Oma kauaste ja visade pingutustega „birther’ismi3“ edendamiseks muutis Trump end sihtmärgiks neile, kes uskusid, et sedasorti jutt on lõhestav ja kahjulik ning vahest ka rassismi varjatud vorm. Ta vaidles küll sellisele kriitikale vastu, kinnitades, et pole sallimatu, vaid tõstatab lihtsalt olulisi küsimusi. „Mis puutub rassismi ja rassistidesse,“ ütles Trump, „olen mina kõige vähem rassistlik inimene üldse.“
Kui saabus tema kord Valge Maja korrespondentidele ja nende külalistele esineda, võttis ka president birther’id sihikule, kuid seda väga humoorikalt, näidates ekraanil „Lõvikuninga“ joonisfilmist pärinevat lõiku ja kuulutades selle „minu ametlikuks sünnivideoks“. Obama mainis siis Trumpi ka nimeliselt, kiites tema juhioskusi, mida too oli ilmutanud tõsielusaate juhina, langetades seal selliseid otsuseid, mis „ei laseks mul üldse öösiti uinuda“. Obama lisas, et kuna sünniküsimus on nüüd lahendatud, võib Trump „keskenduda teemadele, mis on tõeliselt olulised, näiteks sellele, kas Kuule maandumine oli võltsitud“.
Olles silmitsi kriitikuga, kes seisis staatusehierarhias temast mitu astet kõrgemal, ei jõllitanud Trump teda tapjapilgul. Tema suunurgad tõusid hetkeks isegi veidi kõrgemale, mis süvendas kortse ta silmade ümbruses. Ta lehvitas presidendile. Trump saab naljast aru. Hiljem pingutas ta, et näida häirimatu, ning kõneles viisil, nagu oleks presidendi tähelepanu võitmine mingi eriline saavutus. „Tegelikult oli selline kohtlemine mulle suureks auks,“ ütles Trump. „Nad suhtusid minusse väga lugupidavalt. Nad viskasid nalja ja tegid tola, kuid ma olin nende jututeemaks, mis polegi vahest nõnda halb.“4
Ühel või teisel viisil on Trump Ameerikas jututeemaks olnud juba ligi nelikümmend aastat. Mitte keegi teine ärimaailmas – Bill Gates, Steve Jobs ega Warren Buffet – pole olnud kuulus nõnda kaua kui Trump. Esmalt sai ta tuntuks seoses Manhattani kinnisvaraarendustega 1970. aastail ning peagi hakati ta nime samastama eduga, mis väljendus jõukuses ja luksuses. Nimi TRUMP (tavaliselt kuldsete suurtähtedega kirjutatult) ilmus pilvelõhkujatele, kasiinodele ja reisilennukitele ning sellest sai isiklik kaubamärk, mis seostas üht meest näiliselt lõputute pakkumistega. Aja jooksul hakati selle abil reklaamima hotellitube, mööblit, lipse, liha… sisuliselt kõike, mida saab müüa kõrgekvaliteedilise, kõrge hinnaga ja kõrgest klassist kaubana.
Trump soovis pakkuda kõrget klassi, mida määratleks sotsiaalse seisundi asemel raha. Innukalt uusrikkaid ja nendeks pürgijaid sihtides suhtus ta põlglikult neisse, keda ta nimetas „õnneseentest seemnerakkude klubiks“, jättes samas tähelepanuta tõsiasja, et temagi sündis ühte kõige rikkamasse perekonda kogu maal. Trump üritas kehastada tavainimese rikast sõpra, keda ei huvita kõrgseltskond, välja arvatud siis, kui neile saab müüa kalleid kortereid. Sellistel juhtudel loobus ta snoobivastasusest ning mainis meelsasti Astorite, Whitneyde, Vanderbiltide ja muude vanast ajast pärinevate sinivereliste nime. Kuid kõik pidid aru saama, et ta tegi seda vaid ärihuvidest lähtuvalt ning tegelikult kuulub ta süda Ameerika keskklassile. Need inimesed jälgisid teda telerist, ostsid ta tooteid ning võivad talle anda ka oma hääle, kui ta peaks tõepoolest otsustama presidendiks kandideerida.
