Ühe esimese asjana käskis direktor Rüütel plankaia ja putkad maha lõhkuda. Buldooser lükkaski pargialuse lagedaks ja risu andis mitu päeva põletada.
„See oli sünge pilt, kui need putkad põlesid,“ räägivad vanemad Ilmatsalu inimesed. „Ahhetasime, et see on ju hullumeelsus. Aga tegelikult ei olnud, sest Rüütel lasi ehitada töölistele uue korraliku lauda – keskel vahekäik ja kahel pool seda boksid, kus igaüks sai pidada oma lehma ja seapõrsast koos kanade ja kukkedega. Sõnnik veeti nagu sovhoosi laudaski korralikult ära.“
Tolleaegne osakonnajuhataja Toivo Talangu jagas uue direktori veendumust, et kui elu- ja töökeskkond on korras, väljendub see ka töötulemustes. „Ilu meie ümber ei olnud eesmärk omaette, aga oli usk, et see kandub üle moraalile, tööle, inimeste käitumise kõikidele valdkondadele,“ räägib Talangu.
Sovhoosis oli alanud „Rüütli ajastu“, mil muutus peaaegu kõik. Peainsener Ursel Teedemaa, kes tuli majandisse tööle kolm aastat varem, võib võrrelda, kuidas käisid asjad enne Rüütlit ja pärast tema tulekut.
„Meil oli olnud suur tohuvabohu, kõik käis jõnka-jonka, tulemusi mitte mingeid,“ meenutab Teedemaa. „Raamatupidajad oskasid ainult arveid kokku lüüa. Põhivahendite kohta ei olnud arvestust, segamini olid nii majad, autod kui traktorid. Nõupidamised kestsid paar tundi, kuid tolku ei olnud midagi. Üks küsimus võeti üles, direktor Parts ütles, et hakkame seda lahendama, aga kui keegi ütles midagi vahele, siis läks selliseks segaduseks, et pärast ei saanudki enam aru, mida siis nõupidamisel ikkagi otsustati. Alles siis, kui dispetšer ametisse pandi, sai peainsener hakata tellimuste järgi autosid jagama.“
Dispetšerteenistus hakkas toimima ja kiireks sidepidamiseks muretseti raadiotelefonid. Need paigaldati juhtkonna, peaspetsialistide, osakonnajuhatajate ja tehnilise abi autodele. Alguses oli neid kümmekond, kuid hiljem juba 60. Keskuse sidemasti kõrgus oli 27 meetrit ja see võimaldas pidada ühendust poolesaja kilomeetri taha. Hea raadiolevi korral sai kuulata isegi samal lainepikkusel töötanud Varssavi taksoparki.
„Kiire side ja dispetšerteenistus parandasid kohe tööde organiseerimist sovhoosis,“ hindab Talangu. „Vähem tähtis polnud ka arvestus ja analüüs, mis muutus palju kiiremaks, kui andmete edastamiseks osakondadest muretseti fototelegraafi aparatuur, raamatupidamismasin Ascota, täisautomaatne arvutusmasin Cellatron jne. Kõige selle tulemusel vähenes raamatupidajate ja arveametnike hulk.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.