Nagu Eisenhower oli ka Capehart vabariiklane. FHA rajajaks oli demokraat Franklin Delano Roosevelt ning uurimise all olevad sündmused leidsid aset järgmise demokraadist presidendi Harry S. Trumani ametiajal. Kui Capehart sel teemal piisavalt kära tekitab, võib see demokraatidele häda teha ka peagi algavatel kongressivalimistel. Seega andis ta teada, et ehitajad ja FHA on mässitud „hiiglaslikku skandaali“, mis on jubedam isegi kurikuulsast Teapot Dome’i juhtumist 1920. aastatel, kus ametnikud lasid altkäemaksu eest sõlmida mahlaseid naftapuurimislepinguid riigi maal. Teapot Dome’i juhtum, millega seotud naftavarud ulatusid sadadesse miljonitesse, kui mitte miljarditesse dollaritesse, toimus vabariiklasest presidendi Warren G. Hardinigi ametiajal.
Capehart, kes jõudis senatisse pärast plaadiautomaatide ja popkornimasinate müügimehe karjääri, oli tuntud enesekiitja. Ta otsustas, et istungitest võiks saada rändtsirkus, mis alustab küll Washingtonist, kuid liigub siis üle kogu maa, et veel rohkem ameeriklasi näeks, kuidas ta praeb avalikkuse ees omavahel kokkumänginud bürokraate ja ehitajaid. Kui tal on natukene õnne, siis võivad kohale saabuda ka telekaamerad, mis kogu etendust otse-eetris üle kannavad. Nagu iga kaalutlev poliitik pidi hästi mõistma, muudab televisioon juurdluse ja skandaali avalikkuse jaoks märksa olulisemaks. Komitee juristid, senaatorid ning tunnistajad saavad draamategelasteks ning skandaalis nähakse lugu hea ja kurjuse lahingust. Viimaks võib lühend FHA isegi poliitilisse leksikoni kinnistuda ning kõlada sama oluliselt nagu Teapot Dome, mille kohta kõik teadsid, et see tähistab korruptsiooni.
Neil tunnistajate ülekuulamise päevadel, mis eelnesid Fred Trumpi kohaleilmumisele, käitusid tunnistajad enamasti oma rolli kohaselt. Clyde L. Powell selgitas esmalt, et keeldub ükskõik millistele küsimustele vastamast, kuna ei taha end inkrimineerida, ning vastas siis kõigile ülekuulajate küsimustele: „Mu vastus on sama, sir“ või „Mu vastus ei erine eelnevast.“ Teised üritasid edutult põhjendada ehitusettevõtjate teenitud uskumatuid kasumeid. Ühel juhul kasvas iga arendaja investeeritud 5 dollarit üsna kiiresti 1737 dollariks. Teisel juhul kasvas 10 000 dollarit 3,1 miljoniks. Üks ehitaja lõi rusikaga lauale, kui oma süütust kinnitas. Teine sai mõni tund enne istungile ilmumist südamerabanduse.
Kuid keegi ei esinenud hiilgavamalt kui tunnistaja, kelle ärakuulamisele kulus suurem osa 12. juuli pärastlõunast. Elegantne ülikond seljas ja vuntsid hoolikalt pügatud, istus Fred Trump tunnistajalaua taga oma advokaadi kõrval. Nagu teisedki tunnistajad, oli ka tema põranda tasandil ning pidi seega vaatama üles poodiumile, kus istus esimees nagu kohtunik kohturuumis või kuningas troonil. Kuid Trump ei käitunud nagu anuja või süüdistatav. Ta rääkis enesekindlalt nendest keerulistest, kuid seaduslikest viisidest, kuidas ta üritas lõigata maksimaalselt tulu tollest programmist, mis näis lausa olevat loodud sellise ettevõtja jaoks, kes oskab seadusepügalaid sama hästi lugeda kui ehitusplaani.
Mõnikord jättis Trump mulje osavast koomikust. Kui talt küsiti, millal ta maad ostis, vastas Trump, et „viis või kaheksa aastat enne ehitama hakkamist“. Kui temalt uuriti projekti eeldatava maksumuse kohta, mis sisaldas ka lisaks 5 % „arhitektitasu“, millest suurem osa maandus tema enda taskus, kinnitas Trump, et see klausel pandi juurde FHA nõudmisel. Kui skeptiline senaator Capehart talle ikka peale käis, lisas Trump: „Ja ettekirjutus näeb seda ette.“
„Mida ettekirjutus ette näeb?“ küsis Capehart.
„5 % arhitektitasu.“
„Kas te olete kunagi näinud, et see on nii kirjas?“
„Ei, ma olen ehitaja.“
„Kuidas te siis teate, et see ettekirjutus näeb seda ette?“
„Seda ju ei lubataks, kui see poleks ette nähtud.“
Nii kestis see kogu pärastlõuna, kusjuures Trump märkis mõnikord: „See on väga raske küsimus…“, ning kirjeldas siis neid keerukaid meetodeid, millega ta maksumaksja arvelt maksimaalse kasumi välja pressis. Näiteks selgitas ta, et tema Beach Haveni arenduse alune maatükk kuulub trustile, mis on ta laste nimel. Kuid hoonete omanikeks oli pool tosinat firmat. Igal aastal maksid need kuus juriidilist isikut trustile – ehk tegelikult tema lastele – renti maa kasutamise eest. Rendilepingu kohaselt võisid Trumpi lapsed iga aasta saada 60 000 dollarit puhastulu järgmise 98 aasta kestel. Seejärel võis rendilepingut veel 99 aastaks pikendada.
