Kord oli Vorbusele külla sõitnud hulk tähtsaid mehi Venemaalt. „Rüütel kiitis kangesti punast karja ja Kristjan 1427 nime kandnud punast tõupulli,“ meenutab katsemajandit juhtinud Kalju Roosve. „Kristjanit hooldas karjak Kalatškin, kes oli tsaariajal Peterburis kutsarina töötanud, aga revolutsiooni järel sealt minema putkanud. Tõesti, Kristjani selg oli väga ilus ja laudja laius hea. Rüütel võttis klaasi, pani selle pulli laudjale ja ütles vene keeles: „Vaat selline peab olema üks pull!“ Ilusad loomad olid meil küll.“
Enam kui pool sajandit hiljemgi võib Rüütel uhkusega rääkida tollase tõuaretuse kõrgest tasemest Eestis: „Meid toodi eeskujuks üle terve Liidu ja alatasa käidi meie saavutustega tutvumas.“
Kõrvuti tööga loomakasvatuse instituudis kulgenud õpingud EPA-s jõudsid eduka lõpuni 1964. aastal. Selleks ajaks oli Rüütel saanud 36-aastaseks ning edutatud Tartu näidissovhoosi direktoriks. Ühtlasi oli temast saanud naisemees.
1950-ndate keskel tutvus Arnold Rüütel Tartu ülikoolis eesti filoloogiat tudeeriva Ingrid Ruusiga. Neiu oli kodulinnas Pärnus juba maastmadalast muusikaga kokku kasvanud: mängis klaverit ja käis näitlejast ema Karini koduteatris Endlas laste balletirühmas tantsu õppimas. Ülikooli astudes oli musikaalse neiu loomulik valik kaasa lüüa naiskooris ja rahvapilliorkestris. Rahvamuusikast saigi tema armastus ja eriala. Võiks väita, et muusika kujunes ka ühenduslüliks Arnoldiga, kes koolipoisina samuti pillimängu nautis, kooliorkestris mandoliini ja külapidudel akordioni mängis. Tartus käisid Ingrid ja Arnold mõlemad, nagu noored inimesed ikka, pidudel tantsimas. Seal nad teineteist ka märkasid. Silmatorkavalt kaunis neiu sai tantsupõrandalt harva puhkust, ent lõpuks tabas Arnold siiski õige hetke ja palus Ingridi tantsule.
Neiule meeldisid noormehe sirge sportlaslik rüht ja lokkis tumedad juuksed, milles leidus juba ka pisut halli. Kogu ta soliidne mehelik olek tundus usaldusväärne. Polnud imeks panna, et paljud teised potentsiaalsed tantsupartnerid said seejärel korvi ja esimeselt ühiselt tantsuõhtult saatis Ingridi koju juba Arnold.
Noormehest sai seejärel sage külaline ülikooli naiskoori kontsertidel. Aastakümneid hiljem põhjendab Arnold Rüütel talle omase huumoriga: „See tütarlaps oli tõesti väga ilus, aga üksi välise ilu pärast ju naist ei võta. Käisin siis ikka õige mitmel kontserdil kontrollimas, kui ilus ta tegelikult on.“
Ingrid avastas peagi, et mehe tõsise oleku taga pole peidus mitte ainult muhe huumorimeel, vaid ka kindel kavatsus abielluda. Tema ülikooliaeg oli aga alles liiga algfaasis, et pere luua. Paari aasta jooksul saadi kokku nagu Koit ja Eha. Tollased kaastudengid mäletavad, kuidas üks ilus rühikas noormees alatihti ootas ülikooli peahoone kõrval paiknenud tütarlaste ühiselamu ukse ees. Kui Ingrid Ruus väljus, mindi käsikäes kombekalt Toomele jalutama. Lõpuks pandi aga pulmapäev paika.
1958. aasta 15. veebruaril valitses korralik pakane, kuid elevil noorpaari see ei häirinud. Neljanda kursuse tudeng Ingrid Ruus ütles Tartu linna perekonnaseisuaktide büroos väheste tunnistajate juuresolekul oma jah-sõna Arnold Rüütlile. Pulmapidu peeti Kastani tänava ühiskorteri väikses toas lähimate sõprade ringis, kuhu kuulusid Ingridi ühiselamukaaslane ja Pärnu-aegne kooliõde ning Arnoldi ülemus abikaasaga.
Perekonna eluasemena oli raske ette kujutada seda väikest tuba katsebaasi kontoris, mis asutuse juhi kasutusse oli antud. Abiellujad taotlesid linnalt korterit, kuid said kõigest neljatoalisest ühiskorterist ühe toa. Naabritega, kellest üks viinaveaga ja teine lahtise tuberkuloosiga, tuli jagada kööki ja taluda ühiskorteri muid ebamugavusi.
„Taotlesin linnalt krunti elamu ehitamiseks juba siis, kui katsebaasi juhtisin. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui ostsime krundi koos valmis ehitusprojektiga, ja hakkasime Tähtveres ise ehitama. Ingrid oli isegi müüriladumisel abiks,“ jutustab Arnold Rüütel.
