„Kunagi peatunud talus teetöölised, kelle hooletusest talu süttis ja maatasa põles, ainult hobusetall jäi alles. Valla mõningasel toel, aga peamiselt külarahva abiga ehitati kõik hooned uuesti üles. Kes naabritest andis paar palki, kes tõi terve koorma, aga kõik pered tulid hädasolijale appi. Nii sai siis vanavanematel ehitatud korralik eesruumiga saun,“ jutustab Arnold Rüütel.
Bruno Pao andmetel pääses laastav tulekahju Matsi-Mihkli talus lahti vahetult enne Juulia ja Feodori pulmi. Pruut jäi ilma kõigist oma riietest ja kogu veimevakast. Külarahvas leidis perele varjupaiga ning lisaks talu taastamisel antud abile kogus pruudile ka uue veimevaka. 1925. aasta jõulude ajal kuulutati Kahtla kirikus välja Feodor ja Juulia Rüütli abielu.
Arnold mäletab, et ta ema vanemad võtnud ühe külakorda käinud vallavaese igal aastal mõneks kuuks oma sauna eesruumi elama. See oli õnnetuse tagajärjel sandistunud mees, kelle vähese maise vara moodustasid raamatud loodusest ja ajaloost. Erakordselt targa ja huvitava jutukaaslasena meelde jäänud mees meelitas väikse Arnoldi endaga igal võimalusel juttu puhuma ja õpetas ka poisi lugema.
Ka oma emapoolse vanaisaga meeldis Arnoldil maailma asjust ja külaelust vestelda. Vanaisa oli samuti tabanud õnnetus: ta sai metsatööl raske jalavigastuse ja jäi kepi toel käima. Ometi püüdis ta jõudumööda talutöödes osaleda, niidukiga heina ja vilja niita. Külas autoriteetse inimesena valiti Arnoldi vanaisa külavanemaks ja poisile pakkus suurt rõõmu, kui sai vahel aidata vanaisa tähtsate kohustuste täitmisel.
Ümbruskonna külade rahvas tavatses jaanipeoks koguneda Tapra mäele, kuhu oli rajatud kividest lõkkealus. Tollele ajale omaselt tundsid nii noored kui vanad end sealsetel piduõhtutel võrdseina. Külarahvas sai lisaks jaaniõhtule kokku ka mujal. Vallamaja juurde koguneti vaatama Naiskodukaitse ja Kaitseliidu paraade. Sinnasamasse tuli vallarahvas ka kohtuma president Pätsiga, kui too 1939. aasta suvel Saaremaal käis.
Arnold mäletab, et valmistumine riigipea külaskäiguks algas juba varakult. Vallast anti elanikele korralduse moodi soovitus värvida vähemalt tee poole jäävad majaseinad presidendi tulekuks ära. Nii toimisid ka Rüütlid. Päts pani ju suurt rõhku talude heakorrale ja oli ise asunud mõni aasta varem algatatud kodukaunistamise liikumise etteotsa.
Kas oleks aga vallamaja poole, lilled peos, sammuv väike Arnold võinud siis unistadagi, et temast saab kord selle tähtsa riigimehe järeltulija?! Vaevalt küll. Tol kaugel augustipäeval oli see 11-aastane poiss lihtsalt üks mitmekümnest presidenti tervitama tulnud Audla algkooli õpilasest.
„Päts tuli paar-kolmkümmend meetrit enne vallamaja koos käsundusohvitseriga auto pealt maha. Ta liikus longates, kepi toel. Kogunenud oli palju rahvast, kõik lehvitasid talle ja Päts lehvitas vastu. Lastel oli palutud kodust lilli kaasa võtta – need laotasime presidendi liikumisteele maha. Muidugi peeti kõnesid ja seejärel sõitis ta edasi. Audla kooli ette istutasime me presidendi külaskäigu auks tamme, mis kasvab seal tänase päevani.“
Kuni 1940. aastani ei lukustatud külas uksi. Ainult liha- ja viljaait oli kinni, elumajal ja muudel hoonetel aga lukke ei olnudki. Elumaja ukse taha pandi vaid hari või luud, mis näitas, et pererahvast pole kodus. Lihaaida otsas olnud puuaita pandi suveks talveriided, aga ka selle uks oli lahti. Varastamine oli tollases külas tundmatu pahe, nagu ka joomingud. Küla keskel oli kiigeplats, kuhu külarahvas tavatses koguneda. Ka jaanipäeval joonud mehed Arnoldi mäletamist mööda vaid koduõlut.
„Umbes 5-aastasena istusin koos isa ja külameestega jaaniõhtul ümber laua, kus õlleklaasid ringi käisid. Keegi pakkus mullegi: „Sina oled ju ka mees!“ Muidugi võtsin sellise ütlemise peale õlleklaasi vastu ja jõin mitu tublit lonksu. Selle esimese kogemuse tulemus oli, et ma pole kunagi elus end purju joonud.“
Nagu joominguid, nii ei mäleta Arnold külast ka inetuid kaklusi. Muidugi, poisikeste vahel läks aeg-ajalt nägelemiseks ja kivide loopimiseks. Aga isa oli pojale öelnud, et täitsamees ei kakle kunagi. See jäi poisile miskipärast igaveseks meelde ja sai lausa elunormiks, nii et kaklustes pole ta kunagi osaline olnud. Ka mitte ülekantud tähenduses ja hilisemas elus poliitikuna.
