kõigis ainetes kõrgeima hinde vääriliseks, ainult direktor ja õppealajuhataja panid nelja,“ mäletab Arnold Rüütel. „Tegelikult direktor lausa nõudis, et mulle viit ei pandaks. Riigieksamite maksimaalsed hinded andsid tol ajal võimaluse pääseda ilma eksamiteta ülikooli. Mina olevat aga direktori sõnul poliitiliselt ebaküps ja mittenõukogulikult mõtlev inimene, kellel pole õigust tööliste ja talupoegade riigis omandada kõrgharidust.“
Seepeale keeldunud taimekasvatuse õpetajast klassijuhataja Rudolf Noor eksamikomisjoni otsusele alla kirjutamast ja lahkunud protesti märgiks ruumist. Keegi saadeti talle järele ja seejärel vaieldi veel tund-paar.
„Lõpuks lepiti kompromissina kokku, et lõputunnistusele pannakse mulle kaks nelja ja kaks viit. See aga tähendas, et ma ilma eksamiteta ülikooli ei pääsenud.“
Arnold Rüütel ei lasknud end sellest heidutada. Ta võttis hinnetelehe, sõitis Tartusse ning sooritas edukalt eksamid, mis tegid temast Tartu ülikooli põllumajandusteaduskonna mittestatsionaarse tudengi.
Töölesuunamine õnnestus saada kodukanti Saaremaale, veel tegutsevasse Eesti-aegsesse agrojaoskonda Kuressaares, kus Rüütli esimeseks ametiks sai nooremagronoom. Kõrvuti tööga õppis ta agronoomiat edasi Tartu ülikooli kaugõppes, tegi eksameid ja lõpetas esimese kursuse. Seejärel sai ta ettepaneku asuda Pöide masina-traktorijaama direktoriks.
„Keeldusin sellest. Ettepanek tehti ka parteisse astuda, kuid ütlesin selle peale samuti ei. Partei rajoonikomitee esimene sekretär Otto Merimaa kutsus mu büroole, kuid keeldusin ka seal parteisse astumast ja traktorijaama direktori kohta vastu võtmast. Siis teatas ta, et sellisel juhul lähete sõjaväkke. Mõne päeva pärast saingi sõjaväekutse. Niimoodi lõppes ajutiselt mu põllumehetee.“
3. PEATÜKK
TEELAHKMEL.
1950–1963
Sõjaväekutse käes, läks Arnold Rüütel sõjakomissariaati. Varsti pärast seda, kui pea oli paljaks aetud, järgnes ärasõit. Saaremaalt tuli kutsealuseid vähe, aga Tallinnas komplekteeriti suurem rühm. Nii saadeti 1950. aasta juulis umbes 50-60 noormeest Tallinnast Leningradi poole teele, sihiks sealne mereväeekipaaž. Algas ajateenistus, mis kestis tollal sõjalaevastikus tervelt viis aastat.
Suur tsaariaegne kasarmukompleks oli noorsõdureid puupüsti täis. Keegi väitis, et kokku on toodud üle kümne tuhande kutsealuse. Kolmekordsetest naridest jäi igatahes väheks, igale asemele tuli mahutada paar meest ja osa eestlasi konutas koguni väljas asfaldi peal. Nii läksid päevad, mereväest enam ei räägitud, kuni sõit läks edasi Lomonossovisse.
Leningradist mõnikümmend kilomeetrit Narva pool asuv linn, endine Oranienbaum, oli tuntud oma tsaariaegse sõjakooli poolest. „Mõtelda vaid, et Vabadussõja ajal sinnani tunginud Eesti vägi jõudis nii lähedale Venemaa tegelikule pealinnale!“ ütleb Arnold Rüütel nüüd imetlevalt. Aastal 1950 anti aga sealsamas talle ja ta kaaslastele selga punaväe vorm ning algasid nende noorsõduriaja õppused.
„Kui meie paberid järele jõudsid ja neist avastati, et mõnel mehel on tehnilise kallakuga keskharidus, mitte ainult 6-klassiline, siis viidi meid tagasi Leningradi. Seal selgus äkki vajadus varuda kiiresti sõjaväebaasile kütet. Terve rühm viidi Karjalasse Laadoga järve põhjapoolsele kaldale metsatööle. Elasime seal maa-alustes blindaažides, kus Soome Talvesõja ajal oli peatunud naispataljon.“
Metsatöölise päevanormi täitmine käsisaega polnud kerge ülesanne ja vesised sügisilmad ei teinud seda sugugi lihtsamaks. Läbitilkuvates koobastes maganud poiste tervis hakkas streikima, igapäevaseks said hingamisteede haigused ja muud tõved. Seda enam, et söögiks pakuti päevast päeva vaid putru või suppi, milles lihast polnud lõhnagi. Hakkasid levima jutud, et komandör varastab toiduaineid. Mees löödi minema ja rühm viidi tagasi Leningradi. Seal pandi osa poistest uuesti vagunisse ja saadeti Doonau jõelaevastikku. Arnold Rüütli väeteenistus jätkus Izmaili linnas.