See viimane fakt kinnitaks justkui ütlust, et mees ja naine, keda tüli maja ehitamisel lahku ei aja, jäävadki terveks eluks kokku. Ent elu siiski ei kulge nii lihtsa reegli järgi. Erinevalt Arnoldist, kes oli omandanud nii ellusuhtumise kui tööoskused oma isa kõrval talus, polnud ta naine jõudnud oma isa tundma õppida. Eestisse põrandaalusele tööle jäetud Neeme Ruus hukati 1942. aastal, kui tütar oli kuuene. Koos ema ja vanaemaga Nõukogude tagalasse evakueerunud Ingrid elas sõja-aastad üle Venemaal. Küllap sai sealt ka karastuse kõigiks elujuhtumiteks, mis aitas korvata isa puudumist peres. Ingrid Rüütel ütlebki oma mälestustes, et noores eas hindas ta end suuteliseks üksinda ja ilma igasuguse maise varata elus toime tulema.
„Oleksingi tulnud, aga läks siiski teisiti,“ räägib 59 abieluaastat selja taha jätnud proua Rüütel. „Mehe rolli ei osanud ma enne abielu ette kujutada, sest meie peres ju ühtki meest polnud, kõik olid noorelt surma saanud. Ja ma ise olin üsna suur individualist, kes oma elu seadmist kellegi teise reeglite järgi ette ei kujutanud. Algul me tülitsesime ikka vahel, aga õnneks saime esimeste abieluaastatega selgeks, et abielu tähendab kompromisse ja oma teravad nurgad on mõistlik maha lihvida.“
Näiteks polevat külaühiskonna konservatiivset eluhoiakut esindavale mehele algul sugugi meeldinud, et ta noor naine värvib huuli. „Kuid ta harjus sellega,“ tõdeb Ingrid Rüütel. „Mulle ei meeldinud aga näiteks see, kui ta tuli määrdunud jalanõudega tuppa. Kui ma ükskord selle peale õudselt vihastasin, siis sai omakorda jälle tema pahaseks, et ma niisuguse tühiasja pärast vihastan. Nüüd pole see küll enam oluline, et minu sõna peale jääks. Kõige tähtsam on siiski, et põhiväärtused on ühised.“ Selline väärtusmaailma ühtimine ongi läbi ja lõhki maamehe ning linlikku kultuurieliiti esindava naise puhul vahest suurim fenomen. Ingrid kasvas keskkonnas, kus liikusid igapäevaselt näitlejad, kirjanikud, muusikud. Ema kooliõed ja sõbrannad olid näiteks kirjanikud Kersti Merilaas ja Debora Vaarandi. Viimane pühendas talle ka tuntud luuleread:
ingrid on kasvamas suureks,
näha teda on hea
seismas nii klaveri juures,
tumedais patsides pea
uhkesti püsti ja silmad
vaatamas kaugele…
Arnold kujutas end maast-madalast ette vaid põllumehena. Kui Ingrid viis oma tulevase abikaasa esmakordselt koju, et teda emale ja vanaemale tutvustada, oli vanaema Maria esimene küsimus noormehele: kas sa ei karda tulla perekonda, kus kõik mehed on noorelt sõja või poliitika tõttu surnud? Arnold kinnitas vastuseks, et tema on põllumees ega hakka iialgi poliitikaga tegelema. Esialgu ei tegelenudki.
Abielu õnnistati kahe tütrega. 1958. aasta lõpus sündis Maris ning 1965 Anneli. Kuid perekond elas üle ka traagilise kaotuse – sünnitusel suri poeg. See mõjus eriti rängalt noorele emale, kes ei suutnud terve aasta kaotusega leppida, tööd teha ega millestki rõõmu leida. Ent lõpuks aitasid pühendamine meelepärasele tööle, abikaasale ja tütardele üle ka suurest kaotusvalust. Ingrid Rüütlist sai rahvusvaheliselt tunnustatud rahvamuusikateadlane.
4. PEATÜKK
PUNAPARUN.
1963–1969
Kui Arnold Rüütel saabus uue direktorina 26. aprillil 1963 Tartu lähedal asuvasse Ilmatsalu külla, algas Tartu näidissovhoosis parasjagu kevadkülv. Uus juht kohtus oma alluvatega töölismaja kõrval asuvas saalis, kus istus ka hulk venekeelset rahvast. Nii Ilmatsalu kui Rõhu sovhoos oli allunud Leningradi seakasvatustrustile; töötajaid oli tulnud siia Leningradi kandist ja Karjalast – nii venelasi kui ingerlasi.
„Abikaasa oli selle üle väga ehmunud,“ on meeles Arnold Rüütlil. „Olime sattunud tühjenevasse ja lagunevasse külasse, kus nõukogulik poliitika oli hävitamas eesti traditsioonilist elulaadi.“
Rahvas rääkis, et endise direktori Veltmanni suurim teene olnud see, et ta saatis tohutu hulga mitte eriti tööd armastanud venelasi minema. Kuid neid jätkus ka pärast seda küllaga. Taludele lõpu teinud küüditamise järel olid paljud kohalikud inimesed maalt lahkunud.
Sovhoosi