Küll aga pildus ta alatihti kive – et proovida oma võimeid. Isa oli jutustanud oma tegudest väeosa meistrina granaadiheites. Poeg tahtis mõistagi tema visatud rekordi ületada või vähemalt selle lähedale saada. Kodumaja taga oli kivivare, kust ta tõi sülega rusikasuurusi kive maja juurde ja üritas siis neid tagasi saja meetri kaugusele kivivarele loopida. See ei tahtnud muidugi õnnestuda ja isal oli põhjust pahandada, kui poeg oli põllu kive täis loopinud. Õhtuks tuli need kõik kokku korjata ja tagasi kivivaresse tassida.
Arnoldi ilusate lapsepõlvemälestuste hulka kuuluvad ka pildikesed nii-öelda tubateatrist. Külalapsed tavatsesid koos käia ühes popsitalus, mille perenaine oli Arnoldi emapoolne sugulane, sõbralik üksik vanainimene. Tema kodu suure kambri kujundasidki lapsed oma teatriks, kusjuures käiku läks suur osa majapidamise voodilinadest ja tekkidest. Kord nädalas toimunud teatrietendusi kutsuti vaatama ka külarahvast.
Häid inimesi sattus Arnoldi teele ridamisi: „Erakordselt hea inimene oli ka mu emaema. Ta oli lüheldast kasvu ja üldse mitte eestlase moodi – hoopis paksude mustade juuste, tugevate põsesarnade ja tumepruunide silmadega. Ta perekonnanimi oli Reek ja pärines ta Väikse väina äärest. Vanaema vend oli läinud sõjakooli ning teeninud välja polkovniku auastme. Selle venna poeg oli Eesti sõjavägede staabiülem kindralleitnant Nikolai Reek.“
2. PEATÜKK
ELU NÄITAB OMA KARMI POOLT.
1939–1950
Molotovi ja Ribbentropi kohtumisest ning järgnenud sündmustest Euroopas sai Rüütli pere teada talus käinud ajalehtede vahendusel. Ent naabriperes oli ka raadio, mis kostis läbi avatud akende Rüütlite hoovi. Just nii sai Arnold 1. septembril 1939 teada Saksa vägede tungimisest Poolasse. Teda paelusid väga maailmas arenevad ähvardavad sündmused ja suur poliitika. Neil teemadel ajas ta üle tänava naabri Põldre Andriga sageli tõsist mehejuttu, olgugi et üks oli 11-aastane koolipoiss ja teine täismees.
„Kui Vene väed hakkasid baasidesse sisse tulema, siis sealtsamast seina äärest, kus ma olin kõrgushüpet ja kivide loopimist harjutanud, jälgisin mitmel ööl sõjaväeautode liikumist. Autokolonnid tulid mööda sirget teed Audla mäest alla otse meie maja poole. Kivihunniku juures, ligikaudu 150 meetrit meie majast, tegi aga tee järsu käänaku paremale. See pilt, kuidas need pikad autokolonnid mäest alla tulevad ja veidi enne meie maja paremale pööravad, on mulle sügavalt mällu sööbinud.“
Oli sügistalv, külm ja rusuv aeg. Paljude inimeste plaanid ja tulevikulootused purunesid. Valmistuti sõjaks, Saaremaale hakati rajama kaitseehitisi. Ka Kuke jõe põhjapoolne kallas mõnesaja meetri kaugusel Rüütlite kodust kindlustati Saksa tankide vastu: et need ei saaks jõge ületada, kaevati kallas järsumaks. Tänini on seal järsk jõekallas.
„Seal oli kaevamas suur hulk sõdureid. Külarahval ei lubatud nendega isegi rääkida. See paiskas mu lapsemõistuses asjad segi, tekkis suur arusaamatus nende hoopis teistsuguste inimsuhete pärast, kui meil olid seni külas valitsenud. Ma ei mõistnud, miks ei tohi enam vabalt suhelda, aga kuuletusime ja käisime ainult eemalt seda kaevamist vaatamas.“
Mõni kuu hiljem tulid sakslased ja küla käis lahingutes käest kätte. Lapsed ja naised varjusid külast poole kilomeetri kaugusel metsatalusse, mehed jäid kodus valvesse, et lõhkevate pommide tekitatud kahjutuli kustutada. Nii palju vaenu ja hirmu polnud enne kogetud. Lapsemällu sööbis järgmine sõjapilt: Pahavalla külatänavat piirava kiviaia varjus liiguvad küürakil edasi Saksa sõdurid ja piidlevad umbusklikult üle kiviaia külainimesi.
Sakslaste sissetuleku järel organiseeriti vallas kiiresti omakaitseüksus. Sellega liitus ka isa Feodor Rüütel. Metsadesse oli jäänud palju relvastatud Vene sõjaväelasi, kes polnud jõudnud taganeda ja käisid nüüd külast toitu nõudmas. Kui seda tehti ähvarduste saatel ja võeti toitu vägivaldselt, siis kulus omakaitse abi ära. Omakaitsemehed valvasid ka vallamaja ja püüdsid