Tänapäeval võib kõige usaldusväärsemate andmete põhjal kinnitada, et 96 % ameeriklastest tunneb Donald Trumpi nime, kuigi ta ei meeldi enamikule. Henry Schafer firmast, mis hindab kuulsusi nn Q-arvu põhjal, kutsus Trumpi „poolkuulsuseks, keda inimestele meeldib vihata“. Aastal 2014 suhtus 61 % küsitletutest Trumpi kodulinnas New York Citys temasse mittesoosivalt. Koomikute jaoks kujutab ta vastupandamatut sihtmärki. Jon Stewart, satiirilise uudisteprogrammi „The Daily Show“ saatejuht, lasi Trumpi poole sageli torkeid lendu, kutsudes teda näiteks ka nimega Fuckface von Clownstick. Saatejuht ja koomik Bill Maher sai kuulsaks sellega, et pakkus Trumpile 5 miljonit dollarit, kui too tõestab, et ei pärine „oma ema suguühtest orangutangiga“.5
Stewarti ja Maheri sõnakasutus ütleb meie ajastu kohta paljutki. Raske oleks ette kujutada, et Mark Twain vajaks oma väljaütlemistes tsenseerivaid piikse, mis saatsid Stewarti kommentaare. Muidugi ei pruukinud Twain oma päevil ka kohata kedagi Trumpi-taolist. Trump näib nautivat avalikke lahinguid, otsides võimalusi solvuda ning väidetavat vaenlast mudaga loopida. Stewarti lapselikku mõnitust näis ta võtvat vägagi isiklikult, vastates: „Kui kõik on lubatav ja õiglane, siis miks pidas ta vajalikuks muuta oma nime, mis oli varem Jonathan Liebowitz? Ta peaks ju oma päritolu üle uhkust tundma! Jon Stewart @ TheDailyShow on läbinisti võlts kuju. Ta peaks oma pärandit hindama, mitte selle eest põgenema.“ Maheri märkuse järel kaebas Trump ta kohtusse, nõudes 5 miljonit valuraha. Kuigi ta loobus viimaks hagist, pidi kohus sellega siiski tegelema maksumaksja raha eest ning ka Maher oli sunnitud end kaitsma.6
Aga kriitikutest hoolimata on Trumpi isiksus ja vaated väga populaarsed nende inimeste seas, kes usuvad, et ta kehastab olulisi ideaale, eriti just Ameerika eduunelmat, mille väljenduseks on erakordsed rikkused. Tema imidž süvenes rahva teadvuses veelgi, kui ta hakkas saatejuhiks tõsielusarjas „Mantlipärija“ ning oli pidevalt aktiivne sotsiaalmeediaplatvormis Twitter, kus tema kommentaare jälgisid miljonid, kellest paljud julgustasid teda ka presidendiks kandideerima.7
Alati provokatiivne Trump tõmbas tähelepanu tooreste ja lihvimata väljaütlemistega, mitte nüansirikaste mõttemõlgutustega. Tema arvestuste kohaselt pärineb ausus sellest südamesopist, mis on valmis pilduma solvanguid ning jagama maailma sõpradeks ja vaenlasteks. Veteranist kõmuajakirjanik Liz Smith leiab, et Trumpi psüühika meenutab tähelepanuvajaduses lapse oma, seega eelistab ta negatiivset tähelepanu sellele, kui temast välja ei tehta. Muidugi teenib Trump nõnda käitudes ka rahalist kasu ning enesevaatlused või – analüüs ei paista teda kuigivõrd huvitavat. Ta laseb täie auruga edasi, eirates isegi teadust, kui kritiseerib laste vaktsineerimist või vaidleb vastu kliimamuutust kinnitavatele faktidele.
Trump on eitanud fakte, mis teised on tõeks tunnistanud, ning nihutanud sündsa käitumise piire kogu oma pika ja hüperaktiivse elu kestel. Vanematekodus, koolis, äri- ja poliitikamaailmas on ta pidevalt kuulutanud oma üleolekut ning pole kunagi suvatsenud selles kahelda. Tundub, nagu poleks ükski loodusjõud sama võimas kui selle mehe iha rikkuse, kuulsuse ja võimu järele. Ning selle jõu tõttu ei lase ta end eksitada mõnitustest ega märkimisväärsetest ärialastest tagasilöökidest, vaid ajab end ikka uuesti jalule. Tõepoolest, varsti pärast seda, kui Trump korrespondentide õhtusöögil naerualuseks sai, tekkis tal soov ise presidendikampaaniaga alustada – tõelise kampaaniaga, mitte naljaviluks – ning tulla nõnda toime suurima saavutusega, mis on 21. sajandil võimalik ühe tavasureliku jaoks.
Trumpi kandidatuuri ülesseadmist planeeritakse 2016. aastaks ning ta andis sellest ametlikult teada pöördumises toetajate ja ajakirjanike poole oma Trump Toweri pilvelõhkuja fuajees Manhattanil. See oli vist kõige ebatavalisem stardikõne paljude valimistsüklite kestel, kuid see pöördumine, kus ta väitis muu hulgas, et Mehhiko saadab üle USA piiri „kriminaale“, kandis Trumpi kiiresti vabariiklastest kandidaatide esiritta. Paljude nädalate jooksul ärritas Trump oma kriitikuid ning šokeeris vastaseid ühe ennekuulmatu väitega teise järel, hoides riigi tähelepanu kindlalt enda haardes. Kui mõned vabariiklased spekuleerisid, et tegu on demokraatliku partei heaks töötava õõnestajaga, siis mitmed liberaalid leidsid, et Trumpi populaarsus peegeldab vabariiklaste valijaskonna irratsionaalseid hirme. Kõik võisid siiski nõustuda, et tema erakordne võime status quo’t kõigutada paistab silma nii jõu kui efektiivsuse poolest. Tundus, et Trumpil pole Ameerika avalikkuse tähelepanu püüdmise ja hoidmise koha pealt ühtki võrdväärset võistlejat.
Kuigi Donald Trump näib