Kadakastel karjamaadel kasvab väga mitmekesise võraga kadakaid – on leinavorm, puu- ja põõsasvorm, ronivad vormid ning paari-kolmekümne sentimeetri kõrgused tutikesed, mis kõrgemaks ei kasvagi. Isa õpetas pojale, et igal kadakal on sõltuvalt vormist oma otstarve. Viljaaida otsas oli kamber ja selle pööningule varuti vajalik puit vikativarte, vankrirataste ja – rummude ning kõige muu tarvis. Valmis rehapiisid oli aidalakas kogu aeg paras varu. Kõikvõimalikud käänulised oksad sobisid uste käepidemeteks. Rehavarred pidid aga olema pikad ja peenikesed. Sel moel teenis puisniit oma erinevate liikidega hästi talu vajadusi. Kõik see liigi- ja vormirikkus on näha ka praegu Rüütlite suvekodus Tulitu talus. Sihipäraselt kujundatud kadastik on seal otsekui kummardus vanematele, kes õpetasid lapsi mõistma, et igal olendil ja asjal ümbritsevas keskkonnas on oma koht.
„1930-ndatel aastatel otsustas isa teha osa karjamaid põlluks. Selleks tuli kogu kadastik sealt välja juurida ning suured raudkivid omal jõul minema veeretada. Nii saime juurde paar hektarit põldu. Esimene künd tuli sel põllul teha kahe hobusega, sest maakamar oli väga kõva.
Isa tegi kõike täpselt ja hoolikalt. Näiteks hobuse rautamine – väga vastutusrikas töö, mille juures ei tohtinud eksida, sest siis saanuks looma kabi viga.
Kui väiksena olin ma ema ja õe hoolealune ja hiljem abiline, siis kuue-seitsmesena sai minust karjapoiss ja isa abiline nii põllul kui metsas. Isa õpetas mulle sepatööd alates hobuseraudade valmistamisest ja hobuse rautamisest kuni põllutöömasinate remondini. Seitsmeaastaselt hakkasin tegema juba põllutöid. Käsitsikülvil pidi olema väga hoolikas, sest lohakas töö oli kohe näha, kui oras tärkas.
Isalt saadud õpetusi võin kasutada veel tänapäevalgi. Hindamatu väärtus on aga sel kogemusel, mille sain koos vanematega tööd tehes ja mis kujundas suuresti nii minu ellu- kui töössesuhtumist,“ jutustab Arnold Rüütel.
Saaremaa Laimjala valla Pahavalla küla on olnud Rüütlite elupaigaks sajandeid. Tartu ajalooarhiivis leiduvast Saaremaa Maasi foogtkonna maaraamatust selgub, et Maasi loss ja sadam olid taanlaste valduses alates aastast 1520. Loss õhati 1576 ja seejärel läks see Rootsi valdusse (kogu Saaremaa 1680–1710)1.
Taani valitsuse ajal oli lossi kaitsemeeskonna ülesandeks ka rannavalve, milleks värvati talupoegade seast ratsarüütleid. Neist kolmneli meest olid kolmest Bach’i valla külaperest. Bach on saksa keeles nire, oja, kraav, ja siit ka Pahavalla nimi. Hüüdnimena jäi Rüütel nende lossivalves olnud meeste perekondade kohta ilmselt pikemaks ajaks kasutusele ja kui aastal 1826 hakati Saaremal panema perekonnanimesid, siis vormistati ära ka Rüütel. Seega on reaalne, et Arnold Rüütli esivanemad on elanud samas külas vähemalt aastast 1520, aga ilmselt varemgi.
Pahavalla küla paikneb Kuivastu-Laimjala-Kuressaare maantee 45. kilomeetril ja selle põllud piirnevad Kuke jõega (200-300 m jõest), mis suubub Riia lahte. Küla vastas Kuke jõe põhjakaldal asub Ridala ringvall-linnus ja mõnisada meetrit edasi, jõe lõunakaldal Mustla ringvalllinnus. Sellised väikesed ja nõrgalt kindlustatud kaitserajatised tulid Eestis kasutusele paar tuhat aastat tagasi ehk hilisel eelrooma rauaajal (500 eKr–50 pKr). Ringvall-linnustest leitud relvad osutavad tollastele rahututele oludele.
Ridala ja Mustla linnusest, nagu ka läheduses asuvast Asva linnusasulast on välja kaevatud ka varasem, pronksiaegne asustuskiht (1800–500 eKr). Kõik ringlinnused on oma suhtelise väiksusega põhimõtteliselt nagu kindlustatud talud. See kajastab ilmselt muutusi ühiskondlikus süsteemis: kui varem kindlustati terve kogukonna majapidamised, siis eelrooma rauaajal mõeldi pigem ühe perekonna (eliidi) kaitsele.
Kui siseneda Pahavalla külasse maanteelt, siis vasakult esimene on Tooma talu, Arnold Rüütli sünnikodu. Järgmine on Vana-Jaagu, edasi Jaagu-Aadu (Rüütli sugulaste talu), mille perepoeg Oskar Koel oli üle valla lõõtspillimängija. Järgmine oli Arnoldi ema vanemate talu Matsi-Mihkli. Paari-kolmesaja meetri järel oli Liivaaugu popsitare ning selle kõrval jõe kaldal Mustla linnus. Seejärel tuli Ees-Kolga, kaugemate emapoolsete esivanemate kodu. Samas üle jõe põhjakaldal oli Taga-Kolga, samuti kaugemate esivanemate talu.
