Kuid 1929. aasta börsikrahh muutis Fitzgeraldi romaanist (mida võis nüüd hoiatuslooks pidada) tuttavat maailma ning otsa sai ka Queensi kinnisvarabuum. Wall Streeti mured levisid igasse suunda, kuni sellest sai viimaks 1930. aastate suur majandussurutis. Töö kaotas sedavõrd palju inimesi, et seni 5 % ümber kõikunud tööpuuduse määra hakati kirjutama kahekohalise arvuga. Vaesteköökidesse tekkisid tohutud sabad ning sisuliselt kõik lõpetasid kulutamise, isegi rahakad. E. Trump & Son pidi pankroti välja kuulutama, kuna keegi ei ostnud enam nende kinnisvara. Fred avas toidupoe, teenides tühist tulu ja oodates võimalust kinnisvaramängu naasta.
Ameerika majandus saavutas absoluutse madalseisu 1933. aastal, kui suur majandussurutis tõi ametlikult kaasa 25 % tööpuuduse ning majade hinnad langesid 20 % võrra. Paljudes paikades olid need näitajad veelgi hullemad ning nende miljonite puhul, kes töö kaotasid ning nüüd hädaga raha kokku kraapisid, et tasuda toidu, riiete ja peavarju eest, ei ütle ametlikud arvud midagi nende hirmude, ärevuse ja masenduse kohta. Rekordarv inimesi sunniti oma kodudest lahkuma, kuna need olid hüpoteegi all. Üheainsa jaanuaripäeva jooksul müüdi New York Citys oksjonil 15 hoonet, kõik omanikelt ära võetud tasumata laenu katteks.
Hämmastaval kombel sai kogu selle sünguse keskel üheks kõige populaarsemaks tolleaegseks raamatuks maa ajalugu ülistav teos „The Epic of America“ („Ameerika eepos“), kus maailmale tutvustati Ameerika unistuse ideed. Selle autor James Truslow Adams defineeris seda unistust kui jagatud uskumust, et igal kodanikul peaks olema võimalus „elada parimat võimalikku elu, milleks ta võimeline on“. See idee ei piirdunud pelgalt majanduslike tingimustega. Adams rõhutas ka seda, et iga inimene ihkab austust ja eneseväärikust – mis olid selle unistuse olulisimad komponendid –, ning manas põhimõtet „kõigi võitlust kõigi vastu“, mida ta süüdistas 1920. aastate aktsiatega hangeldamises ja muudes liialdustes ning börsikrahhis.21 Raamat ilmus 1931. aasta lõpus ning järgmise aasta veetis Adams ringi reisides ja kirjutades oma lootusest, et kriisi tõttu ei panda materiaalsetele väärtustele enam senist rõhku. Aastal 1934, kui tundus, et kriisi kõrgpunkt on möödas, märkis ta, et liiga paljud tema kaasmaalased on taas ametis „hankimise ja kulutamisega“, ning hoiatas aktsiatega hangeldamisega kaasneva „järjekordse orgia“ eest.
Adams polnud ainus, kes seda kartis. Märtsis 1934 läksid paljud Brooklyni ja Queensi elanikud – kokku 14 bussitäit – osariigi seadusandjate juurde Albanys, et nõuda neilt otsustavaid samme kinnisvaraspekulantide tegevuse piiramisel, mis võimaldaks neil kodu säilitada. Ent neis kahes linnaosas oli senise programmi raames esitatud juba nii palju abiavaldusi, et agentuur oli nende läbitöötamisega aastajagu graafikust maas. „Kui kinnisvaraturg elavneb, lõikavad sellest kasu laenuhaid ja spekulandid,“ ütles protestivate majaomanike kõneisik Matthew Nappear. „Suur osa sellest tohutust isiklikust varandusest meie riigis aeti kokku just sel viisil. Sellel ei tohiks lasta uuesti juhtuda.“22
Nappearil oli ühes asjas kahtlemata õigus. Ühe mehe kinnisvarakriisis peitub teise võimalus. Kõik turud töötavad sel põhimõttel, võimaldades rahakatel investoritel kokku osta – aktsiaid, kinnisvara, tarbekaupu – hindade madalseisu ajal. Säärasel tegelikkusel pole emotsionaalset kaalu ning see on ühtlasi kapitalistliku majanduse toimepõhimõte. Ent kinnisvara puhul on erinevuseks see, et „investeerimisinstrumendiks“ on sageli kellegi kodu. Erinevalt aktsiapaberist on kodul eriline tähendus. Turvatunne, mugavus, isegi inimese identiteet seonduvad koduga, sest see pole vaid keha füüsiline asupaik, vaid seal on ka inimese süda. Me ei näe und portfooliotest ega ühisfondidest. Kuid lapsepõlvest tuttavatel majadel ja korteritel on meie unenägudes tähtis koht.