Õieti algas uuesti noorsõduriaeg, nüüd juba tõepoolest sõjalaevastikus. Vähemalt korraliku vormi sai seekord selga – oli ju must-valge mereväevorm tollastes oludes eriti uhke. Ent aastapikkune väljaõpe noorsõdurina polnud kaugeltki meelakkumine. Esmalt tuli teha kehalised ja teadmiste katsed. Need läksid edukalt, Eestis saadud hea haridus ja noore mehe kehaline võimekus tõid talle maksimumhinded. Järgnes mereväelase koolitus, kus tehniline taip kulus marjaks ära. Rüütli kohuseks sai laevade elektrisüsteemide hooldamine.
Ei saa öelda, et sõdurpoiste elu oleks olnud üksluine. Kui endal huvi ja võimeid, leidus ka tegevust väljapool kasarmuelu. Rüütel mängis vabal ajal võrkpalli Izmaili ohvitseride maja meeskonnas, kes osales isegi Ukraina esivõistlustel ja lõpetas viienda kohaga. Tubli saavutus, kui võtta arvesse, et võistlustel mängisid kaasa isegi maailmatasemel tipp-pallurid. Hiljem kuulus Rüütel ka Kertši ja Feodossija ohvitseride maja võrkpallimeeskonda.
Ühel hilissügisel, kui torm oli kilomeetrite viisi elektriliine maha murdnud, saadeti neid taastama mereväelased.
„Doonau-äärsel pillirooga kaetud lammialal pidime kaevuma külmunud maasse, et oleks mingigi peavari ja magamisase. Lähim küla jäi paarikümne kilomeetri kaugusele. Sisuliselt olime magamata ja pidevalt külmas. Ma külmetasin oma käed küünarnukkideni ja jalad põlvest saadik ära. Mitu meest viidi haiglasse.“
Pärast seda, kui üks eesti poiss tahtis Gruusias üle piiri Türki pageda, jagati poolsada Izmaili mereväebaasis teeninud eestlast teistesse väeosadesse laiali. Arnold Rüütel saadeti Sevastoopolisse, sealt edasi Kertši-Feodossija mereväebaasi. Sellest ajast on siiani eredalt meeles üks tormine päev Aasovi merel.
„Laine käis üle pea ja meie kaater läks ümber. Korkvestid seljas, hulpisime paar tundi vees. Viimaks pääsesime Tamani randa, ronisime läbimärjana põhukuhja, panime seljad vastamisi ja istusime nii hommikuni. Sain seal juba noorelt esimesed hallid juuksed.“
Hakkajat noort meest mereväe esimese järgu vanema aukraadis taheti mitmel korral saata küll üheksakuulistele nooremohvitseride kursustele, küll ohvitseride kooli. Doonau laevastiku ülem ise tegi talle paaril korral ettepaneku minna Leningradi mereväeakadeemiasse.
„Kertši mereväebaasis tuli mul umbes kolmveerand aastat täita operatiivkorrapidaja asetäitja ülesandeid. See oli aga ohvitseri auastmega mehe koht. Mina olin ainus esimese järgu vanema auastmes, ülejäänud neli asetäitjat olid ohvitserid. Mul oli juba viis aastat ajateenistust täis saamas, kui jälle üritati ohvitserikarjääriga meelitada.“
Admiral lubas isegi ilma eksamiteta mereväeakadeemiasse sissesaamist, kuid noor eesti mees ei plaaninud endale elukutselise sõjaväelase karjääri.
„Keeldusin, ja nii päris mitu korda. Viimaks lubati mulle kohe anda ohvitseri auaste. Kui ka siis keeldusin, pikendati minu niigi pikka teenistusaega veel kolme kuu võrra. See oli üks otsustavaid hetki mu elus, sest kui ma oleks tookord nõustunud, siis mitte ainult karjäär, vaid kogu mu elu oleks läinud hoopis teistsuguses suunas. Kuldsed pagunid õlgadele ja lampassid pükstele oleksin võibolla saanud, aga vaevalt et punalipulise Balti laevastiku juhtimist mulle oleks usaldatud,“ muigab Rüütel.
Mäletatavasti oli Arnold Rüütel pärast Jäneda kooli lõpetamist jõudnud saada Tartu ülikooli mittestatsionaarseks tudengiks põllumajandusteaduskonnas. Sõjaväest naastes tahtis ta ilmtingimata jätkata viieks aastaks katkenud õpinguid. Vahepeal oli loodud Eesti Põllumajanduse Akadeemia, kus tal tuli alustada taas nullist. Rüütel tegigi uuesti sisseastumiseksamid.
Esmalt pidi ta aga otsima endale töökoha. Paariks aastaks leidis ta selle kehalise kasvatuse õpetajana Tartu põllumajanduse mehhaniseerimise koolist. Seejärel sai temast peazootehnik ja siis ka juhataja Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituudi Tähtvere katsebaasis. Kui loomakasvatuse instituudi direktor Adolf Mölder kutsus Rüütli