Paremale poole jäi alguses popsitare Sillavärava (emapoolse sugulase oma), järgnesid Välja-Aadu, Põlde, Matsi, Küla-Jaani, Mardi-Laasu ja Paavli. Ema vanemate talu Matsi-Mihkli põllud ulatusid Liivaaugu ja Ees-Kolga maadeni, piirnesid Mustla linnuse valliga ning ulatusid Kuke jõe põhjakaldale. Ees- ja Taga-Kolga ning Liivaaugu arvati hiljem Mustla küla koosseisu.
Läheduses paiknevatest muinaslinnustest, pühapaikadest ja matmiskohtadest jutustasid lastele vanavanemad. Koolis aga korraldati ajaloolistesse kohtadesse ekskursioone ja räägiti seal toimunud sündmustest nii palju, kui neid selleks ajaks oli uuritud.
„Sain juba lapsepõlves oma kodupaiga erilisest tähendusest aimu, sest mõtelda – kahe tuhande aasta vanune Mustla linnus asus sisuliselt mu koduõuel! Mängisime õega seal sageli,“ meenutab Arnold Rüütel. „Mullast ja kividest kuhjatud linnusevallid olid ikka veel näha ja justkui kõnelesid seal läbielatud raskustest. Seal tekkis alati mingi eriline pühalik tunne, mis mõjutas paratamatult noort inimest. Tajusin juba lapsepõlves sidet esivanematega ja arvan, et just selle tõttu tulin hiljem lapsepõlvemaile juba koos oma perega, et veeta seal kõik puhkused. Samasse lähedale ehitasime ka oma suvekodu.“
Arnoldi isapoolsed vanemad põlvnesid Kuivastu-Laimjala-Kuressaare maantee 33. kilomeetril asuvast väikesest Asva külast. Siin külatagusel madalal heinamaal paikneb Põhja-Euroopa tuntumaid pronksiaja asulaid, mis on andnud nime tervele arheoloogilisele kultuurile. Umbes 4000 aasta vanune Asva kultuur on läänepoolsemate soomeugrilaste hilise pronksiaja kultuur, mille majanduslikuks aluseks oli karjakasvatus, hülgepüük, algeline maaviljelus, pronksivalamine ja sellega kaubitsemine. Seljak, millel asula paikneb, oli pronksiajal laid või poolsaar madalas merelahes. Tänaseks on meri siit taganenud mitme kilomeetri kaugusele.
Põlvnemine iidsete muinasasulate aladelt kujundas noore inimese ilmavaadet, pani ta esivanemaid ja elu järjepidevust austama ning äratas huvi maaelu ajalooliste traditsioonide vastu.
Ajaloolane Bruno Pao on selgitanud järgmist: Matsi-Mihkli talu Rüütlite perre sündis 1905. aastal tütar Juulia, kellest sai Tooma talu perepoja, aastal 1900 sündinud Feodor Rüütli (kutsutud Veidaks) väljavalitu. Ehkki mõlemad kandsid perekonnanime Rüütel, ei olnud nad teadaolevalt sugulased, vaid saanud ühesuguse nime eelräägitud viisil.
Koduküla kümmekond talu olid igaüks ligikaudu 30 hektari suurused, üks oli ka popsikoht. Maastik on ses paigas künklik – kunagine merepõhi. Talude põllumaad olid mitmes tükis, sealhulgas leidus nii viljakate meresetetega lohukohti kui ka puhtast kruusast künkaid, mis vaid hädapärast põllumaaks kõlbasid. Kuivad puistud andsid küttepuid ja mitmesugust tarbepuitu.
„Vana kogukondliku tava kohaselt püüti jagada maid talude vahel viljakuse ja väärtuse poolest võrdselt. Paratamatult jäi siis mõni põllumaatükk teistest mitme kilomeetri kaugusele. Sama lugu oli karja- ja heinamaadega, nii et loomi tuli ajada vahel üsna kaugele. Saare vana traditsiooni järgi oli peatähtis taluperesid õiglaselt ja võrdselt kohelda. Vahel aga jagati maid ja kalastamiskohti ringi nii, et suurema laste arvuga pered said parema koha. Meie külas jagati ümber soomaid ja kalastamiskohti, mõnel pool ka põllumaid,“ mäletab Arnold Rüütel.
Rehepeks käis taluperede, nii noorte kui vanade ühistöös. Nagu ka sõnnikuvedu ja linatalgud, linade ropsimine ja lõugutamine – neid töid tehti külas ikka koos. Kui Rüütlite tallu osteti hobusega veetav rehepeksumasin, siis peksti sellega küla kõigi talude viljad. See oli tsaariaegne masin, mille keskel olnud hammasratastega kettale kinnitusid hobuste veetavad tiislid ja sealt anti ülekandemehhanismiga käik rehepeksuosale. Korraga oli rakendatud paar-kolm hobust ja nende ajaja – kelleks sattus ka Arnold – pidi kindlustama, et hobused veaksid ühtlaselt.
„1930-ndatel jõudsid küladesse juba mootoriga käitatavad rehepeksumasinad, mis sügiseti talust tallu külakorda käisid. Sõja-aastail mindi aga taas hobumasinale üle, sest mootorikütust ei olnud saada. Nõukogude ajal läks see masin