Leidus muidki tegureid, mis eristasid kinnisvara teistest investeeringutest. Suur osa sellest osteti hüpoteegi abil, mis tähendas, et küllaltki väikese summa sularahaga pandi alus palju suuremale investeeringule. Lisaks on kinnisvara, eriti just maavaldused, midagi püsivat, mis jääb samasse kohta. Aktsiad ja võlakirjad ning nende taga olevad ettevõtted võivad kähku kaduda, mida sageli juhtubki. Aga eraomanduses oleval maal on alati mingi väärtus ning isegi siis, kui valitsus selle sundvõõrandab, kaasneb sellega kompensatsioon. „See ei kao,“ ütlevad inimesed, seletades nõnda kinnisvara erilist külgetõmbavust. Need sõnad väljendavad midagi nõnda ürgset, et iga olend, kes on kaitsnud oma territooriumi rivaali eest, teab või pigem tunnetab selle tähendust. Olgu tegu majakrundi või metsaga, pole ükski koht selle koha sarnane.
Kinnisvara maagias ei peitu erilist saladust. Kasvavates suur- ja väikelinnades saavad omanikud hästi aru, et nõudlus kergitab hindu, ning paljud muudavad paberi peal väljaarvutatud kasumi tegelikuks rahaks. Aga kui nõudlus ja hinnad muudkui kasvavad ning aina enam omanikke üritab võimalusest kasu lõigata, siseneb turg mullifaasi. Pakkumine ületab nõudluse ning mull lõhkeb, viies hinnad langusesse. Targad investeerijad astuvad mängu just siis, kui hinnad on kõige madalamal, ning lahkuvad sealt enne mulli lõhkemist.
1930. aastate New Yorgis keerlesid targad investeerijad kohtute ümber, kus lahendati pankroti- ja võlamenetlusi ning kinnisvara läks müüki ülimalt madalate hindadega. Kohtunikud, osaledes ka ise poliitikamängus, said hästi aru, et kuigi nad pidid seadusi järgima, tasus võimaluse korral eelistada heade sidemetega mängijaid. Sõpru ja liitlasi määrati pankrotihalduriteks, et teistest ette jõuda, kui väärtuslik kinnisvara pankrotijuhtumite tõttu turule tuli. Need investorid, kel oli õige teave, võisid ise maksetega hilinenud majaomaniku jutule minna ning teha talle pakkumise maja või krundi ostuks juba enne, kui laenuandja algatab menetluse või linn kasutab arestimisõigust maksuvõla kustutamiseks. Müüjal polnud siis vaja väljatõstmisega kaasneva stressi ja häbi pärast muretseda ning ostja sai kinnisvara kohe kätte ja ei pidanud kohtutega jändama või teiste investoritega võistlema.
Kuna Fred Trumpil puudusid head sidemed, mille kaudu avastada kergeid teenimisvõimalusi, hoidis ta hoolega silma peal pankroti- ja võlamenetlustel, lootes seal märgata oma võimalust. Ta õppis tundma nende meeste nime ja kombeid, kes juhtisid linna demokraatide klubisid, ning uuris läbi kohtumajade istungitekalendrid. Trumpile jäid 1933. aastal lõpul silma hagid, mis esitati ühe Brooklyni suurima hüpoteegifirma Lehrenkrauss & Co. vastu. Tollele firmale oli osariik väljastanud investeerimispanga litsentsi, see oli ühe perekonna omanduses ning tegutsenud juba üle 50 aasta. Kui 1920. aastatel üritasid kõik ameeriklased päritolust ja ühiskondlikust seisundist hoolimata rahategemisbuumiga sammu pidada, oli ka Lehrenkrauss oma välisvaluuta- ja kullavarud maha müünud. Ent firma põhiliseks tegevusalaks oli võlakirjade müük, mille tagatiseks olid hüpoteegid. Paljud võlakirjaomanikud olid uued sakslastest immigrandid, kes pidasid panga head nime piisavaks garantiiks, et oma säästud just sinna investeerida.
Lehrenkraussid olid nõnda tuntud, et nende üritustest kirjutati sageli ka seltskonnarubriikides – Charles F. Lehrenkrauss korraldas Manhasseti lahes oma jahi pardal vastuvõtte – ning nende lahutusi kajastati uudisteveergudel. (J. Lester Lehrenkraussi naine Beatrice pidas paremaks mehest lahutada Reno linnakohtus kauges Nevada osariigis.) Ühele kohalike koolide tublimale õpilasele anti igal aastal Lehrenkraussi karikas ning tolle perekonna võsusid võis sageli avastada mitmesuguste juhatuste ja komiteede liikmete seast. Lehrenkraussi perekonna patriarh Julius nimetati 1929. aasta aprillis uue finantsfirma Brooklyn Capitali juhatusse. Järgmisel kuul liitus ta Chase Nationali panga Hamiltoni trusti nõukoguga.
Kõik kolm meessoost Lehrenkraussi – Julius, Charles ja Lester – said isiklikult ära nimetatud, kui investorid esitasid firma vastu hagi Brooklyni föderaalkohtus. Ajakirjanduse andmetel pidasid investorid firmat maksejõuetuks ning selle müüdavaid väärtpabereid sisuliselt väärtusetuks. Tuhanded võlakirjaomanikud