Sama julgelt selgitas Trump sedagi, kuidas ta maksis endale peatöövõtja tasu, mis sisaldus projekti eeldatavas maksumuses, mille ta FHA-le edastas, ning kuidas ta kasvatas oma pangaarvet, lastes kahel endale kuuluval firmal omavahel äri teha. Senaatorite jaoks tundus see olevat midagi sellist, nagu niidaks mees oma õuemuru ning nõuaks siis, et talle selle töö eest makstaks. Trump leidis aga, et pigem on ta nagu rätsep, kes tasub madalapalgalisele abilisele ülikonna õmblemise eest, kuid võtab siis kliendilt täistasu. Kui kvaliteet on tänu rätsepale sama hea kui tavaliselt, siis miks ei võiks ta täistasu saada?
Trumpi rätsepatöö Beach Haveni kallal nägi välja selline, et ta esitas valitsusele plaani, kus olid ette nähtud väga kõrged ehituskulud, mis võimaldas tal rohkem raha laenata ning saada valitsuselt heakskiit kõrgema renditasu nõudmiseks. Kui kulud kokku löödi, siis selgus, et Beach Haveni hooned ehitati 4 miljonit dollarit eeldatust odavamalt. (Aastal 2015 võrduks see summa 35 miljoniga.) Ent eriti kõrged renditasud, mis sisaldusid algses projektis, jäid muutmata isegi lisatulude ilmnemise järel, kuna FHA oli selleks loa andnud. Samamoodi jäi ka FHA ehituslaenust üle jäänud raha Trumpi pangaarvele. Ta õigustas seda nõnda, et ta ei pane ju raha enda tasku, vaid pigem võib seda pidada mustade päevade jaoks mõeldud lisafondiks Beach Havenile.
Trump andis tunnistusi üle kahe tunni järjest, vahel ka advokaatidega nõu pidades. Suurem osa tema jutust mõjus häirivalt nende jaoks, kes uskusid, et maksumaksja raha, mida investeeriti FHA programmi kaudu, peaks teenima sõjaveteranide abistamise õilsat eesmärki. Kuid Trump ja teised ehitajad leidsid, et lisatulu oli neile kompensatsiooniks hea töö eest, mis sai tehtud kümnete tuhandete eluasemete ülikiire püstiajamisega. Kõik väited, et ta on ettekirjutusi või seadusi rikkunud, „on valed ja teevad haiget“, teatas Trump nördinult. Mitte senaatorid, vaid tema peaks siin pahane olema, kuna „mu ühiskondlikule positsioonile ja reputatsioonile põhjustati korvamatut kahju“.15
Kuigi Fred Trumpi tegevus käis FHA programmi eesmärgile kahtlemata vastu, ei sooritanud ta siiski midagi kriminaalset. Paljud ameeriklased võisid imetleda ja isegi toetada mõnd kavalpead, kes mõistis, kuidas maailmas asjad käivad, ning kasutas seda oma huvides ära. Trump oli just selline kavalpea, klassikaline New Yorgi tüüp, kes võinuks pärineda kuldaja korruptsioonist jutustava raamatu „Tammany Halli Plunkitt“ lehekülgedelt. Selle raamatu peakangelaseks on George Washington Plunkitt, 19. sajandi New Yorgi osariigi poliitik, kes sai tuntuks lausega „Ma nägin oma võimalusi ja kasutasin neid ära“. Üks Plunkitti kuulsamaid esseesid puudutas „ausat tulu“, mida poliitikud said, osutades oma sõpradele eriteeneid, näiteks abi kinnisvaratehingute läbiviimisel.
Plunkitti raamatu võllahuumorile vastandusid teise kuldaja klassikalise teose autori Thorstein Vebleni mürgised tähelepanekud. Raamatus „The Theory of the Leisure Class“ („Jõudeklassi teooria“) näitas Veblen, et Ameerika eliit elab totaalse ahnuse eetika kohaselt ning korralik haridus ja viisakad kombed on vaid kattekihiks ebamoraalsusele. Vebleni kirjeldatud jõudeklassi liikmed olid Plunkitti pisisulidest ja pistisekogujatest palju võimsamad ning seega ohtlikumad nende julmade meeste kogutud tohutute rikkuste tõttu, mis tegi nad „vabaks süümepiinast, osavõtlikkusest, aususest ja elu austamisest“.
Rahvasuus röövelparunitena tuntuks saanud Vebleni kangelased kandsid selliseid nimesid nagu Rockefeller, Morgan, Carnegie ja Vanderbilt. Tema nägi nende väidetavas heategevuses,